Mati Puss leiab, et kuna feministlikke vaatepunkte on rohkem kui üks, ei peaks need diskussioonid üksnes internetti jääma, vaid võiksime organiseeruda ja korraldada vestlusõhtuid, kus erinevate maailmavaadete üle arutleda.

Kui 2016. aasta detsembris tuli avalikuks Mihkel Kunnuse vägivallatsemine, soovitas Sass Henno oma Facebooki seinal Kunnusel end ära tappa. Sass Henno on võrrelnud end Kenderiga ja tolles väljaütlemises on 90ndatele omast kenderikapitalistliku mentaliteeti, mille järgi luuserid peavadki end ära tapma. 90ndatega võrreldes on enesetappude arv Eestis küll vähenenud, aga Euroopas oleme suhtarvult ikkagi esirinnas. Tunnistan, et vihastan ka ise tihti ebaõigluse peale – mõtlen, et miks mina pean nii vaene olema ja tahaksin ärikatest ülbik-kirjanikele ja nende lastele nuuti anda ning töölaagritesse saata. Aga kas selliste mõtete avalikult kuulutamine teeks meie ühiskonda paremaks ja tooks inimestevahelistesse suhetesse rohkem hoolivust? Pigem näitaks see minu impotentsust midagi positiivset korda saata.

Konfliktide lahendamine tüli asemel

Lahmiv väljenduslaad ei ole omane ainult 90ndate jõmmimentaliteeti edasikandvatele kirjanikele nagu Kender või Kivisildnik, vaid iseloomustab üleilmseid trende internetisuhtluses. Üheks väljapaistvamaks trollimise suundumuseks on äärmusparempoolsete seisukohtadega alt-right liikumine. Samas on sapine ja kiusav suhtlus levinud üle poliitilise spektrumi. Näiteks USA-s on tekkinud nähtus nimega dirtbag left, mis nagu alt-right’ki vastandub end oma väljenduses nende tajutud vasak-tsentrismi pealesunnitud viisakusele. Kuigi mitmetes poliitilistes seisukohtades on dirtbag left progressiivsem kui USA peavoolu liberalism, siis inimsuhtluse tasandil regresseerutakse tihti tavaliseks šovinistlikuks koolikiusajaks.

Ajal, mil tagurlased sõimavad sotsiaalselt tundlikke noori lumehelbekesteks ja legalistlikud liberaalid püüavad nii-öelda toksilist suhtlust seadustega reguleerida, on mitmed progressiivsed autorid väljendanud muret tsiviliseeritud diskussioonipidamise oskuse kadumise üle. Näiteks Marlon James vestluses Jeanette Wintersoniga räägib sellest, kuidas tudengid elavad omas mullis: „Nad kasvasid üles 5000 Facebooki sõbraga, kes kõik mõtlevad nagu nemad. Nad tõesti arvavad, et maailm koosneb miljonitest samal meelel olevatest inimestest. Seega, kui sa tood esile konflikti, isegi klassiruumis, ei ole neil aimugi, mida sellega peale hakata.“

Provokatiivsed väljaütlemised ja transgressiivsed aktsioonid võivad ajutiselt küll välja tuua ühiskonna kitsaskohti ja paljastada, kui tugevalt on mingid tagurlikud arusaamad kultuuris kinnistunud, aga neist ei piisa, et ehitada emantsipatsiooni toetavaid materiaalseid struktuure ja solidaarsusel põhinevaid südamlikke üksteist toetavaid inimsuhteid. Femen võib ju Prantsuse mošeedes rindu paljastada ja pärast kurta, kui jubedat patriarhaarset ideoloogiat religioossed institutsioonid esindavad, aga islami ja afrofeministide jaoks ei ole nad liitlased. Pärnits võib ju laulupidu nimetada rahvusliku propaganda tööriistaks ja Eestit apartheidi riigiks, aga milline positiivne mõju on sellel siinsetele rahvusvähemustele? Kui paljud haritlaste lapsed on valmis rohujuuretasandil tegema tööd, et meil oleks heaoluriik, mis hooliks kõigist siin elavatest inimestest, ning kogukonnad, mis toetaksid nii oma liikmeid kui oleksid ka vastastikku solidaarses koostöös?

Eelmisel sügisel osalesin Tallinnas Soomes elava Iraani päritolu kunstniku Sepideh Rahaa vestlusringis. Kuigi Sepideh on antropoloogia doktorant, tõi ta Lääne feminismi puhul välja probleemi, et siin tehakse praktikaga võrreldes liiga palju teooriat. Lisasin omalt poolt, et Läänes on peale akadeemia suur osa tegevusest koondunud online-maailma ja sellega oli ta nõus. Eesti puhul on heaks näiteks Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda!”, mis on elitaarse[1] queer-teooria lugemisgrupist muutunud massiivseks foorumiks. Lihtne on ju leida internetist, eriti kollasest meediast, seksistlik artikkel või foto ja selle üle pikalt jaurata või lihtsalt oksekaktuseid loopida – päeva lõpuks on tunne, nagu oleks palju tööd ära tehtud. Mõistan selle grupi vajalikkust feminismi levimisel ja loomulikult leidub seal ka asjalikku tegevust, aga kui palju sealsetest aruteludest omab praktilist mõju inimeste igapäevaelule?

Ma ei ole kunagi üritanud teha enesetappu, aga olen aastaid põdenud depressiooni ning mul on siiani probleeme ärevusega. Kui loen, et keegi soovitab teisel inimesel end ära tappa või saan meedia vahendusel teada, et inimene, kellega ma olen isiklikult kokku puutunud, sooritas enesetapu, tekib minus kurbus ja ärevus: kas tõesti ei saa siin ühiskonnas probleeme teisiti lahendada? Viimasel paaril aastal on mul olnud õnn suhelda erinevate aktivistidega, sealhulgas vaimse tervise aktivistidega, väljaspool Eestit, kes on suutnud oma ühiskonda muuta. Loodan, et üha vähemad meist otsustaksid surra isiklike ja sotsiaalsete probleemide surve tõttu.

Erinevad feministlikud perspektiivid

Eelmise aasta Arvamusfestivalil toimus arutelu „Miks eestlane kardab feminismi?“. Näiteks Mari Kiduke on oma blogis seadnud sellise probleemipüstituse kahtluse alla: „Feminisme on alati palju olnud, nüüd rohkem kui kunagi varem ning väga eripalgelisi.“ Kesklassi liberaalid lihtsalt ei mõista, et on ka teistsuguseid feministlikke perspektiive kui nende oma ning probleem ei ole selles, et neid kardetakse, vaid selles, et nad elavad omas mullis ega mõista, mis rahvale korda läheb. Samal põhjusel on Euroopas vasak-tsentristlikud jõud populaarsust kaotanud ning populistid seda juurde kogunud.[2] Kaasaegsed liberaalsed meetmed on liiga individualistlikud ja seetõttu ei paku paljudele inimestele võimalust oma teadvuse potentsiaali suuremas mahus realiseerida. Mis puudutab konkreetsemalt feminismi, siis loodan, et lähitulevikus on rohkem avalikke diskussioone, kus liberaalsete seisukohtade kõrval on esindatud ka sotsialistlikud, psühhoanalüütilised, kommunitaarsed jne positsioonid.

Isiklikult pelgan ma konflikte, aga olen jõudnud arusaamiseni, et ilma konfliktideta ei toimu ühiskonnas arengut, sest vastasel juhul lastakse võimul stagneeruda ja teha, mida see heaks arvab. Viimasel ajal on mind inspireerinud autor ja aktivist Sarah Schulman, kes soovib eristada konflikti ja ahistamist – esimesel juhul on võimuvõitlus ja teisel juhul selge ühe poole ülemvõim. Schulman toob häid näiteid sellest, kuidas ahistaja võib ennast käsitleda ohvrina ning sellega oma tegusid õigustada. Samas kritiseerib ta suhtumist, mille järgi paarisuhtes olevad inimesed peavad oma probleemidega ise hakkama saama ning ainult juhul, kui nad käsitlevad end ahistamise ohvrina, on neil õigus küsida abi. Sellised olukorrad ei puuduta ainult heteroseksuaalseid paare. Lesbina toob Schulman näiteid ka mitte-heteroseksuaalsetest suhetest: kui kogukond ei suuda oma liikmete eksimuste suhtes näidata üles inimlikku suhtumist, siis pole ka selles kogukonnas võimalik oma vigu tunnistada ja abi saada.

Jaanuari keskel küttis rohkelt kirgi 104 kiri. Mõistan hästi, miks paljud inimesed ei soovinud, et Tiit Ojasoo lavastaks EV100 peoprogrammi, sest see annab ühiskonnale selge sõnumi, et eliit võib teha mida tahab ja ikka pääseda aukohale. Kui palju on aga sellise aktsiooni taga soov olla solidaarne nõrgematega ning kui palju tahetakse tegelikult ise eliidi hulka kuuluda? Kui paljude Eestis vaesuses, üksilduses, hirmus ja masenduses elavate inimeste olukorda see reaalselt muudab, kui juubelietendust lavastab Ojasoo asemel keegi teine? Selle asemel et internetis kiruda, kibestumist täis meeme jagada, kanaembleeme kanda või lihtsalt ülekande vaatamist boikoteerida, saaks ju üheskoos midagi positiivset ära teha. Lahe oleks, kui sel aastal saaksid feministid ja demokraatlikud vasakpoolsed Eesti eri paigus kokku tulla ning tähistada lisaks oma traditsioonilistele tähtpäevadele ka seda, et 100 aastat tagasi loodi Eesti Vabariik.

Näost näkku vestlused

Grupis „Virginia Woolf sind ei karda!” on peaaegu 8000 liiget. Varsti on 8. märts ehk naistepäev ning tolle grupi kaudu saaksid kohalikud aktivistid üle Eesti kutsuda teisi liikmeid seda päeva toredalt koos tähistama, vestlema nii isiklikel kui globaalsetel teemadel ja arutama, mida soovitakse erinevatel ühiskonna tasanditel ja sektorites korda saata. Kui sel aastal korraldada ettekandeid ja arutelusid Eesti feminismi ajaloo teemadel, millest soovijad saaksid ka interneti vahendusel osa, siis võiks see inspireerida suuremat aktiivsust ka Eesti naiste hulgas laiemalt. Huvitav oleks näiteks võrrelda 20. sajandi alguse kohalikku feminismi tol ajal mujal maailmas toimunuga: religioon ja karskus USA naisliikumises ja Lilli Suburgi maailmavaates; Marie Reisik ja vabameelsemad suundumused naisliikumises; feminism ja natsionalism Eestis ja kolmandas maailmas; feminism ja sotsialistlikud liikumised. Raili Marlingu ja Mari-Liis Sepperi hiljuti avaldatud artikkel „Eesti naise roll rahvuslikus narratiivis“ võiks olla sellistele aruteludele heaks impulsiks, aga ka nemad tõdevad, et meil ei ole siiani ulatuslikku rohujuuretasandi feministlikku liikumist.

Samamoodi oleks tore, kui 1. mail saaks kuskil koos istuda ja arutada demokraatliku sotsialismi mõjude üle Eesti Vabariigi kujunemisel: 1905. aasta revolutsioon, esseerid ja menševikud, Mihkel Martna, August Rei, Karl Ast, kultuurautonoomia idee. Veel võiks rääkida Benedict Andersoni ja Michael Walzeri natsionalismi käsitustest, kolonialismist, kommuunidest, kooperatiividest, rohujuuretasandi aktivismist ja globaalsest solidaarsusest. Eelmine aasta kerkis küll terav debatt kommunismi üle, aga vaja oleks erinevate vasakpoolsete positsioonide vahelist avalikku arutelu, mille eesmärgiks oleks küsida: „Mida teha?“

Eestis ei ole korralikult välja arenenud progressiivset kodanikuühiskonda, sest peljatakse näost näkku konfrontatsiooni, mis toimuks katusideoloogiate siseselt. Ei taheta debatti, mis tooks välja selged konfliktsed positsioonid, ega dialoogi, milles oma isiklikku elu avada ja omi vigu tunnistada, et jõuda parema üksteise mõistmiseni. Ilma debati ja dialoogita aga ei ole võimalik jõuda ka eesmärgistatud koostööni. Feministlikke, vasakpoolseid, rohelisi jne vaatepunkte on rohkem kui üks. Loomulikult on oht ka sektantlikuks killustumiseks, aga kas arutelud selle üle, kuidas me soovime organiseeruda ning mida saavutada, teevad meid nii nõrgaks, et tuleb hirmus EKRE-koll, kes meid nahka pistab?

[1] Ajakirjas Ariadne Lõng 1/2 2015 on Eesti feminismi elitaarsuse probleemi puudutanud Redi Koobak.
[2] Neoliberalismi ja feminismi suhet on vaadelnud Raili Marling Ariadne Lõngas 1/2 2015.

Mati Puss on igapäevaselt aiandustööline ja vaimse tervise aktivist, kellele meeldib end väljendada tõsielumeediumite kaudu, alates arvamuslugudest kuni dokumentaalfilmideni. Ta on omandanud bakalaureusekraadi filmikunsti alal Balti Filmi- ja Meediakoolist ning hetkel õpib Räpina Aianduskoolis aiandust.