Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord küsime, kuhu on kadunud huligaanid?

Ma ei osalenud 90ndate kunstielus. See statement võib kõlada küll sutsu dramaatiliselt, aga mul on tunne, et selles osalemine/mitteosalemine määrab siiamaani kunstielu dünaamikat. Tundub, nagu valitsenuks siis rohkemlubavuse atmosfäär, kus tavapärased käitumisnormid heideti kõrvale ning kõik haarati mingisse keerisesse. Inimesed elasid läbi spetsiifilise kogemuse ja suur osa sellest oli võimalus olla milleski esimene ‒ kõikide võimaluste avardumise hetkel oli võimalik importida mingi uus suund, silt, mõte, elustiil. Eufoorilisuse kõrval tundub aga seejuures, et inimesed käitusid üksteisega niivõrd destruktiivsetel viisidel ‒ seda oleks raske praegu toimuvana ette kujutada.

90ndad tunduvadki nagu mingi erikord. 00ndad olid selle vaimne pohmell. Siis tegutsemist alustanute jaoks on 90ndad ühelt poolt liiga lähedal, teisalt liiga kaugel, s.t tegutsemine toimub nii või naa ikka veel selle mõjusfääris. 90ndad on muutunud kogu oma tormilisusega mütoloogiliseks ja meid kummitab alati kerge hilinemise tunne – rock’n’roll hakkas just lõppema, kui meie saabusime. Tegutsemise teevad raskemaks tollal teravaks aetud isiklikud suhted, mis on loonud kaevikud, kust kostab aeg-ajalt siiani blaseerunud tulistamist. Tahes-tahtmata hiilib kuskil tunne, et midagi ei muutunud… ja järgmist lainet iseloomustabki väsimus keerulistest suhetest, draamadest ning sellele kõigele vastureaktsioonina koostöö rõhutamine ja mõistlikkus.

Terve mõistuse kriitika

Põhimõtteliselt on mõistlik olemisel kõigi suurepäraste omaduste kõrval ainult üks puudus – see on täiesti karismavaba seisund. Meie kultuurilisse koodi on liiga sügavalt sisse kirjutatud, et turvalised valikud jms kuuluvad kodanlastele and this ain’t cool. Avangardi iseloomustab huligaansus – teatud intensiivsus, küte ja hea maitse ning turvaliste piiride ületamine.

90ndad Eesti kunstis kujutasid endast avangardi, millest väsiti ära. Olid huligaanid ‒ palju markantseid tegelasi, eskaleeruvad suhtlusrägastikud, rollimängud jms. 90ndate pärand tähendab 00ndatel areenile kerkinute jaoks muu hulgas ka huligaansustest loobumist. Ma ei igatse mitte avangardi loogika järgi toimivat kunstielu, kuid last – huligaani – ei tohiks koos pesuveega välja visata. Huligaansust võiks vaadata konstruktiivse positsioonina kui võimalust teha shortcut’e ning saada spetsiifilist sümboolset kapitali. Öeldakse, et nahaalsus on inimese teine õnn. Teadliku strateegiana mõjub huligaansus meeleheitlikult, kuid spontaanse sooritusena on see võimalus katalüüsida teatud situatsioone millekski rohkemaks, tekitada nihe. Selles põimuvad mäng, bravuur, iroonia, enesekindlus, veendumus ja natuke meeleheidet, sest see kätkeb endas alati üle mingite piiride astumist, see nõuab riskimist, hetkega kaasaminekut.

Naishuligaansus

Huligaansus positiivses, produktiivses võtmes tundub olevat kaasajal eriti raskesti aplitseeritav käitumine just naiste jaoks. Olles muuhulgas isegi postfeministliku laine laps, on mõnevõrra üllatav tõdeda, et üks indikaator, mille abil soorollide jätkuvat olemasolu varitseda, on just huligaansus. Teatud asjad mõjuvad naiste puhul ikkagi teisiti kui siis, kui mehed neid teevad, à la „laamendavad” naised mõjuvad labaselt, kuid „laamendavad” mehed võivad olla küll tüütud, aga selles on ikkagi ka midagi arhetüüpselt „pahadele poistele” omast cool’i.

Samas peaks meil olema juba kolmanda laine feminism, huligaansus peaks kuuluma valikusse nagu ka kõik teised enesemääratlemise versioonid. Kuid palju rolle on ka juba ära proovitud ja mässamine on muutunud keerulisemaks, me oleme mässu loogikas juba pettunud. Huligaansus on muutunud raskemaks, kuna me oleme seda kõike juba näinud. Psühho-bitch’id, milfid, femme fatale’id, lolitad jt. Lisaks reklaamib mainstream meile pidevalt „üleannetuid tüdrukuid”, täiesti tavalised noored naised kirjutavad endast oma blogides stiilis „issand, ma ikka päris normaalne ei ole”, „ma olen ikka nii crazy” jne. „Natuke hullu panna” ongi uus normaalsus, sellest on saanud ülimalt konventsionaalne käitumisviis. Kaasaeg on sidunud naishuligaansuse selle kitsa tähendusega ja „pahelisust” on üle ekspluateeritud.

Seega ongi meil praegu kunstielus mõistlike tüdrukute laine, kelle eneseasetus on kujunenud vastandudes mitmele teisele: ühelt poolt 90ndate kunstivälja (auto-)destruktiivsus ja teisalt mainstream’i poolt ära lörtsitud „üleannetus”. „Mõistlik olemine” võib aga tähendada ka teatavat lõksu ‒ enese tagasihoidmist mingites situatsioonides, liigseid kompromisse ja enda mingist spetsiifilisest karismast ilmajätmist. Ilmselt peab iga laine leiutama oma versiooni enfant terrible’st – kui 90ndatel rokkis Ilge Naisterahvas (Mare Tralla), siis mida võiks naishuligaansus kujutada endast nüüd?