Rännukire rahuldamiseks ei pea enam ootama pensionipõlve ega isegi mitte suvepuhkust. Digitaalsed nomaadid on ühendanud tehnoloogia kaasabil töötamise ja reisimise, esitades oma tegevusega väljakutse ettevõtetele, linnaplaneerijatele, pankadele ja riigile.

Sa lamaskled troopilisel Bali mererannal võrkkiiges ja annad viimast lihvi töömemole, et jõuda õigeks ajaks sukelduma. Päeva esimesse poolde jäi väsitav Skype’i koosolek arendusmeeskonnaga kärarikkaks osutunud Starbucksis. Õnneks olid alustanud päeva jooga ning kohalikest puuviljadest valmistatud tervisliku smuutiga. Sa kaalud, kas minna õhtul kokkusaamisele, millest terve Slacki grupp kihab, kuigi tunned, et pole jõudnud kolme päevaga veel õieti aklimatiseeruda. Postkasti laekub pilte sinust Lõuna-Ameerikasse maha jäänud sõpradelt – vähemalt neil on lõbus! Võtad sisimas vastu otsuse, et ka kolmetunnisest ööunest täna piisab, et suhelda hommikul kell viis äripartneriga Ameerikast. Sulged kõik programmid – pilt MacBooki töölaual tuletab sulle meelde, et elad oma unistuste elu. Naeratad.

Just sellisena võiks mõni twentysomething kirjeldada oma tulevikuideaali, mis järjest rohkemate jaoks on saamas reaalsuseks. Neid esimesi kohanejaid nimetatakse digitaalseteks nomaadideks. Nad on reeglina varajastes kolmekümnendates, pärit mõnest läänemaailma suurriigist, istunud varem kas IT-arendaja või turundajana üheksast viieni kontoris, lugenud ühel hetkel läbi nomaadide taskupiibliks nimetatud Timothy Ferrisse raamatu „The 4-Hour Workweek”, loobunud seejärel pea kogu oma maisest varast, pakkinud koti ja ostnud üheotsapileti kuskile Kagu-Aasiasse, et sukelduda võõrasse kultuuri ja avastada maailma, töötades paralleelselt vabakutselisena kohvikus või mõnes nomaade koondavas bambuskontoris. Kõik moodsad nomaadid sellisele stampettekujutusele loomulikult ei vasta – on neid, kes eelistavad pidevalt Aasia ja kodumaa vahet pendeldada; nagu ka neid, kes oma uue sihtriigiga nii ära harjuvad, et sinna kinnisvara soetavad. Nemad on skeene žargooni kasutades home base’iga nomaadid. Üldiselt on digitaalsed nomaadid aga pigem ideaalsed postmateriaalse ühiskonna eestkõnelejad. Milleks mulle korter, kui olemas on Couchsurfing? Miks peaks Ryanairi-põlvkond omama autot?

Materiaalse mammona kogumise asemel on väärtuste hierarhias tõstetud esikohale elamused. Neid peab kogema võimalikult palju ja erinevaid. Valuutaks on vabadus, peamiseks piiranguks inimese elu, mis hallide kontorikuubikute ning igavate eeslinnaeramute külge aheldatuna on raisatud. Nii põgenetakse sinna, kus on hea kliima, odav elu, eksootiline kultuur ja väike digitaalsete nomaadide kogukond juba ees ootamas. Peamisteks tõmbekeskusteks on kujunenud Chiang Mai Tais, Hồ Chí Minh Vietnamis, Medellín Colombias, Taipei Taiwanis, Las Palmas Hispaanias ja Taghazout Marokos. Deviisiks on „follow the sun”! Suviti naaseb ligi veerand seltskonnast pikemaks perioodiks Euroopasse. Muul ajal aitavad digitaibukaid nomaade asukohavalikul juba ammu algoritmid, reastades nende jaoks maailma suurlinnu elukalliduse, keskmise temperatuuri, netikiiruse, turvalisuse ja õhu puhtuse põhjal. Küsimused, millele algoritmid vastata ei oska – näiteks kuidas leida lühiajaliselt kaasüürilist, linna kiireimat WiFit või häkkida viisat –, saavad vastuse spetsiaalselt nomaadidele suunatud Slacki kommuunides.

Nomaadide välimääraja

Aasta otsa digitaalse nomaadina Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ringi rännanud Enelin Paas kirjeldab nomaade kui reisipisikuga julgeid, kavalaid ja piiramatu uudishimuga inimesi, kellega on ülilihtne teel olles klikkida. Üksteist tuntakse juba kaugelt ära. Medellínist meenuvad Paasile näiteks kindlad kohvikud, kus viibides oli võimalik osutada klientide seast eksimatult näpuga digitaalsetele nomaadidele. Medellín oli 24-aastase Paasi jaoks vahepeatus Costa Rica ja Rio de Janeiro vahel. Üritades oma viisast maksimumi võtta ja samas spontaansust säilitada, viibis ta ühes riigis kuni kolm kuud lootuses, et elu teeb tema eest tulevikuplaane – reisisihtkohti valis ta tunde järgi, tutvusi sobitas juhuse ajel, rangest planeerimisest oli asi kaugel. Paasile sekundeerib Kristel Tuul, kes on juhtinud turundusagentuuri Sri Lankast, Dubaist ja Hispaaniast: „Meil on ainult üks elu. Miks mitte sellest maksimumi võtta?” Seepärast on Tuul seadnud endale tingimuse, et tal peab olema võimalik reisida ja töötada, kus iganes ta tahab. Ideaalis külastaks ta kõiki maailma riike vähemalt korra. Praeguseks on rändav eluviis viinud ta 43 eri riiki.

Kaks aastat Aasias, peamiselt Hồ Chí Minh Citys resideerinud Karl Kangur suhtub rännuhimulistesse digitaalsetesse nomaadidesse kerge skepsisega. Eriti viimasel ajal olevat küllalt palju kuulda naiivsetest nomaadidest, kes üleshaibitud kuvandi ajel on Aasiasse saabudes kulutanud ära oma säästud, kuid pole seejärel suutnud leida piisavalt stabiilset sissetulekut, et rännata uude kohta, ammugi siis koju tagasi. Kangur eelistab kasutada enda kohta terminit „asukohast sõltumatu ettevõtja”. Temasugused vaatavad digitaalsetele nomaadidele pisut ülevalt alla, sest nood meenutavad pigem seljakotituriste, kes reisivad rohkem kui töötavad ning teenivad seetõttu väga vähe. Kui digitaalne nomaad unistab geograafilisest sõltumatusest, siis asukohast sõltumatu ettevõtja ka finantsilisest sõltumatusest. Teine tagab esimese.

Elu optimeerimine

Hardcore nomaad planeerimist täiesti juhuse hooleks ei jäta. Vastupidi, mingites valdkondades püüeldakse meistriklassi saavutamise poole. Kui sinu töö ja eraelu peab järgmise 12 kuu jooksul mahtuma 25 kilo piiresse, siis tuleb koti pakkimisel õppida maksimaalselt optimeerima. Veebist leitavad arvukad lifehack’id on järjekordne viis, kuidas nomaadid asjade kogumisele orienteeritud süsteemi vastu mässavad. Nomaadide viljeletava postmateriaalse elustiili juurde kuuluvad enamasti ka soov enesearengusse panustada, orgaaniline toitumine, biohäkkimine ja oma tervise eest hoolitsemine laiemalt. Paas on veendunud, et digitaalse nomaadi elus on töö ja puhkus paremini balansseeritud kui püstijalu lõunatavatel kontorirottidel, kes sellest hoolimata tööpäeva kesköö paiku lõpetavad. Tõsi, erinevates ajatsoonides paiknemine võib sundida ka nomaade kohastuma öötöö tingimustega. Vahe on lihtsalt selles, et juhtme seinast välja tõmbamiseks ei pea ootama pikisilmi suvepuhkust.

Kuigi praegu võib selline eluviis paljude jaoks rohkem ulme valdkonda kuuluda, näitab statistika, et veebipõhiselt töötajate hulk järjest kasvab ning mingis mahus võiks juba nüüd 50% ameeriklastest teha kaugtööd. Tehnoloogia selleks on olemas, ajapikku leiab see järjest enam kasutust ka ettevõtetes. Praegused digitaalsed nomaadid on pigem kas ise ettevõtjad või vabakutselised – viimased moodustavad Ameerika tööealisest elanikkonnast juba kolmandiku –, kes teenivad oma sissetuleku töövahendusportaalide, nagu Upwork, kaudu. Digitaalsete nomaadide koguhulka pole keegi kokku arvutanud ning nende liikuva ja hargmaise elustiili tõttu pole täpse statistika tegemine ilmselt ka võimalik, kuid isegi kui nad moodustavad tööealistest elanikest murdosa, on tegemist avangardiga, mis sunnib meid ümber mõtestama tuumkontseptsioone, nagu töö, puhkus, kodu ja riiklus.

Teenused ei jõua järele

E-Eestist vaadatuna ei tohiks need arengud kuidagi ootamatud tunduda. Profiililt sobivad liikuva eluviisiga ja ettevõtlikud digitaalsed nomaadid ideaalselt näiteks e-residentsuse programmi sihtgruppi. E-residendina Eestis linnaplaneerimise ja konsultatsioonide ettevõtte rajanud Damiano Cerrone liigub oma töö iseloomust tulenevalt ringi rohkem küll seal, kus avanevad koostöövõimalused avaliku sektoriga, kuid ta leiab, et isegi temasuguste paiksema eluviisiga nomaadide vajaduste teenindamiseks pole maailm veel valmis. E-residentsus lahendab teatud hulga probleeme, kuid seegi on paljuski lokaalne lahendus järjest globaliseeruvas maailmas. „Miks ei võiks e-residentsus olla üleeuroopaline?” küsib Cerrone, kelle soov on registreerida tulevikus firma Euroopas ilma üheski riigis füüsilist aadressi omamata. Probleeme esineb ka digitaalruumis rongist maha jäänud Euroopa kõige e-eesrindlikumas osas. Näiteks oli alles kolmas Eesti pank nõus Cerrone ettevõttele pangakonto avama. Pangandus on veel üks valdkond, mida tööjõu globaliseerumine ja inimeste järjest suurenev piirideülene liikuvus on ootamatult tabanud. Cerrone toob näiteks oma viimase projekti, mille raames ta tegi koostööd 20 eri riigist pärit linnaplaneerijaga, kellel oleks jäänud konventsionaalseid maksemeetodeid kasutades saamata 7–8% ettenähtud töötasust. Seepärast kasutab Cerrone TransferWise’i ja avas konto N26-nimelises digitaalpangas. Tihti kuulub digitaalsete nomaadide menüüsse ka krüptoraha kasutamine.

Cerrone elab praegu Tamperes, aga suur osa tema elust kulgeb kas bussis, rongis, lennukis või laeval. Kuigi digitaalsed nomaadid põgenevad rutiinse kahetunnise pendeldamise eest kesklinnakontori ja äärelinnaeramu vahel, kulub neil igapäevaseks logistikaks nomaadidena tihti täistööpäev. „Liikumine väsitab keha ja röövib energiat. Mina aga kulutan rohkem aega liikumisele kui ühes kohas seismisele,” ütleb Cerrone. Kui infrastruktuur on halb, muudab see nomaadide jaoks töötamise keeruliseks. Positiivse eeskujuna toob Cerrone välja Soome reisirongid, kus on olemas spetsiaalsed klaasuksega suletavad kaheinimesevagunid, mis on ideaalsed Skype’i kõnede tegemiseks, ning isegi 6–7-kohalised koosolekute pidamiseks kohandatud vagunid. Enamasti on tal isegi suurlinnades raske leida töötamiseks nii häid tingimusi, sest siin-seal tärganud koostöötamisruumid sarnanevad liialt loomeklastritega, st eeldavad kogukonnaga liitumist või kindla kuutasu maksmist. „Mulle oleks vaja lihtsalt ruumi, mida saaks aeg-ajalt tunnihinnaga rentida,” selgitab Cerrone oma vajadusi, mille rahuldamiseks on Venemaal loodud näiteks antikohvikud. Neis tuleb maksta seal veedetud aja eest ning olemas on hea heliisolatsiooniga mugavad kuubikud veebipõhiseks suhtluseks. Potentsiaal nomaadisõbraliku ülemaailmse kohvikuketi või koostöötamiskeskuste loomiseks on Cerrone hinnangul meeletu, sest praegu redutab suur osa digitaalsetest nomaadidest olude sunnil Starbucksis. Pealegi ei tasuks klientidena vaadelda ainult n-ö hardcore nomaade, sest järjest rohkem on neid inimesi, kellel puudub töötamiseks püsiv kontoripind. Need inimesed ootavad, et koostöös era- ja avaliku sektoriga luuakse neile tööks sobilik keskkond. See on väljakutse, millele edumeelsed linnad peavad lähiajal kuidagi reageerima.

Nüüdseks poole kohaga nomaadiks jäänud Paasi eestvedamisel on Tallinn esimese sammu teinud. Viis kuud on tegutsenud endises karamellivabrikus koostöötamiskeskus nimega Spring Hub, mille roheline sisekujundus on saanud inspiratsiooni Paasi rännakutest Lõuna-Ameerikas. Cerrone visandatud nomaadidele suunatud frantsiisikett on samuti juba loodud ja kannab nime Roam. Lisaks jagatud kontorile pakub Roam nomaadidele ka ühiseluvõimalusi, seega kahekorruselise eramaja asemel teeb palju luksuslikumal kujul ootamatut comeback’i nõukogude hruštšovka. Tõsi küll, harusid on Roamil veel kõigest neli. Ometi on asukohavabadust ihaleva tarbijasegmendi väärtustamisel turg kiiresti reageerinud. Materiaalsuse asemel pakutakse loomulikult hüvena elamusi. Näiteks on nomaadil võimalik asendada rannaliiv kõigest tuhande euro eest nädalas kohaga avamerepurjekal Coboat, mis, nagu nimigi ütleb, pakub pardalolijaile sarnaseid teenuseid nagu Roam või Spring Hub. Eestis asutatud Jobbatical võiks olla turvaliseks hüppelauaks tulevastele digitaalsetele nomaadidele. Nomad Soulmates on aga digitaalsete nomaadide päris oma Tinder.

Hingesugulaste otsingud näitavad, et vaatamata piiritule vabadusihale on kuskil pinna all jätkuvalt peidus ka kuulumis- ja pühendumisvajadus. Kuivõrd jätkusuutlik on see elustiil, kui horisondile kerkivad püsisuhe ja lapsed? Rahvusvahelisel areenil digitaalset nomaadlust propageerinud Pieter Levels on viidanud nn nomaadide TEDi konverentsil DNX sellele, et abiellumine on statistika põhjal järjest ebapopulaarsem ning lapsed võiks põhimõtteliselt virtuaalsesse kogukonnakooli saata. Paar aastat hiljem naasis Levels aga ise teatava pettumusnoodiga oma rännakutelt Hollandisse ja soetas endale suisa kinnisvara. „Ma tundsin ennast eksinuna ja hakkasin küsima, kes ma olen. Meie identiteet sõltub paljuski keskkonnast. Kui sa liigud pidevalt ühest kohast teise ega suuda luua pikaajalisi sõprussuhteid, siis kaotad suure osa oma identiteedist,” ütles Levels hilisemas intervjuus. Võib-olla see ongi õiglane hind unistuste teostamiseks?