Laupäeval, 20. oktoobril avatakse Balti jaama ootepaviljonis moenäituse formaadi võtnud VI Artishoki Biennaal, mis püüab läbi moe mõtestada rahvusidentiteeti.

Tänavusel Artishoki Biennaalil osaleb 8 kunstnikku ja 9 kirjutajat, kes omavahelises dialoogis pakuvad välja erinevaid vaatepunkte kaasaegse rahvusluse käsitlemiseks. Peale näituse toimuvad igapäevaselt ka vestlusringid ja seminarid ning kogu ürituse suure finaalina toimub pühapäeval, 28. oktoobril biennaali jaoks valminud töödega moedemonstratsioon. Selleks, et Eesti raames küllaltki erakordne projekt kena kaarega sisse juhatada, vestlesime Artishoki Biennaali kuraatori Sten Ojaveega.

VI Artishoki biennaali teemaks on rahvuslus ja mood, miks valisid kuraatorina selle suuna?

Mind on alati huvitanud inimene ja riided, kuidas riiete kandmine vormib meist kellegi, teeb meist mingi konkreetse inimese. Ma pole kunagi uskunud, et riietel on ainult praktiline väärtus, need on alati kandnud mitmeid teisi funktsioone ja eesmärke. Rahvus sellisena nagu me seda mõistame tänasel päeval kerkis esile peamiselt 19. sajandi teisel poolel. Samast ajast on pärit ka ehk ajaloost kõige paremini tuntud moodne mees, dandy. Need on kaks väga erinevat näidet sellest, kuidas riideid hakati esiteks üksikisiku tasandil kasutama enda ainukordsuse väljendamiseks, ning teiseks, kuidas riideid hakati üha jõulisemalt siduma geograafilise paiknemise või keelelise ühisosa tulemusel loodud grupi identiteediga. Riietel on võime kandjat kuhugi kategoriseerida ja paigutada. Rahvusdiskursus kasutab seda arusaama sarnaselt moediskursusega oskuslikult ära, olgugi, et eesmärgid ja kavatsused on väga erinevad, võib neid kahte tänasel päeval üha rohkem näha läbipõimunult.

Oled sa ise rahvarõivaid kandnud? Kui ei, siis miks, kas sa polegi patrioot?

Ma ei ole mitte kunagi rahvarõivaid kandnud. Hakkasin sellele nüüd mõtlema ja ma arvan, et nii tugeva tähendusega riiete kandmine – see tuleneb peamiselt siiski kellegi teise valikutest ja arusaamistest. Kui ma seda teinud oleksin, oleks see juhtunud ilmselt nooremana, kui minu vanemad või vanavanemad mulle midagi minu enda arusaamata selga oleks tahtnud panna. Ma mäletan, et mu õde riietas mind mingite grungelike räbalatega – ma ei saanud nooremana eriti aru miks, aga samas midagi selle juures mulle meeldis, ära ei võtnud. Rahvariideed ei ole minu perekonnas kunagi päevakorda tulnud. Meil ei olnud kunagi traditsioonide järgimist ega jälgimist. Rahvarõivad on traditsiooniliselt eeskätt kuulumise, eristuse ja paiknemise sümboliteks. Pere, kellega ma koos kasvasin ei olnud ilmselt taolisest jagatud kuulumisest liigselt huvitatud.

Patriotismi küsimus aga on huvitav, ma arvan, et kuni selle ajani, mil ma ei saa aru, mida rahvarõivas sümboliseerib, ei saa rääkida patriootlikkusest. Isamaalisus on eneseteadlik ja teadvustatud positsioon, nooremana ma mõtlesin sageli kas ja miks ma olen Sten, aga mitte kunagi, kas ja miks ma olen eestlane. Viimane tuli palju hiljem, koos hariduse ja kriitilise mõtlemisega.

Eesti n-ö rahvusluse ja moe ilmselt märkimisväärseim kokkupuutepunkt on presidendi vastuvõtt. Kes püüab tellida kodumaist haute couture’i, kes tuleb Mulgi rahvarõivais. Mida see meile kommunikeerib?

See räägib meie rahvusidentiteedi olukorrast, see on läbinisti poliitiline koosolemine. Levib arusaam nagu oleks tegemist Eesti riigi ja selle kodanike kõige olulisema päevaga, mil pannakse selga parim rõivas. See on iseenda maitseeelistuste ja põhiväärtuste manifestatsioon indiviidi seisukohast.

Kuna üritust jälgib meedia vahendusel tohutu hulk kaasmaalasi, pannakse selle üritusega paika ühiskondlik konsensus sellest, kes sa ennast mitte tundvate inimeste silmis olla võiks. See on selline „näita mulle mida sa kannad, ja ma ütlen kes sa oled” arusaam. Samas käib seal ka tohutu rahvusidentiteedi taasloomine, uuendamine ja kordamine. Vahendeid selleks kasutatakse väga erinevaid. Ma ise käsitleks seda üritust kui millegi sümptomit, mis on millegi tagajärg. Mind huvitabki kõige rohkem, mis selle sümptomi põhjustas ja millises kontekstis see esile kerkis.

Presidendi vastuvõtu moelaval on mängus väga mitmekülgsed ja erinevad identiteedipoliitilised ja rahvuse kuvandi konstrueerimise tööriistad. Sa nimetasid neist mõned ja neid on veel, kõik nad väärivad omaette analüüsi. Lisaks riietele lastakse seal käiku ka ehted, ordenid ja teised sotsiaalset või poliitilist hierarhiat sümboliseerivad elemendid.

Paljudes riikides teevad vanad rahvuslikud sümbolid, etnilised mustrid jne tagasitulekut. Mina seda Eestis väga märka, pigem tahaks rahvas ikka H&M’i rõivais käia.

H&M, Gucci ja väga paljud teised globaalsed brändid on samuti hakanud üha rohkem tootma riideid, mis laenavad eri kultuuride rahvuslikke elemente ja stiili, see on üks võimalus teemale läheneda, mõelda postkolonianistlikust perspektiivist.

Samas on Eestis umbes viimase 10 aasta jooksul võimalik märgata etno-moe ja rahvusmotiividega moe jõulisemat esilekerkimist. Üheks AB alguspunktiks oli näitus, mis avati 2009. aastal Hobusepea galeriis, see on moenäitus, mis tänase päevani rändab maailmas ringi ning kuulutab läbi riiete eestlaseks olemise kordumatust, ainulaadsust ja puhtust. Eile võitis Tallinna Moenädala hõbenõela Katrin Aasmaa idaeuroopalikke elemente kasutav kollektsioon – viimane on üks näide sellest, kuidas peamiselt koos populaarkultuuriliste nähtustega konstrueeritakse uusi rahvuslikke sümboleid ja mustreid.

Maailma HMistumise juures võib aga tõesti näha rahvusmotiivide asendumist lääne industriaalmoe ülemvõimuga. See aga iseenesest on üks oluline aspekt, mis tekitab ühiskonnas rahvuslike sümbolite, ideede ja etniliste motiivide jõulisemat esile kerkimist. Uusrahvuslus tuleb tagasi läbi etno, läbi H&Mi, läbi kaasaegse moe, läbi turismi, läbi toidupoekettide riiete, läbi eestimaise disaini jne. Sageli tuleb see sealt, kust see loogiliselt ja teoreetiliselt ei peaks üldse tulema, isegi rahvusele traditsiooniliselt vastanduvatest nähtustest ja liikumistest.

Eesti moes tekib juba erisus teiste riikidega lipu- või trikoloori tasandil. Kui Inglismaal või Brasiilias käiakse lipuvärvi trussikutes, siis Eestis on rahvusvärvid midagi pühamat ja puutumatut ning lipu rüvetamise eest võib saada kuni aasta kartserit. Rääkimata trikoloori kaubamärgistamise keerulisusest. See tekitab iseenesest olulisi takistusi moeloomes.

Sa vist ei ole EV 100 raames sellele küsimusele palju mõelnud? Ma olen näinud sinimustvalgeid seasooles toorvorste, lillebukette, kondoome, kokteile, trussikuid, legaalset graffitit, peaaegu kõike mis pähe tuleb või kunagi ei tuleks. Ma ei tea kas 2018. aastal on seadustesse mingid kohandused tehtud, aga mulle endale tundub, et siin on vabadus teha mida sa tahad.

Rüvetamine vist lähtub mingitest üldlevinud eetilistest ja moraalsetest tõekspidamistest – näiteks lipuvärvides uksematt tunduks kahtlane, aga jõuluõhtul trikolooritoonides vorsti järada on okei. Ilmselt sõltub seega ka rahvusmotiivide ja värvide kasutamine moeloomes pigem sellest, kuidas sellega ümber käiakse. See tõstatab aga järgmise keerulise probleemi eetika ja moraali suhte kohta loomevabadusega.

Ma kõnnin täna Solarise keskuses ja seal on terve moelett rahvusmotiividega nokatseid, T-särke, mingeid veidraid kotte jne – banaalne rahvuslus on enda koha juba aastaid kõige argisema tarbimisahela osana kinnitanud.

Kujutad sa Eestis ette võrreldavat arengut näiteks Venemaaga, et inimesed hakkavad avalikult kandma poliitikute näopildiga T-särke?

Eestis ei ole palju kuulsusi, kelle järgi inimesed elevil oleksid. Kindlasti see väli eksisteerib, aga see on alles üsna varajases arenguetapis. Poliitilisel väljal võib seda suunda samuti üha rohkem tähele panna. Politainment on märksõna, mida saab üha rohkem ka siinse poliitilise välja kirjeldamiseks kasutada. Meie staarpoliitikutel puudub tugev ideoloogiline võim nagu seda on paljude suurriikide või autoritaarsete ja ainuvalitsejaga riikide liidritel. Kalambuuri võtmes (à la Jürgen Ligi pildi ja kirjaga „hoia ligi” turukotid), midagi leidub, aga see on veel üsna marginaalne.

Mis diskussiooni sa tahaks näha võrsumas antud biennaalist?

Esiteks ma pean ütlema, et su küsimused on väga mitmekülgsed, need puudutavad rahvusküsimuse ja -identiteedi väga olulisi aspekte. Minu peamiseks eesmärgiks on sarnaste ja veel paljude muude teemade avalik arutelu ja mõtestamine. Need küsimused puudutavad väga paljusid teadvustatult ja teadvustamata. Tänapäeva poliitilisi ja ühiskondlikke arenguid kogedes, on nende teemade arendamine ja mõtestamine lausa hädavajalik. Et seda ka saavutada, olen teinud koostööd 8 kunstniku, 9 kirjutaja ja paljude teiste mõtlejatega, kellega erinevaid meediumeid kasutades seda teeme. Oluline roll saab kindlasti olema näituse avalikul programmil.

Näitusel osalevad kunstnikud: Dmitri Gerasimov, Ragne Kikas, Laivi, Kris Lemsalu, Claudia Lepik, Tanja Muravskaja, Kärt Ojavee, Jaanus Samma.

Näitusel osalevad kirjutajad: Aet Annist, Gustav Kalm, Oliver Laas, Margit Lõhmus, Francisco Martinez, Siim Nurklik, Aleksander Rostov, Anne Vetik, Annamari Vänskä

Vaata täpsemat infot ürituse kodulehelt.