Kuidas tuvastada, milline on õige ja originaalne eestimaine rahvarõivas, eestipärane nimi, autentne eesti toit ja aiavärav? Aga milline majandus sobib eestlase hingelaadile? Need on küsimused, millega satutakse silmitsi, kui 1930. aastate eeskujul võetakse siinmail taas ette kogu eluolu eestistamine.

Sel suvel täitus Tallinn rahvariietega. Paistab, et kõigile neid siiski ei jätkunud, sest mida lähemale jõudis laulupidu, seda meeleheitlikumalt otsiti sotsiaalmeedias mõnd puuduolevat hilpu: ühel oli tarvis vööd, teisel polnud seelikut, kolmas küsis, kas sinise seeliku alla võib jätta tavalised punased igapäevakingad. Häda kui palju!

Kõrvaltvaatajal tekkis aga küsimus, kas rahvariideid võib üldse nii suvaliselt ja silma järgi kokku toppida. Laulupeo korraldajad vahendasid rahvale tõdemust, et „rahvariiet peab oma originaalsuses austama, […] sest ta on ajalugu, […] mida iga võhik oma oskamatuse ja maitsetusega ei tohi narrida”[1]. Kõlas hääli, et rahvarõivas ilmutab eestlust, mingit sügavat vaimu, rahvustüve, justkui võtaks eestlased end rahvarõivaisse mässides hoopis alasti ja paljastaks argise kirjususe alt oma tõelise, peaaegu liigilise kokkukuuluvuse.

Hedvig Hanson leidis möödunud aastal paljudele sobivad sõnad, kui jutustas, kuidas „mustade muusika” asemel kõlab tema hinges üha enam laulupeokoor. „Kui mu laul kõlaks [laulupeol] koori esituses, oleks see suurem saavutus kui Ameerika vallutamine […]. See oleks oma ja kodune. Eestikeelne, kodu ülistav, meie loodust hoidev […]. Nii nagu mu hingele sobiks. Mul on kodus isegi ühed kooliajal tikitud eesti rahvariidekäised, äkki leiaks lõpuks kasutust?”[2] Miks mitte. Mõte on ju, et rahvariie pole mõni suvaline importkalts. Käised ei ole topp. Need väljendavad rahvustunnet. See mõte on nii ilus, et tekib tahtmine kergitada tuttavat linast loori ja uurida, mis seal meie rahvariiete all siis ikkagi varjub.

Pilk rahvariiete alla

Tuleb välja, et selles asjas ei olegi nii lihtne selgust saada. Tõsi, hiljuti tehti katse avastada rahvariiete ainelise vormi tagant vanade eestlaste maailmavaade. Kuid tulemused valmistavad pettumuse. Tahaks leida midagi ürgselt ja olemuslikult eestipärast, aga öeldakse hoopis, et meie rahvariiete „vorm on mõjutatud praktilisest tarvidusest, näiteks meie kliimas on rõivastuse puhul oluline keha katmise vajadus”[3]. Erinevus meeste ja naiste särkide vahel seletuvat tõigaga, et „meeste tursked õlad ja kael tingisid vajaduse kaelaava suurendada”. Samale järeldusele oleks jõutud H&Mis. Vähe viib edasi ka see, mida nenditakse vöö kohta: „See väike, kuid oluline rahvarõivaese hoidis keha tugeva ja peene ning vööga kinnitatud rõivad kaitsesid kandjat paremini külma eest.” Kuidas aitab see avastus aga rahvusliku meelega laulupeolist, kes otsib endale vööd, kuid tingimata niisugust, mis on originaalne ega narri ajalugu?

Kukub välja nii, et hoopis ajalugu narrib meie rahvusliku hinge otsinguid. Sest kui laulupeoline hakkab otsima vööd, mis ilmutab eestluse vaimu, siis ta satub olukorda, mis on väga sarnane 1920. aastate kommunisti omaga. Toona katsuti Nõukogude Liidus selgitada, mida peab proletaarlane seljas kandma. Näiteks käis kõva arutelu teemal, kas lips on vana korra igand. Kas naistöölisel kõlbab ennast värvida? Kas ta saab olla progressiivne vaid juhul, kui kannab pükse? Ja kui lood on teisiti, siis millise lõikega kleit väljendab marksistlikku maailmavaadet? Mitte ainult riietumine, vaid kogu eluolu tuli kommunistlikuks ümber korraldada. „Varasem lohakas suhtumine ümbrusse ja riietumisse (või veelgi hullem, varasem kodanliku moe matkimine) peab andma asu nõudmisele tuua oma ellu midagi uut, tervet ja lihtsat,” kirjutati 1925. aastal nõukogude ajakirjas Krasnaja Niva. Ning mõni aasta hiljem tunnistati ajakirjas Iskusstvo v Massi: „Me ütleme naistöölistele: „Ärge pange selga seda või teist!” Kuid mida me neile asemele pakume? Mitte midagi.”[4] Valitses üksmeel, et rõivastus peab olema nõukogudepärane, ent keegi ei osanud kosta, mida see õieti tähendab.

Samasuguste raskustega maadeldi Eestis 1930. aastatel. Pärast 1934. aasta pööret kuulutas valitsus, et kogu Eesti elu tuleb hakata juhtima rahvuslikul moel. Kuid kohe tekkis mure, mille võttis kokku üks toonane siseminister, öeldes, et rahvuslik kokkukuuluvus rajaneb küll tõulisel omapäral, aga viimane peitub nii sügaval verepärimuses, et lihtsa inimese silm seda ei seletagi. Seetõttu oli tarvis luua kogu elule väline vorm, „mis vastab eestlase omapärale, nii et ka kõik kõrvaltvaatajad võivad täie veendumusega öelda, et see on tõepoolest eestipärane”[5]. Esmajoones muidugi: iga eestlane rahvariietesse! Nõnda tuli ravida olukorda, kus inimene vaatab ringi tänavail, kohvikutes, teatris, pidudel, isegi kodudes, kuid ei saa aru, „kas need on eesti naised ja mehed, kes seal liiguvad”[6]. Kõikjal torkasid silma võõra ilmega moenukud. „Eriti naised. Mehed on nii nagu nad on.” Võiks arvata, et viimased sõnad kirjutas mees, aga ei – just naised kogunesid kõiksugu liitudesse ja hoiatasid oma suguõdesid, et globalismi (või „kosmopolitismi”, nagu toona öeldi) hirmsaimaks propagandarelvaks on naiste mood. Kes kummardab Pariisi moetüranni, see hakkavat ka võõral viisil mõtlema. Meestega polevat lugu nii hull. Kui neil on seljas ametlik vormiriietus, näiteks kaitseliidu või politsei oma, siis olevat nad juba isemoodi rahvariietes. Naised pidid aga kõvasti enda kallal tööd tegema. Seda enam, et koos rõiva eestistamisega tuli eestistada „oma „mina” – oma enese sisu, oma ümbrust, oma kodu; tuleb eestistada ka oma elamise stiili – oma kombeid, oma lõbumaitset – ja oma tundeid, oma moraali jne”[7].

Riik rahvariietesse

Kuigi lõpuks pidi rahvusliku inseneritööga jõudma moraalini, oli lihtsam alustada välisest ümbrusest. Valitsus lükkas käima suure kodukaunistamise kampaania. 1936. aasta kevadel korraldati kõrgetasemeline koosolek, kus nenditi, et riigile ei saa iluravi teha mitte iga koduomaniku äranägemise järgi. „Ei saa ka erilist vabadust anda värvitoonide valikul,” ütles aiandusameti juhataja. „Värv on element meie maast, metsast, loodusest… Värvimiseks peab ühisest tsentrumist ühist juhatust andma.”[8] Puhuks, kui rahvas ise loiuks osutub, taheti kohale saata värvijate salgad, kes võõpavad majad õigel moel eestipäraseks. Valitsuse otsuseid olla vaja ka seepärast, et inimesed ei tea, milline see nende rahvuslik omapära siis ikkagi on. „Maal ringi käies küsitakse tihti, missugune peab olema talu aed ja värav.” Mida vastata? Lahendus tuli ammutada eestlase hingest, aga kui harimata maainimene enda sisse vaatas, siis ei näinud ta seal sugugi, millist värvi peab olema tema värav. Sama mure oli aiaga. Sõnastati „aianduskunstiline põhiidee”, mille järgi kodumaise aia stiil arenegu välja „vaba Eesti rahvusliku omapära ja eestlase iseloomu ja maailmavaate vaimus”[9]. Tore. Aga mida siis istutada kästakse? Kodumaiseid taimi, öeldi. Kas kõik taimed, mis siinmail juured alla ajavad, on kodumaised? Kas näiteks tulp sobib Eestimaa loodusse või vohab see siin võõramaa aiandustürannia mõjul? Ja üldse, mida kõrvuti panna? „Kui süveneda kodukaunistamise tegelikkusesse,” õpetas üks asjatundja, „siis selgub, et mõneski kavandis esineb ideelist kooskõla vormis ja värvis.” Nii, siis on ju hea? Aga ei. Meie aedadest puuduvat siiski „rahulik monumentaalne suurus, puudub Eesti looduslik põhialus ja seega Eesti oludekohasus”[10]. Vormi ja värvi disharmoonia asemele pidi tulema harmooniline eesti kodu. Kuid milline, milline siis ometi?

Mida kõrgemale nõudmised kruviti, seda segasemaks see kodumaa rahvarõivastesse ajamise lugu läks. Teedeministeeriumi nõupidamisel kurdeti, et kui sammud eestlase tuppa, siis sind tervitab seal täielik maitsetus. Kõik olevat täis võõramaa puust mööblit ja muud pudi-padi.[11] Ja mida võis leida eestlase laualt? Isegi kodumaa šokolaaditööstus valmistavat „kujukesi, millede ainestik jätab soovida”. Küll tehti Moskva troikasid, küll Saksa sõdureid. Väljast sisseveetud etiketid, mustrid ja pildiraamatud olla eesti rahva maitset lagastanud. Seetõttu võttis propagandatalitus ka siin ette suure aktsiooni „rahva maitse ja mentaliteedi ümberkasvatamiseks”[12]. Tõepoolest, kui eestlane sööb aastaid Vene troikasid ja Saksa sõdureid, siis mine tea, kas tal sõja puhkedes veel jätkub isu relv kätte võtta. Ent siingi põrgati sama takistuse vastu. Kui propagandatalitus kutsus kokku rakenduskunstnike esindajad, siis selgus, et pole küllalt mõtteid selle kohta, milline silt tuleb Eesti kaubale peale panna. Ülevalt öeldi, et olge eestipärased! All aga ei osatud teha muud kui kopeerida „mustreid kõiksugu välismaa moe- ja mustriajakirjadest”. Üldisem järeldus oli, et „eestlane ei taha seda veel omaks võtta, mis talle nii omane ja loomupärane”[13].

Võis oletada, et nimede muutmisega läheb asi lihtsamalt. Sest kui eestlase nimi võrsub tema hingest, nagu kuulutas Nimede Eestistamise Keskbüroo, siis peaks ju igaüks suutma leida endale sobiva rahvusliku sildi. Pealegi tõugati otsimist karmi käega tagant. Keskbürood juhtis kindral Jaan Soots, kes teatas Tallinna linnapeana oma alluvatele, et neilt, kellel on võõrapärane nimi, oodatakse kuu aja jooksul muutmisavaldust.[14] Kindral ütles otsesõnu, et „arvestab sajaprotsendiliselt eestlasena, sajaprotsendiliselt isamaalasena ja sajaprotsendiliselt rahvuslasena seda, kes tunneb ka väliselt Eesti tunnusmärki, s.o. – Eesti pärisnime”[15]. Näikse, et paljud vallalised naisterahvad olid sama meelt, sest isegi tutvumiskuulutustes mainiti, et näole tasub end anda vaid eestipärase nimega meestel.

Kuid jälle läks asi õige keeruliseks niipea, kui tuli selgitada, milline nimi sobib ja milline mitte. Tuli ette, et isamaalise vaimuga inimene tõttas nime vahetama, kuid kuulis ametnikult, et tema nimi on juba küllalt rahvuslik. Ja vastupidi. Mõni arvas, et kui tema nimi on Rein, siis on asi korras, aga tõusis kahtlus, kas see on ikka eesti nimi. Ei aidanud ka osutus Reinuvader Rebasele, sest selle tegelase nimetus tulevat otseteed saksa keelest. Sindi linnavalitsust tabas arvestatav üllatus, kui neile teatati, et linna nimi tuleb ära muuta. Väikelinnas satuti suurde segadusse, sest isegi eesti õigekeelsussõnaraamatust leiti sõna „sint”. Omastavas käändes on see ju „sindi”! Kohalikud seltskonnategelased läksid siseministri juurde ja palusid luba asjad vanaviisi jätta. Tulutult. Ministeerium saatis kirja, kus teatas, et „Sindi nimi tuleb siiski muuta, kuna see pole eestipärane ega ka muul põhjendusel vastuvõetav”[16]. Nõutust oli mujalgi palju, sest kodanikele, kellele teatati, et neil tuleb nimest loobuda, anti vaid üldine juhtnöör: uus nimi olgu eestipärane!

Mood ja majandus

Millist moenõu siis anda tänapäeva rahvuslasele, kes tahab samuti oma elu eestipärase stiili järgi korraldada? Mida selga panna? Milliseks värav võõbata? Mida aeda istutada? Millise kujuga šokolaadi süüa? Millist nime kanda, et kogu eluolu peegeldaks tõulist omapära? Kuna nägime, et neile küsimustele pole teps mitte lihtne vastata, siis ma pakun, et võiks anda hoopis negatiivset moenõu: ärgem laskem endale tanu pähe tõmmata neil, kes väidavad, et rahvuslusest saab ammutada suuniseid riigi tüürimiseks! Meil kisutakse viimasel ajal kõvasti küsimuse kallal, kui kaugele tuleb rahvuslusega minna. Need, kellele marurahvuslus ei istu, soovitavad püsida mõõduka rahvusluse juures. Leigus ei saa olla voorus, vastatakse neile teiselt poolt. Tõepoolest, kui lipukiri on isamaalisus, siis miks mitte termostaati põhja keerata? Lükatagu siis juba kõik, sh majandus, rahvuslikule alusele!

Kõnekal kombel libises ka Hedvig Hansoni arutlus rahvariietest ja koorilaulust kiiresti poliitikasse: „Sooviksin, et Eesti võiks olla isemajandav, et Eesti põllumeestel oleks tööd, et laual oleks rohkem Eestimaist toitu. Et Eesti loodust kaitstaks ja inimesed oleksid üksteise vastu sõbralikumad. Et mehed ei peaks perede juurest minema välismaale tasuvamale tööle, et tublid tegusad andekad inimesed jääksid Eestisse või vähemalt tuleksid tagasi.” Kes seda kõike ei tahaks?! Ent kui keegi arvab, et „rahvuslik mõtlemine” aitab meil nende sihtide saavutamiseks vahendeid valida, siis ta eksib sügavalt. Üleskutse majandust rahvuslikult korraldada on sama mõttekas kui 1920. aastate loosung „Riietugem kommunistlikult!”. Nõukogude Liidus katsuti majandust puudutavast teooriast tuletada käsitlus kommunistlikust rõivastusest. Nüüd püütakse rahvariietele (või laiemalt keelelisele ja kultuurilisele eripärale) rajatud teooriast ammutada käsitlus majanduse juhtimisest.

Sedagi kunsttükki katsetati 1930. aastate Eestis. Kord üritati isamaalisuse rüüs maha müüa kaitsetolle, kord väideti, et „eestlase hingelaadile” vastab eraettevõtlusest hoopis paremini riiklik majandamine.[17] Eriti sirgjooneline lugeja sai juhatust väljaandest Rahvusvõitlus, mis oli „rahvuslikku poliitikat ja majanduslist iseseisvust taotlev ajaleht”. Seal nõuti, et kodumaisest majandusest tuleb välja lüüa kõik spekulandid. Ikka, aga kes need spekulandid siis on? Muidugi juudid, kes olla üle võtnud suurema osa rõivakauplustest. Rahvas ei osanud sahkerdajatest ka eemale hoida, sest „juudid on pugenud igasuguste kodumaiste kõlavate rahvapäraste nimede varju”[18]. Selleks et rahvast aidata, avaldas leht mittejuudi äride aadresse. Säh teile rahvuslikku majanduspoliitikat!

Mõni tänapäeva rahvuslane ehk mõtleb, et sellised liialdused teda ei kohuta, sest tema on ometi tõupuhas eestlane. Aga ettevaatust! Kui peaks juhtuma, et läheb uuesti eluolu eestistamiseks, siis võib piits tedagi tabada. Rahvas on nagu liivaterad, kelle kokkuseadmine nõuab kunsti, ütles Päts.[19] Kui ainus põhimõte on, et tulemus peab olema eestipärane, siis kes teab, kuidas valitsejate kunstimeel kellelegi maitseb. Näiteks peeti 1930. aastatel aru sellegi üle, kas vanadel naistel üldse sobib end rahvariietes näidata. Esteetiline üldmulje sattuvat ohtu. Jajah, kui juba patriootlikest daamidest kinni hakatakse, siis kes võib oma välimuses ja meelsuses nii kindel olla, et öelda, et temast ei saa kunagi plekki, mis tuleb rahvakeha kaunistavatest rõivastest välja pesta?

Hent Kalmo on avaliku õiguse teadur Tartu Ülikoolis.

[1] Värv, E. 2019. Laulupidu ja rahvarõivad. – 2019.laulupidu.ee / Päevaleht, nr 170, 26.06.1928.
[2] Hanson, H. 2018. Minu teekond eestluse juurde. – Edasi.org, 23.02.
[3] Raud, I. 2016. Rahvarõivas talupojakultuuri ühe ilmingu ning mõttemaailma kajastajana. Interpretatsioon Vändra kihelkonna näitel. Käekirjad. – Studia Vernacula, lk 148.
[4] Tsiteeritud raamatust Piretto, G. P. 2018. Quando c’era l’URSS. 70 anni di storia culturale sovietica, Raffaello Cortina Editore, lk 50.
[5] Rahvuslik vaim eestipärasesse kodusse. Siseminister R. Veermaa kõne Keila rahvuspäeval. – Uus Eesti, 24.10.1938.
[6] Lepp-Utuste, M. 1936. Rõivastus ja eestlus. – Uus Eesti, 07.02.
[7] Samas.
[8] Postimees, 26.03.1936.
[9] Uus Eesti, 30.05.1937.
[10] Samas.
[11] Rander, J. 1937. Eesti kodule eestipärane koduümbrus. – Uus Eesti, 17.02.
[12] Päevaleht, 04.02.1936.
[13] Sepp, H. 1936. Rahvustunne ja vaimne iseseisvus. – Otepää Teataja, 23.10.
[14] Kaja, 23.01.1935.
[15] Sakala, 08.12.1937.
[16] Uus Eesti, 02.07.1939.
[17] Päevaleht, 06.02.1936.
[18] Rahvusvõitlus, 05.07.1933.
[19] Päevaleht, 07.02.1936.