„Viimane metroo”. („Le Dernier Métro”, 1980, Les Films du Carrosse, Andrea Films, SEDIF, SFP, TF 1). Režissöör François Truffaut, stsenaristid François Truffaut, Suzanne Schiffman ja Jean-Claude Grumberg, produtsendid François Truffaut ja Jean-José Richer, operaator Néstor Almendros, muusika Georges Delerue, osades Catherine Deneuve, Gérard Depardieu, Jean Poiret, Heinz Bennent, Andréa Ferréol jt. 131 min.

1942. aasta Pariisis, mille on vallutanud natsid, häirib linnaelanike igapäevaelu üks tõrge teise järel ning äreva kaose keskel on kõige olulisem meeles pidada, et tuleb alati jõuda viimasele metroole.

Kaose keskel tõusevad esile teatrid, kust inimesed küttepuudevaesel talvel soojust otsivad. Montmartre`i teatri juudi päritolu direktor Lucas Steiner on sunnitud kaduma. Jättes mulje, et ta on Prantsusmaalt lahkunud, varjub Steiner teatri keldrisse kui ooperifantoom. Teatri majandamine jääb mehe juhtnööride ja pideva jälgimise all tema näitlejannast abikaasa Marioni õlgadele.

„Viimane metroo” oli kahjuks Truffaut’ üks viimaseid filme ning on selle võrra veelgi mõjusam. Nii teose pildikeeles kui üldises meeleolus on hoomata õrna süngust ja raskust, kuigi ka niivõrd keerulise teema juures suudab Truffaut kasutada kilde kuivast huumorist.

Teater ning näitlemine on ideaalne võimalus kasutamaks allegooriat ning sümboleid, kuid samas heita hetkiti maske ning tuua ekraanile ootamatu siirus. Näitemäng leiab aset nii etenduste ajal kui pärast eesriide langemist ning tekitab põnevust. Néstor Almendrosi kaameratöö ning Truffaut’ režii kaasavad vaatajat loosse ning tekitavad publikus tunde, et nad on kulisside taha lastud spioonid, kellele on usaldatud saladused ning kes peavad koos karakteritega neid saladusi endas kandma ja varjama. Alles okupatsiooni lõppedes näitab Truffaut kirgast päevavalgust ning laseb vaataja saladustest vabaks. Samas ei laota režissöör vaatajate õlgadele masendust ega trööstitust, vaid seob dramaturgia ja päris elu tasakaalustatud tervikuks, näidates, et ei ole head ilma halvata ega halba ilma heata.

Truffaut kirjutas sitke peategelase Marion Steineri rolli spetsiaalselt Catherine Deneuve’ile ning prantsuse kino supertähest näitlejanna kannab selle ideaalselt välja – Deneuve kehastab Steineri jõulist, ent samas naiselikku karakterit jäägitult usutavalt. Teda toetavad sama võrratud Gérard Depardieu noore näitleja rollis, kes keelatud naisesse armub ning Heinz Bennent piinatud geeniusena, kes sellele vastu seista ei saa. Steiner laveerib kahe mehe vahel, üritades kahte erinevat naist endas ühendada. Viis, kuidas Truffaut protreteerib naise kahestunud lojaalsust ja dilemmasid, on hell, kuid väljendusrikas.

Truffaut on ise „Viimase metroo” kohta öelnud, et kogu selle kaose keskel sündiva loo sõnum ei ole aga antisemitismist, vaid sallivusest ja sallimatusest. Ta arendab seda teemat ka kõrvalrollides läbi Jean Poiret’ kehastatud geist lavastaja Jean-Loup Cottins’i ning Andréa Ferréoli mängitud lesbist kostüümikunstniku Arlette Guillaume’i.

Truffaut uurib ja näitab, kuidas mõjutab silmakirjalikkus inimest ning kuidas ja kuhu peab ta oma siirad soovid, kavatsused ja usu peitma, kui tõde ja ausus on keelatud. Lugu areneb aeglaselt kuid läbimõeldult ning ärevus keerab aina vinti peale. Seda üllatavamad on aga siirameelsed hetked, mida näitlejad jagavad siis, kui publik on saalist lahkunud ning lavagrimm maha võetud.

Vaata Katusekino kava siit.