Andrus Ansipil täitub (täitunuks?) sel aastal üheksa aastat peaministrina. Sama pika ajaga saavad meie lapsed koolis põhihariduse. Millises seisus me enne keskkoolikatseid oleme? Kas peaksime nii kaugemat tulevikku kui tänast päeva silmas pidades ehk koolivahetusele mõtlema? Majandus kasvab ja mitteüllataval kombel on ta seda teinud pea igal aastal alates taasiseseisvumisest. Mitteüllataval, sest olles ümbritsetud heal järjel naaberriikidest, on kapitali sissevool paratamatu, pole seda suutnud nurjata ei praegune paremerakondade võimugrupp ega ka sellele eelnenud valitsused. Paralleeli võib tuua ka Hiinast, kus majandusnäitajad liiguvad tõusvas joones, tundmata kommunistide vastu sooja ega külma.

Eelneva lõigu mõte ei olnud Reformierakonna poolt kantavate võitjate põlvkonna mõttemallide halvustamine, vaid meie lähimineviku „eduloo” lahtihaakimine valitsevast ideoloogiast. Kuigi lühikeses plaanis saab valitsus majandusnäitajaid mõjutada, sõltume pikemas perspektiivis Eestis leiduvatest ressurssidest ning meie oskusest neid ära kasutada. Et loodusressurssidega on lood siinmail sandisti ning kogu maailma põlevkiviusku pööramine näib ebatõenäoline, võiks olulisima varana näha inimesi.

Inimesed on aga omamoodi ressurss, kellesse ei saa suhtuda nagu elutusse tootesisendisse. Efektiivsus ja ratsionaalsus kehtivad vaid õiges tasakaalus kaine mõistusega. Nüüd jõuamegi suuremate etteheideteni, millele praegu ei paista ülevalt lahendust tulevat. Kõige märgatavam on jätkuvalt suur väljaränne tööealise ja –võimelise elanikkonna seas (2012. aastal oli statistikaameti teatel Eestist väljarännanuid 10873, mis on 4659 inimese võrra rohkem kui eelneval aastal). Samuti seisame silmitsi ääremaastumise ehk maapiirkondade järkjärgulise marginaliseerumise ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemisega. Kas riik peaks reeglid lahtiseks jätma ja laskma olukorral omasoodu kulgeda? Eesti Panga president Ardo Hansson räägib Majandusteadlaste Seltsi aastakonverentsil sellest, kuidas kasvatada toodangu mahtu suureneva väljarände tingimustes. Seesuguse probleemipüstituse lähtekohaks on tööjõu järjepideva kahanemise loomulikkus ning paratamatus.

Valitsev (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) mõtteviis on, et mänguväljak peab olema võimalikult hõredalt sisustatud, sest siis mahutab see kõige rohkem inimesi ning tekitab inimestes initsiatiivi omal jõul hakkama saada. Tegelikkus on aga see, et jõmmid on valdava osa väljakust enda kontrolli alla saanud ja väetimatel ei jää muud üle kui nende mängu kõrvalt vaadata. Konkreetsemaks minnes: suur osa jõukusest on kogunenud kitsaste demograafiliste parameetritega inimgrupi kätte, mis pikas perspektiivis kurnab maa ressursist tühjaks. Eurostati avaldatud statistika kohaselt on Eesti Gini koefitsient, mis näitab riigi tulude jaotuse ebaühtlust, alates 2008. aastast tõusma hakanud. Samuti on „võitjate” põlvkonnast nooremad vanuserühmad karjääriredelil madalama vertikaalse mobiilsusega.

Aivar Sõerd võttis hiljuti jutuks Eestis tegutsevate pankade kasuminumbrid, mis praeguses status quo’s liiguvad sentigi tagasi andmata üle piiri. Tema arvab, et ettevõtted võiksid vabatahtlikult oma dividendid Eestis välja maksta. Välismaised pangad ei ole heategevusorganisatsioonid ning seetõttu ei saa neilt ka vastavat käitumist oodata. Miskipärast on aga igasugune diskussioon jaotamata tulu maksustamisest rahandusministri ja tema mõttekaaslaste poolt välistatud. Samasugune jäärapäisus kehtib ka eraisikute maksusüsteemi puhul. Mantrana on räägitud tulumaksu vähendamisest, aga vastupidises suunas liiguvad tarbimismaksud, mis on muutnud meie maksusüsteemi regressiivseks ehk kapitali jaotuses ebavõrdsust süvendavaks. Majandusorganisatsiooni OECD analüüs tõstab esile meie keskmiselt kõrgema maksukoormuse madala sissetulekuga inimeste seas. Kui aga keegi julgeb läänemaailmas levivast astmelisest tulumaksust juttu teha, hakatakse diskussiooni Savisaarega ja temaga kaasas käiva vene hirmuga summutama. On kahju, et ühiskondlikult oluline küsimus on ühe erakonna juhtpoliitiku isiksuse külge aheldatud.

Teisalt näeme, kuidas rahandusminister suurendab bürokraatiamasinat, üritades peamiselt väikeettevõtjat puudutavat firmaautode eelnõud läbi suruda. Kodukohaettevõtlus on aga just see, mis võiks ääremaastumist ja töökäte väljarännet leevendada. Kuigi üldpilt on selles valdkonnas parem, on meie väikest riiki arvestades tarvis endiselt liiga paljude ametnike ja nõuete rahuldamist, enne kui päriselt saab asja kallale asuda. Omaette teema on kõik haridusega seonduv. Tiigrihüpe on maandunud ja tema katse on ka mõõdetud, ent samal ajal kui meie oma soorituse videokordust vaatame, tegelevad teised juba järgmiste kümnevõistluse aladega. Üha enam kerkib esile meie inimeste alakvalifitseeritus, mis ähvardab meid valusalt jalast hammustada. OECD raport nendib, et 32% tööealisest elanikkonnast on ilma kvalifikatsioonita ning vähese ettevalmistusega tööjõu osakaal on üks organisatsiooni kõrgemaid. Hariduse kvaliteeti saame tõsta, suurendades koolitöötajate sissetulekuid. Kui põhjamaades on õpetaja amet au sees, siis praegused helgemad pead kõnnivad sellisest karjäärivõimalusest kaarega mööda, peavad ju nemadki turuseadustega mänguplatsil omi huve silmas pidama. Lisaks saaksime kvalitatiivse hüppe, muutes õpet inimesekesksemaks (väiksemad klassid) ja integreerides õppetöösse tänapäevast tehnoloogiat (tekstitöötlustarkvara kasutamine ei ole oskus, mis vajab õpetamist, otsingumootoriga on juba teised lood). Kõik eelnev vajab loomulikult raha, aga nimetatud muutused on piisavalt olulised, et äärmisel juhul peaks ka meie püha lehm Eelarvetasakaal väikese sammu kõrvale tegema.

Nüüd aga pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Demokraatia oluline koostisosa on valitsuste vahetumine. Praegune võimuliit on liialt kaua küsinud ning kaotanud igasuguse enesekriitika. Meilt on palutud kannatlikkust, töökust, viitteist aastat ja uhkusetunnet. Nende kõlavate sõnadega ei ole midagi peale hakata – mida on tarvis, on vastused. Milliseid samme saame me teha, et verejooksu peatada? Seetõttu pole ka üllatav, et ühiskonnas on tekkinud ootus uue poliitilise jõu ning mõtte järele.

Kui palju on aga uut praegu esile kerkinud vastloodavates moodustistes? Mõlema eesotsas annavad tooni tuttavad näod, kes kuni eelmise aastani on praeguste koalitsioonierakondadega rahumeelselt kaasa noogutanud. Andres Herkel väitis Postimehes, et meie suurimad probleemid on poliitstruktuurides. Ta räägib valimiskünnise alandamisest ja peibutuspartide keelamisest, aga puudub igasugune visioon, mida selles uuenenud ülidemokraatlikus süsteemis edasi teha. Peibutuspardi kontseptsioon ei ole keskmise valija jaoks arusaamatu, pigem tähendavad partidele antud hääled toetust erakonnale tervikuna ja individuaalse eelistuse puudumist. Mul on tõsiselt raske uskuda, et inimesed poliitformaalsuste tõttu riigist lahkuvad. Herkel mainib ka filtrite puudumist riigimasinas, aga sellele mõjuks igasugune võimuvahetus tervendavalt, miks peaksime me oma toetuse just temale usaldama? Eestil on juba sarnane kogemus Res Publica päevilt olemas, mil lubati uut verd ja vanade kommunistide võimultpeletamist. Lõpptulemusena ajasid samade huvigruppide asja uues pakendis teenusepakkujad.

Kristiina Ojulandile tuleb au anda. Tema PR-tiim kirjutab Ojulandi ajaveebis ka konkreetsemate murekohtade olemasolust ja mainitakse nii haldusreformi, maksupoliitikat kui regionaalpoliitikat. Sealt kõlab aga läbi endine uskumus, justkui oleks liberaalne majanduspoliitika meie imerohi. Mida muud võiksimegi oodata poliitikult, kes on 18 aastat Reformierakonnas olnud ja nii valitsuskabinetis kui riigikogus meie praegust seisukorda kujundanud. Tekib juba puhtinimlik umbusk, kas tõesti on tema see inimene, kes suudab ja tahab poliitikas mingisugust alternatiivi pakkuda.

Valijad on kauboikapitalismist väsinud, aga otsustajate ringis pole vajalikku nihet tekkinud. Praegune opositsioon on end aga ise mängust välja jätnud. Üks tegeleb nahaalse varastamisega ning teine lebab tumma ja ilmetu näoga nagu surnud kala turuletil. Iseseisvumisjärgne põlvkond teab, et solidaarsus ei pea tähendama kommunismi, turumajandus ei pea tähendama vaesuses elavaid lapsi ning et uus pakend ei tee vana kommi maitsvamaks. Nõudlust uue mõtte järele on, aga pakkumist ei paistnud kuni 20. veebruarini kusagilt. Kas värskelt välja ilmunud Algatus Elamisväärne Riik julgeb astuda sammu edasi ning diskussiooni ajaleheveergudelt ka poliitmaastikule viia? On ju seal figureerivad inimesed oma varasemate sõnavõttudega avalikkusele tuttavad, aga seni pole tahetud käsi mustaks teha. Eks saame varsti näha.

Niisiis, mitu paremerakonda läheb vaja, et üht lambipirni vahetada? Vastus on, et paremerakonnad istuvad pimedas toas ja ootavad, kuni turg selle probleemi ära lahendab.