Monika Löve on arhitekt-disainer-teadur, kes töötab Torinos Carlo Ratti arhitektuuribüroos Carlo Ratti Associati (CRA). Eesti kunstiakadeemias sisearhitektuuri õppinuna läks ta pärast kooli tööle Arhitektuuriagentuuri, kuid otsustas ühel hetkel Eestist lahkuda ja otsida eneseteostusvõimalusi mujal Euroopas.

Uurisingi esmalt, kas Toomas Tammis, Inga Raukas ja Tarmo Teedumäe polnud piisavalt head tööandjad, et Löve uutele jahimaadele suundus. „Pigem olid nad just liiga head tööandjad: tänu nendele oli mul võimalus osaleda mitmetes põnevates projektides, kus uut ja huvitavat uurida ja teha. Sisearhitektuuri taustale vaatamata huvitas mind disaini kui sellise uutmoodi mõtestamine. Miks disainerid loovad asju ühel või teisel viisil? Nii läksin esmalt Hollandisse Eindhoveni disainikooli nn sotsiaalset disaini õppima,” meenutab Löve pöördelist hetke oma elus, kus kõik see, mis kunagi EKAs õpitud, sai pea peale pööratud. „Konkurents oli meeletu. Põhiline, millele rõhku pandi, oli disainiloome kui protsess ja viis, kuidas projekti teemat uurida. Disaini ei saa teha üksi oma laua taga, et seda siis n-ö valmiskujul esitleda. Keskendusin sellele, kuidas kaasata inimesi disainiprotsessi nii linnaehituses kui avaliku ruumi planeerimisel. Kursusel õppis väga erinevaid inimesi: arhitektuuri ja disaini või kunstiteaduse, aga ka poliitikavaldkonna ning muu taustaga,” selgitab Löve. Mis neist kursusekaaslastest tänaseks on saanud ja kuhu nad edasi tööle on läinud? „70-80st, kes alustasid, lõpetas magistrantuuri 23 inimest. Paljud on asutanud oma teenusdisainibüroo või uurivad täna uuendusliku disaini võimalusi,” vastab Löve, kes läks Eindhovenist edasi Londonisse. Miks mitte Eestisse tagasi? „Eks küsimus on selles, mis kedagi motiveerib ja kus ta selle motivatsiooni üles leiab. Väiksemates riikides pole kahjuks palju võimalusi, kuid kohtusin juba õpingute ajal Renee Puusepaga ning üheskoos oli hea Londonis Slider Studios edasi tegutseda. Jäin rohkem disainivaldkonna peale: kui teisi arhitekte huvitas parameetriline disain, siis mina keskendusin multimeedia ja disaini kokkupuutepunktidele. Tegime koos mitmeid uurimisprojekte,” räägib Löve.

Disain kui uurimus

Löve on kuni Torinosse kolimiseni olnudki hõivatud pigem uuringute kui arhitektuuri praktilise poole ja ehitustegevusega. CRAs saab ta teha mõlemat. Kelleks ta end ise peab – kas disaineriks, arhitektiks või teaduriks? „Sellest olulisem on mulle töötada korraga väga väikeste ja väga suurte projektide kallal,” vastab Löve. Millised on Löve arvates „väiksed” või „suured” projektid? Mõnes pealtnäha väikses projektis võivad vahel peituda üsna suured teemad. „Tööprotsess on mõlema puhul sarnane, aga tõepoolest, näiteks lusika disain mõtestab kultuuri, traditsioone ja seda, kuhu kultuur on suundumas. Rääkimata sellest, et tuleb üht-teist teada toiduainete keemilistest protsessidest.
Suurematest projektidest võiks välja tuua koostöös BIGi arhitektuuribüroo New Yorgi kontori ja West8 maastikuarhitektidega kevadel tehtud Miami konverentsikeskuse võistlustöö. Minu ülesanne oli selle projekti juures välja pakkuda kava, kuidas kasutada tehnoloogilisi lahendusi – nutitehnoloogiaid ruumis nii, et ruum muutub justkui elektroonilise infokogumise pilveks või „lõuendiks”,” selgitab Löve. Mis on tal CRAs veel töölaual? „Emilia-Romaña piirkonnas, mis sai 2012. aastal maavärinas kannatada, on valmimas koolihoone. Augusti lõpus läks projekt ehitusse ja vajab nüüd pidevat järelevalvet.
Büroo juht Carlo Ratti on Milano 2015. aasta maailmanäituse kuraator, mistõttu on käsil mitmeid paviljoniprojekte, kus esil tulevikuteemad,” teeb Löve lühiülevaate sellest, mis parasjagu pooleli. Milano 2015. aasta Expo projekt sünnib koostöös Massachusettsi tehnoloogiainstituudi linnadisaini laboriga ja Löve tunnistab, et tulevik ja uuenduslikud tehnoloogiad on teemad, mis on talle kõige südamelähedasemad. „Mind on alati huvitanud, kuidas asjad ajas muutuvad. Teaduses ja tehnoloogias on küsimused „mis tuleb?” ja „mis saab?” ju tavalised – ka arhitektuuris peaksid need olema läbivamad. CRAs esitame need küsimused iga projekti puhul, kohe algusest peale,” kinnitab Löve ja arvab, et tulevikus jagavad inimesed asju ja ressursse – jalgratastest eluruumini – omavahel rohkem, kui nad seda täna teevad.

Elulähedane tulevik – nii koolis kui praktikas

Kuna Lövel on parasjagu koolimaja pooleli, siis küsin, milline võiks olla tuleviku kool. „Emilia-Romaña puhul oli meie idee, et kool on justkui „õppimise aed”, kus ühisruumid on mitme otstarbega ja neid on hõlbus ümber planeerida. Klassiruum kui selline jääb küll alles, kuid püüame klassiruumi koolihoonest välja viia: elu ise õpetab tihtipeale rohkem, kui on võimalik selgeks teha kooliseinte vahel,” selgitab Löve. Koolihoone juurde kuulub avalik piazza, kus kasvavad puud ja mis on avatud igasugusele tegevusele. „Lapsed õpivad nii praktikast kui õpikunäidetest.” Löve on kindel, et tuleviku kool on elulähedasem. Itaalias takerdub ehitusprotsess sageli bürokraatiasse ja eelarvekärbetesse, kuid Lövel on usku, et koolimaja valmib järgmisel aastal.

CRA seltskond on rahvusvaheline: seal töötab inimesi Saksamaalt, Hispaaniast ja Mehhikostki, Eestist rääkimata. Kas Löve tunneb tööpõllu laiale haardele ja projektide rikkalikule variatsioonile vaatamata mõnest teemast või erialasest ülesandest puudust? Mida ta veel edaspidi ette tahaks võtta, mis seni kõrvale jäänud? „Riigi ja rahvusvahelisel tasandil oleks põnev luua ka tegelikkuses toimivaid visioone. Üks selline visioon valmis just Colombia suuruselt teise linna Medellíni uue teadus-, tehnoloogia- ja innovatsioonipargi jaoks. Selliseid projekte tahaks rohkem teha,” soovib Löve. CRA on sellesarnase visooniprojekti teinud ka Mehhikosse.
Miks on siiski tulevikuvisioonide kujundamisel meeskonda vaja arhitekte või disainereid? Mis on nende mõtlemises teistmoodi, kui nt poliitiku või filosoofi omas? „Eks arhitekt-disainer on üsna praktilise mõtlemisega, oskab haarata eri vaatenurki ja suurt infovälja, kuid koondada need konkreetseks ruumiliseks ettepanekuks. Kui poliitik või filosoof väljendab end peamiselt teksti kaudu, siis arhitektil-disaineril sellist piirangut pole,” pakub Löve. See on vist ka üksjagu keeruline – minna arhitektina teisele kontinendile, võõrasse konteksti ja kultuuriruumi – tulevikuvisiooni kavandama? „Seda tööd ei tee kunagi arhitekt üksi, vaid koostöös paljude asjaosaliste ja kohalikega. Colombias tehti koostööd ülikoolide, poliitikute, elanikega: info tuleb kätte saada ja üks selle hankimise vorme on töötoad. Infohulgast koorub hulgaliselt vasturääkivaid ideid, arhitekt aitab need tervikuks siduda ja tasakaalustatud lahenduse leida. Tulevikuvisiooni loomine on arenguprotsessi kavandamine, sest sihid võivad aja jooksul muutuda, kuid tuleb kokku leppida, kes ja mille nimel koos tegutsevad,” võtab Löve kokku.

28. novembril kell 18.00 esineb EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames Kanuti Gildi saalis Carlo Ratti Associati äripartner ja arhitekt Walter Nicolino.