Inimene pole masin ja töö ei ole jänes. Või on? Kui ühestki tööst ei taha või ei raatsi või süda ei luba loobuda, kujuneb elu täiuslikuks tellismüüriks, kus ühesugused tellised on kõik küll ilusti reas, aga midagi jääb puudu ja see miski on oluline.

Korralikult laotud kivimüür koosneb üksteise kõrvale asetatud tellistest, mis ideaalis paiknevad nii lähestikku, et žiletiteragi nende vahele ei mahu. Selleks et müüri ladumine oleks lihtsam, on kõik tellised sarnased, nad on kandilised ning sobituvad üksteisega ideaalselt. Nad ongi müüri ladumiseks loodud. Mingid pilud ning õhuaugud pole säärases kiviseinas lubatud, üks tellis läheb sujuvalt üle teiseks.

Ja siis on olemas üksikud kivid – kivimürakad metsas, rannas. Rändrahnud, kaljud. Nende ümber teisi kive pole, on vaid mets, meri, aga ennekõike ikkagi tühjus, õhk. Nad on vaadeldavad igast suunast. Kõik nad on erinevad, kahte ühesugust rahnu leida pole võimalik, neil on muhud, õnarused, sakid. Ja nad pole kunagi üksnes ning ainult kivid, nende külge kinnitub sammal, adru, mis iganes.

Minnes nüüd kujundlikuks, võime väita, et kivimüür sarnaneb säärase inimese tööpäevaga, kes ei võimalda endale molutamist. Tal pole selleks ju aega! Hommikust õhtuni sebib ta ringi nagu orav rattas. Üks töö lõpetatud, alustab ta sedamaid uut, nii nagu ühe tellise kõrvale asetatakse kiiremas korras teine, ajades näpuga järge umbselt täis kirjutatud kalendermärkmikus. See kiirustab teda aina takka – nii mitu enesele võetud ülesannet on veel täitmata! Päeva lõpuks on lahmakas müür valmis. See on tugev ja kvaliteetne, müüri rajajale midagi ette heita pole põhjust. Ta on teinud oma tööd korralikult, eriti kui arvestada kaelamurdvat tempot. Järgmisel päeval ehitab ta samal kombel uue müüri, täpselt sama tiheda.

Üks rosin päevas

Üksik kivi keset metsalagendikku sarnaneb see-eest molutaja päevatööga. Tema kalendermärkmikus seisab tihtipeale vaid üks rida, teda ootab päevas üksainus töö. On ilmselge, et seda ei tehta hommikust õhtuni. Jääb aega valmistumiseks, jääb aega puhkamiseks, jääb aega tehtu nautimiseks. Kuna molutajal pole tarvidust kuhugi tormata, on tal võimalik süveneda; kuna töötegemine on molutaja jaoks harukordne, tunneb ta sellest mõnu. Molutamine on ju nagu paastumine – kõht läheb tühjaks ja tekib isu. Sa lähened oma päevatööle aeglaselt, nii nagu jalutatakse läbi metsa suure kivi juurde. Imetled oma sihtpunkti juba kaugelt. Käid paar tiiru ümber tema. Molutad veel natuke – ja hakkad siis mõnuledes tööle. Ning hiljem on sul aega tehtu üle järele mõelda. Siluda. Käia tema ümber veel mõned tiirud. Kerge kahetsusega eemalduda ja taas molutama hakata – pidades samal ajal silmas juba kaugusest kumavat uut kivi. Aga tema juurde jõuad sa alles homme. Põhimõtteliselt oleks võimalik küll sammu kiirendada ja seegi töö täna ära teha, aga milleks rabistada. Ka homme peab juhtuma midagi toredat, igas päevas peitugu üks rosin.

Molutamine on hädavajalik nagu õhk. Tihedalt täis topitud maailmas võib ära lämbuda. Selleks et nautida oma tööd, peab sul vahepeal igav olema. Molutamine on enese laadimise aeg. Intensiivselt töötav inimene ei suuda mõelda, või kui, siis ainult parasjagu käsil oleva töö peale. Aga pikemaid plaane teha pole ringi tormates võimalik. Olulised mõtted sünnivad ikka jõudeolekus. Lõvid magavad suurema osa päevast, aga kui viimaks ärkavad, siis möirgavad.

Selleks et nautida oma tööd, peab sul vahepeal igav olema. Molutamine on enese laadimise aeg.

On elukutseid, kus molutamisest on rohkem kasu, ja ameteid, kus see peaaegu üldse võimalik ei ole. Loominguliste erialade puhul on väike molutamine vältimatu. Ei saa päevad läbi „panna”. Pole võimalik võtta tõsiselt kirjanikku, kes lõpetab ühe novelli ja alustab otsekohe uut, sest tööpäev pole ju veel läbi. Muidugi on võimalik sattuda „soone peale” ja siis tõesti ennastunustavalt luua, see ongi see lõvi möirgamine. Aga sellele peab eelnema omajagu molutamist, mille jooksul kogutakse ideid, energiat, loomishimu. Nälgitakse, et seejärel ahnelt saaki jälitama söösta.

Tõsi, leidub palju erialasid, kus inimesel enesel pole võimalik vabalt valida, millal molutada ja millal mitte. Näiteks teatris algavad etendused ja proovid kindlal kellaajal. Sul võib olla tahtmine niisama lesida, aga sa ei saa, publik on juba saalis. Bussijuht ei saa lahkuda liinilt, müüja minna ära leti tagant, ametnik oma büroost. Ta peab istuma seal kellast kellani. Selliste inimeste jaoks võib üleskutse molutada mõjuda narritamisena. Nad ei saa seda enesele lubada, isegi kui tahaks, sest töö ootab.

Julgus öelda ei

Jah, tööd ootavad tõesti. Aga paraku on inimestel tihti kalduvus neid liialt palju järjekorda võtta. Millestki ei raatsita loobuda, kas siis majanduslikel põhjustel või hea südame tõttu. Ikka aitame! Ikka tuleme ja teeme ära! Aega on küll vähe, aga ehk siiski nii palju leiab. Näpistame kusagilt! See on aga sama kui kuhjata oma tuppa kümme diivanit ja kaksteist riidekappi, kuna mõni kuupmeeter ruumist on veel täitmata. Ühe kušeti topime sinna lae alla veel kindlasti ära! Tulemuseks on mööbliladu, mitte inimese eluruum. Seal ei saa hingata, seal on kitsas ja pime. Inimene tunneb end elusalt maetuna ja seda ta ongi, ta on mattunud oma töösse ja välja jagatud lubadustesse.

„Ma ei viitsi” – seda peab julgema lausuda, neid sõnu ei tohi häbeneda.

Selleks et säärast kurba saatust vältida, tulebki leida võimalus väikesekski molutamiseks. Öelda teatud pakkumistest ära, viilida kõrvale mõnest kohustusest ja ülesandest. „Ma ei viitsi” – seda peab julgema lausuda, neid sõnu ei tohi häbeneda. On tarvis kinkida enesele hetki, mil sa ei tee mitte midagi. Mil sa lihtsalt elad, oled niisama olemas – ilma konkreetse sihi või ülesandeta nagu mingi taim või kass päikesepaistel. Vedeled, juturaamat käes, diivanil, tukastad, loivad mööda linna… Lööd niisama aega surnuks. Lased oma ellu natukene õhku, et see ei sarnaneks liialt tellisseinaga. Kas või nädalavahetustel, kas või puhkuse ajal.

Paljudel inimestel on ju kombeks planeerida oma puhkust täpselt samamoodi nagu tööpäevigi. Tuleb teha remonti ja harida aeda, külastada suveteatrit, korraldada saunapidu, astuda läbi töökaaslase juubelilt… Turismireisil on tingimata tarvis tormata ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni, käia päeva jooksul läbi võimalikult palju muuseume. Milleks? Taas ehitatakse tellisseina, laotakse seda kiiruga kokku ahmitud muljetest. Pole kahtlustki, et sedasi ringi kihutades juhtub nii mõndagi, müür tuleb pikk. Aga õhku seal pole. Võõral maal võiks hoopis võtta istet mõnes tänavakohvikus, nautida sööki ja jooki ning lihtsalt vaadata, kuidas linn oma elu elab. Püsida ise paigal, mõelda omi mõtteid – ja lasta maailmal enese ümber keerelda. Ehk siis hulkuda tundmatutel tänavatel kuhugi ruttamata, lubada endale molutamist mõnes varjulises pargis. Ja siis, miks mitte, käia ära ka ühes muuseumis, mida sa sel juhul tõepoolest nautida suudad. Mis jääb sulle meelde suure ja isevärki rändrahnuna, mitte järjekordse tellisena reisimälestuste massiivses rivis.

Molutamine annab elu nautimiseks tarviliku distantsi. Kunstinäitusel maali imetledes ei ronita ju ka ninapidi selle sisse. Maastike ilu avaneb eemalt vaadates. Võtame oma elu mõnuga ja molutame pisut!

Andrus Kivirähk on kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik.