Praegu ehitustegevuseks suletud Putukaväila aladel on toimunud elu varemgi – „tühermaa” on olnud jagatud garaažiomanike ja nende perede, koerajalutajate, koolilaste, eakate, putukate, metsloomade jt vahel. Missugust kaotust tähendavad seesugused keskklassi ja turiste meelitavad arendusprojektid nende teiste jaoks?

Asukoht: Putukaväil (Kopli tn – Kolde pst lõik)

Toimumisaeg: tööpäeva lõpp

Muusika: Hermanos Gutiérrez „Esperanza”

Ilm: pilves, + 3 °C

Mäletan, et kunagi pidime kirjutama koolis eleegia stiilis essee. Õpetaja selgitas, et kui huumor on kaval viis võimulolijate tegemisi naeruvääristada, et neid mõjutada ja nende käitumist muuta, siis eleegia aitab kaotusega leppida. Eleegia kui monument – olukorras, kus ei saa enam midagi muuta, saame olla vaid tunnistajad.

***

Enne kui Putukaväil oma ametliku nime sai, kutsusime Paavlist Kolde puiesteeni kulgevat ala veel 2014. aastal naabritega lihtsalt „garaažideks”. Sealt sai minna trollile nr 9 (mis asendati hiljem bussiga nr 72), sedakaudu käia Selveris või Rimis või sõita rattaga Balti jaama ja kesklinna suunas. 

Just see kruusatee, mis kulges paralleelselt vanade rööbaste ja kõrgepingeliinidega, tekitas ühes kõrgete metsikute taimede vahel sumisevate putukatega suvekuumal päeval maal olemise tunde.

Enne Stroomi Keskuse avamist pidime (siis veel autota) mina ja mu naabrid mitu korda nädalas sealt läbi kõndima. Nimetasime seda ettevõtmist ühe vanahärraga palverännakuks Rimisse. Kui teekonnal kedagi kohtad, siis ikka vahetad mõne sõna, kasutades seejuures ka võimalust puhata raskeid toidukotte kandvaid käsi. Just see kruusatee, mis kulges paralleelselt vanade rööbaste ja kõrgepingeliinidega, tekitas ühes kõrgete metsikute taimede vahel sumisevate putukatega suvekuumal päeval maal olemise tunde, mitte võrdlemisi lähedal paiknev rand. Vana raudtee „tühermaa” oli jagatud koerajalutajate, koolilaste, eakate, putukate ja ka metsloomade – jäneste perekonna ja öösiti ulguvate šaakalite – vahel. Pinkide lisamine kodanikualgatuse korras 2018. aastal oli lihtne, kuid väga muutlik samm: veel rohkem inimesi väga erinevatelt elualadelt hakkas tühermaad „kasutama”. 

Garaažla kingimajandus

Ja need garaažid elasid omas rütmis. Alates aprilli lõpust hakkasid pered kogunema garaaže ülejäänud maastikust eraldavate aedade taha (eraomandi tunne!) spontaanseteks grillimispidudeks. Oma garaažist tõmmati välja söegrill, kotist eelmisel õhtul marineeritud šašlõkk, näpus Borjomi või plastpudelis õlu, sigareti- ja söesuits omavahel segunemas. Lapsed jooksid garaažide vahel, taustaks venekeelne 90ndate muusika – mõnele möödujale liiga vali ja häiriv –, nagu päris jaanipäeval, ainult et seda tähistati siin suve jooksul eri garaažiühistutes mitu korda nädalas. Väljastpoolt vaatajale ei pruukinud see sobida kokku ettekujutusega idüllilisest perepildist, kuid mulle tundub, et paljud neist möödujatest kadestasid sügaval sisimas neid töölisklassi esindajaid – neil oli oma ala, neil olid pere ja sõbrad, nende tegevused ei tundunud kunagi igavad ja nad nägid ärritavalt õnnelikud välja.

Paljud mõistsid neid hukka. 2018. aastal õpingute osana toimunud välitöödel kuulsime linnakorralduse kursusekaaslastega möödujaid neid peresid „narkomaanideks” ja „alkohoolikuteks” kutsumas. Aga garaaže? „Koledateks” ja „buldooserikõlbulikeks”. Sellest hoolimata inspireerivad sellised kohad teadlasi ja garaažid pakuvad nähtusena senimaani ainest mõtisklemiseks nii kuraatoritele kui ka dokumentalistidele. See tühermaa ja „garaažla” – nagu on nähtusele oma magistritöös osutanud Tauri Tuvikene – on linna üks viimastest seesugustest saarekestest, mis seisab väljaspool kapitalismi ja turuideoloogiat. Garaažla omavahelisi suhteid saab aga kirjeldada kõige paremini mõistega „kingimajandus” – kõigi nende mitteformaalsete ruumide ja kokkulepete (kelle garaažis teeme peo, kellel on vaja autot või muud tehnikat parandada, kes katab laua, kellelt ja kui palju raha laenata…) taga on ühelt poolt üsna keerulised sotsiaalsed suhted, aga teisalt ei saaks need toimida ilma põhiliseta – solidaarsuseta. 

Garaažlas toimuv oli nagu päris jaanipäev, ainult et seda tähistati siin suve jooksul eri garaažiühistutes mitu korda nädalas.

Garaažide mitmekülgne kasutus on silmapaistev ja ausalt öeldes olen palju kordi imestanud, miks siin toimetavad inimesed valivad vaba aja veetmiseks rannapargi asemel garaažide ümbruse. Mõned uurijad peavad garaaže maskuliinseks ruumiks, teised võrdlevad neid suvilatega, paigutades mõlemad nn kollektiivse eluaseme raamistikku. Kuigi garaažiomanikud ja möödujad suhtlevad omavahel vähe, tundub terve see ruum suvel väga elav ja turvaline. Läbi söegrillide, vanametalli ja nööridel rippuva kuivatatud kala imbub mingi nostalgia. Need nõukogudeaegsed „sümbolid” kaovad varsti lõplikult, aga nende esindatav n-ö autentsus müüb sellegipoolest. Näiteks praegu kutsutakse garaažiomanikke üles laiendama oma boksi kasutusvõimalusi: „garaažiboks võiks saada töökojaks, väike-korteriks või galerii rendipinnaks”.

Hoolimata sellest, et „nõukanostalgia” müüb hästi (vt kas või Tallinnas filmitud Hollywoodi filme), on Nõukogude sümbolitest vabanemine postsovetlikus linnaruumis paradoksaalselt üks oluline samm kasumi kasvatamiseks. Olukorras, kus maa on saanud investeerimistööriistaks, tähendavad tühermaad ja seni kasutamata postindustriaalsed alad ainult ühte: kasutamata võimalust. On nukker vaadata, kuidas maastike lugu, kihid ja mikromaailmad kaovad, muutudes keskklassi arendusprojektideks. Vaid välisilmele keskendumine, mille eesmärk on meelitada keskklassi ja turiste (tere, turistokraatia!), ja sotsiaalsete küsimuste (nagu taskukohane eluase) kõrvalejätmine süvendab naiivset usku, et linnadisain, uued trammi- ja jalgrattateed parandavad iseenesest ühiskonda. 

Monokultuuri mullid

Püüdes kogukondi kureerida, tehakse tihti suur viga: eeldatakse, et kogukonna tugev alustala toetub homogeensusele, jagatud väärtustele ja sarnaselt mõtlemisele. See mõtteviis toidab aga gentrifikatsiooni ja segregatsiooni (loe: süvendab isoleeritust). Kui otsime turvalisust ja mugavust, satume monokultuuri mullidesse, kaotades seejuures aga midagi olulist. Täiuslik linn ei rajane üksmeelsusel. Linn saab õitseda ainult siis, kui erineva taustaga inimesed kohtuvad, jagavad ruumi ja leiavad keerulisi suhteid luues midagi ühist. Igal kogukonnal on vaja oma kerjust, „hullu”, näiteks Kolde jurodivõi’d, kes jalutab iga ilmaga paljajalu ja palvetab tänaval. Ta kuulub siia sama palju kui kõik teisedki.

On nukker vaadata, kuidas maastike lugu, kihid ja mikromaailmad kaovad, muutudes keskklassi arendusprojektideks.

Uued gentrifitseeritud naabruskonnad kaotavad sotsiaalse sügavuse ja mitmekesisuse. Nende identiteet muutub kopeeritud klišeeks – esteetika, naabruskonna nimetus ja kinnisvarasõnavara laenatakse teistest „khuulidest” piirkondadest maailmas. Kuigi ehitus lahendab mingeid probleeme, tõrjub puhtalt kinnisvaraarendusele keskendumine linnaelu olemuse välja. Linn on midagi enamat kui eluase, äripind ja logistika. Ühiskondlik taastootmine on oma loomult subjekt – dünaamiline ja aktiivne. 

Tühermaade eleegia

Aastakümneid on tühermaad ja garaažid pakkunud pelgupaika linna sees – nii inimestele kui ka teistele liikidele. Nõukogude ajast tänapäevani on need olnud varjupaigaks neile, kes põgenevad kas riigiaparaadi hoolika tähelepanu või lihtsalt argipäeva eest. Tühermaad pole vaid hooletusse jäetud alad – need esindavad ellujäämist ja vastupidavust. Need on ruumid, mis mingi hetkeni ei allunud kapitalistlikule korrale. Aga nii nagu meie isiklik elu, ei jää ka tühermaad kapitalistlikust korrast enam puutumata. Ka tühermaid koloniseeritakse – ning lõpuks igatsetakse neid taga.

Karina Vabson on Eesti Kunstiakadeemia urbanistika doktorant, tema uurimistöö fookuses on gentrifikatsioon. Lisaks on ta praktiseeriv antropoloog Antropoloogia Keskuses.