Annamari Vänskä on üks lõppenud VI Artishoki biennaali, mille siduvaks niidiks olid mood ja rahvuslus, tekstide autoritest. Ta on Aalto ülikooli moeuuringute abiprofessor ja kuraator ning ta on kirjutanud ka raamatu moe kureerimisest tänapäeval. Küsisin temalt sel puhul kommentaare nüüdisaegse moe kohta.

Miks sul tekkis huvi Artishoki biennaalil osaleda? Kas olid ka varem eesti moega kokku puutunud?

Mind kutsus biennaali kuraator Sten Ojavee. Ta oli lugenud näiteks minu töid queer-moest ning tuli isegi Helsingisse ühele minu Kiasma moodsa kunsti muuseumis korraldatud moeüritusele. Ta oli väga veenev, nii et pidin jah ütlema. Mulle tundus, et see biennaal on üsna ainulaadne, kuna paneb kirjutajad ja kunstnikud mingis mõttes ühele pulgale. Lisaks on minu meelest väga põnev ja värske ka näituseformaat, kus iga päev toimub üks avamine. Ja siis muidugi viimase päeva moeetendus.

Tunnen eesti moodi peamiselt Aalto ülikoolis õppinud inimeste kaudu. Laivi, üks biennaalil osalenud disaineritest, on näiteks meie õppekava läbinud.

Milline mulje sulle biennaalile tellitud teostest jäi?

Teosed paistsid päris eksperimentaalsed ega piirdunud sellega, mida me tavapäraselt rõivana käsitleme, pigem oli tegu skulptuuride ja installatsioonidega. See tendents on nüüdisaegse moe kriitilistes praktikates tugevalt nähtav. Paljud disainerid paistavad senisest (kiir)moe majandusmudelist tüdinud olevat ning soovivad sellele vastu astuda, luues esemeid, mis polegi kandmiseks mõeldud. See paneb mõtlema, mis see „mood” siis üldse on, millest me räägime. Mood ei tähenda vaid rõivaid – tegu on vahendiga, mille kaudu mõtestada inimest ja meid ümbritsevat kultuuri.

Eestlased ei tee rõivastega kuigi sageli teadlikult poliitilisi avaldusi. Kas Soomes on samamoodi?

Ma arvan, et see, mis meil seljas on, kannab ikka mingit sõnumit, olgu me sellest ise teadlikud või mitte. Rõivastega viitame näiteks oma soole ning sageli ütlevad need üht-teist ka meie ameti, staatuse, maailmavaate jm kohta. Teate edastamist peetakse tihti mingiks suureks žestiks, mind on aga alati huvitanud pigem igapäevased sõnumid. Kui räägime moe kommunikatiivsest jõust, mõtleme tihti punkaritele, poliitilistele või loomaõiguste aktivistidele jne. Kuid märgid ei pruugi üldse nii silmapaistvad olla, vahel mõistavad neid vaid inimesed, kes teavad neid märgata. Siin on hea näide seksuaalvähemused: kultuurides, kus gei olla on kuritegu, ei saa inimesed seda avalikult välja öelda, niisiis nad peavad leidma muid viise, kuidas seda edasi anda – peaaegu märkamatuks jäävate detailide kaudu. USAs ja Lääne-Euroopas on muidugi sellised liikumised nagu geide ja lesbide vabadusliikumine, aga ka Queer Nation ja ACT UP kasutanud näiteks poliitiliste loosungitega T-särke, et mitteheteroseksuaalsete inimeste võrdsete õiguste eest võidelda.

Tänavuse biennaali keskseteks teemadeks olid identiteet ja rahvuslus. Kas need kaks teemat mitte ei sumbu tihtipeale globaalse moetööstuse müras?

Nii ja naa. Ühest küljest on mood, poliitika ja rahvuslus alati käsikäes käinud, isegi kui oleme harjunud mõtlema moest kui väga globaalsest ning väljaspool poliitikat või ka rahvusküsimusi seisvast nähtusest. Tegelikult on suurem osa meie igapäevarõivastest seotud poliitilise ja rahvusliku diskursusega, näiteks ülikond, mis on tuletatud sõjaväevormist. Ka monarhide viimast moodi järgivad kehakatted olid enne Prantsuse revolutsiooni nende jaoks oma võimu demonstreerimise viis. Tänapäevase moetööstuse sünd 19. sajandil ja eriti veel tööstuse kasv 20. sajandil pole suunanud moe toimimisloogikat enam niivõrd seltskonnaelus ja kultuurivaldkonnas, vaid pigem majanduses valitsevaid põhimõtteid järgima. Praegu moetööstuses domineeriv majandusmudel keskendub kasumi teenimisele ning vahel tundub, et ükskõik mis hinnaga. Mood kannatab selle tõttu – me peaksime praegust süsteemi kindlasti muutma ning tarbimisel põhinevast mudelist edasi mõtlema. Mina arvan, et peame moe taas poliitiliseks muutma.

Sa uurid ka posthumanistlikku moodi. Kas tutvustaksid seda teemat natuke?

Üritan posthumanistlike ideede kaudu moodi ümber mõtestada, s.t loobuda antropotsentrilisest vaatest ehk inimese universumi keskmena käsitlemisest. Ma alustasin seda projekti koertemoe uurimisega, lähtudes seisukohast, et koerterõivad on vahend inimese ja looma vahelise hierarhia ümbermõtestamiseks. Selle projektiga tegeledes hakkas mulle aina enam muret tekitama antropotsentriline ideoloogia, millel praegune moemudel põhineb. See lähtub isekast mõtteviisist, et meil, inimestel, valgetel Lääne inimestel, on õigus teistest kultuuridest inimesi, teisi liike ja loodusvarasid oma huvides ära kasutada vaid seetõttu, et tahame pidevalt uusi asju. Ühtlasi on see ka n-ö jätkusuutliku moe kriitika, sest ma ei usu, et selline asi on üldse olemas. N-ö jätkusuutlik mood on olnud positiivne selles vallas, et on kutsutud üles leidma jätkusuutlikumaid viise toormaterjalide hankimiseks ning ka tootmiseks. Samas pakub see vaid poolikuid lahendusi ning järgib siiski majanduslikke huvisid prioriseerivat moemudelit. Meil on aga vaja moodi palju radikaalsemalt mõtestada, et sel tekiks täiesti uus ja tarbeesemetest kaugemale ulatuv tähendus. Peame mõistma, et mood pole vaid rõivad, mood kujundab ka inimest ja tema maailmavaadet. Ja nüüd mil IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu) ehmatav kliimasoojenemist puudutav raport on just välja tulnud, on see veel eriti oluline.

Kuhu moetööstus sinu meelest suundumas on? See ei suuda end ju igavesti mastaabisäästu loogikat järgides vee peal hoida.

Nii on, ainuüksi IPCC raport peaks praegusele süsteemile lõpu tegema. Mood, mis põhineb majandushuvidest lähtuval mudelil, mida hoiab käigus maksimaalse kasumi teenimise soov, saab kindlasti otsa. Mood defineeritakse ümber, asja mõte pole teha muutusi nende eneste pärast, vaid teisendada mood kultuurilise mõtlemise vormiks, mis meid parema tuleviku suunas juhiks. See on täiesti tehtav, kuna mood on olnud alati avangardne, s.t alati kunstiliste ja loominguliste nihete esirinnas, luues uusi nägemis- ja mõtlemisviise. Niisiis peaksime moe sellisel kujul tagasi tooma ja hävitama majandushuvidest lähtuva mudeli, mis moodi tagasi hoiab.

Hävitamise all ei pea ma silmas ainult loobumist praegustest rõivaste tootmise viisidest. Kuigi see on oluline, on veelgi tähtsam ja ka raskem pöörata ümber inimeste mõttelaadi. Aga just seda tuleb teha: mõtestada ümber mood, mõtestada ümber muutused. Majandushuvidel põhinev moemudel käsitleb muutusi lühiajalistena. Sellise mõtteviisi tagajärjed on näha: prügi kuhjub, inimesed surevad, kaob kultuuriline ja bioloogiline mitmekesisus jne. Lühike moetsükkel sureb välja – meil pole vaja tooteid, mis kestavad mõne nädala või kuu.

Peaksime mõtlema pikaajalistele arengutele. Uus moemudel näeb ette, et muutused toimuvad aeglasemalt ning selle tsükkel pikeneb. Seesugune pööre inimeste mõtlemises avab ka uusi võimalusi, kuidas moodi käsitleda: mitte lühiajalise kapriisi, vaid kultuurina, mis areneb koos ühiskonnaga ja mitmete põlvkondade vältel – siin on murrangud pikemaajalised kui inimese eluiga. Skaala nihkub. Peame hakkama mõtlema kogu maailma ja planeediga arvestades. Lisaks peame aru saama, et majanduspõhine moemudel ja seeläbi muutuste mõistmine on probleem; moe selline definitsioon ei pärine moe-, vaid majandusvaldkonna inimestelt.

Ma ei taha öelda, et ükski majandusinimene ei saa moest aru. Näiteks majandusteadlane Paul Gregory avaldas juba 1947. aastal ühe väga huvitava moeteemalise artikli pealkirjaga „A Theory of Purposeful Obsolescence” („Sihiliku kulumise teooria”), kus ta väitis, et moetööstused tõmbavad tarbijaid alt ning disainivad meelega rõivaste eluea lühemaks. See saavutatakse kas sihilikult kangast manipuleerides või, mis veelgi olulisem, „psühholoogilise hävitustööga”. See tähendab, et isegi kui meie rõivad täidavad endiselt oma funktsiooni, tunneme me siiski, et need pole piisavalt head ning on seetõttu viletsad ja kandmiskõlbmatud. Teisisõnu me peame korraldama ümber oma mõtteviisi. See pole sugugi lihtne, inimeste mõtlemist on palju keerulisem muuta kui panna neid midagi uut tegema. Ma ei kaota siiski lootust – nooremad põlvkonnad on väga kriitilised ja mõjutavad kindlasti süsteemi paremuse poole.