Sellel laupäeval, 7. mail toimub Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis moelavastus Mood-Performance-Tants „Chapter 18”, millega tähistatakse Eestis ainulaadse moeplatvormi täisealiseks saamist. Inspireerituna muinasjuttudest ning unenäolisest mõttemaailmast läbib MPT lapseliku rännaku, et jõuda uue peatükini täiskasvanueas. Müürileht tutvustab sündmuse eel EKA moedisaini tudengi Liisbet Saue kollektsiooni „Kaasiku taga kuusikus”.

Kust tekkis sinu huvi moeloome vastu?

Mul on kahtlane tunne, et moepisik on mul juba päris väikesest peale küljes olnud. Eks minagi kõpsutasin ema kontsakingades mööda tube ringi ja panin sõrmedesse nii palju sõrmuseid kui mahtus, kuid eriti hästi on meeles, et mulle meeldis väga joonistada. Põhiliselt joonistasin kleite, suurtes kogustes ja ilma inimesteta. Ilmselt seal need juured peidus on. Tegelikult olen terve elu kunsti sees kasvanud ja ka riietumine ning asjade kokku sobitamine on mulle alati väga südamelähedased olnud. Ilmselt olen alateadlikult kogu aeg selles suunas liikunud.

Kuidas sündis „Kaasiku taga kuusikus”?

„Kaasiku taga kuusikus” on inspireeritud pisut unenäolisest ja „pea pilvedes” rändamisest Eestisse. Tegemist on puhtalt eneseväljendusliku kollektsiooniga, mille märksõnadeks on vastuolulisus ja mängulisus. Meie kliimat ja ilmastikuolusid iseloomustab totaalne muutumine – talvel võib olla väga külm ja suvel jällegi väga palav. Siit ka vastuoluline materjalide valik. Roosa ja roheline sümboliseerivad samuti Eestimaa loodust. Roosa kui külma talve ja päikeselisele päevale järgneva õhtu värv, samas ka unistamise ja enda äraunustamise värv, ning roheline kui kõige ehtsam vihje metsale.

Eestlaste metsavaimustus on viimasel ajal erilised tuurid üles võtnud. Miks sina just metsa fookuseks võtsid?

Minu puhul sai tegelikult kõik alguse sügisel Erasmusega Pariisis vahetusõpingutel viibides. Meil oli koolis ülesandeks enda jaoks lahti mõtestada selline teema nagu „teekond” ja siis selle põhjal kollektsioon kavandada. Minu esialgne inspiratsioon tuli Ameerika hobo’delt ja läbi rändamise teema jõudsin üpris loogilise valikuna Eestisse. Minus võttis võimust suur soov oma erilist kodumaad ka teistele tutvustada. Seda enam, et paljud prantslased ja näiteks ka ameeriklased polnud iial kuulnud sellisest kohast nagu Eesti. Mets sattus fookusesse, sest Eesti peale mõeldes oli see midagi nii loomulikku ja kodust, kuid ometigi nii väärtuslikku.

Sinu kollektsioonis on segunenud minimalistlikud vormid ja tugevad värvid. Mida sa rõivaste juures kõige tähtsamaks pead?

Kuna inimene veedab rõivastes märkimisväärse osa oma elust, siis usun, et esimene ja kõige olulisem on end oma rõivastes hästi tunda, mida iganes see siis konkreetse kandja jaoks tähendab. Ma ei leia, et peaks ilmtingimata moega kaasas käima, sest maitsed on nii erinevad. Tegelikult loeb ainult see, mis endale meeldib. Küll aga on minu jaoks järjest olulisemad ka mugavus ja kvaliteet – nii õmbluste kui materjalide osas. Kangas ei tohi katsudes ebameeldiv olla ja külmavärinaid tekitada, nagu mõned korrad juhtunud on, ning õmblused võiksid ikkagi silmale head vaadata olla.

Mis on üldiselt need teemad või isiksused, kes sind tegutsema tõukavad?

Hästi raske on siinkohal üldistust teha. Tegutsema tõukavad tavaliselt situatsioonid ja teemad, mis sel konkreetsel hetkel puudutavad. Küll aga leidub minu ümber rohkelt inspireerivaid isiksusi – alates perekonnast ja sõpradest ning lõpetades välismaiste disainerite-brändidega, näiteks VETEMENTS, Viktor & Rolf, Paul & Joe, Christopher Kane.

Sa oled küll veel väga noor moelooja, aga mis suunas sa edasi vaatad? On su mõtted juba uue kollektsiooni poole liikumas?

Mul on olemas enda jaoks ühe väga erilise kanga tükid, mida ma tahaks kindlasti lähitulevikus kollektsioonis kasutada. Mõtteid liiguvad selles suunas, et kui „Kaasiku taga kuusikus” on eneseväljenduslik ja rohkem lava-kollektsioon, siis nüüd võiks proovida midagi reaalselt kantavat teha, aga eelistatavalt siiski väikese kiiksuga.

Milline näeb välja su tööprotsess?

Disainiprotsess algab tavaliselt inspiratsiooni otsimisega, mis väljendub huvipakkuval teemal piltide kogumisega – meeldivad värvid, huvitavad detailid, lihtsalt õige meeleolu või mõni tabav mõttetera. Ideaalis võiks sinna kõrvale kohe ka kangaid vaadata, sest tegelikult on disainides hästi oluline teada, millise materjaliga on tegu. Sealt saab juba edasi kavandamise juurde minna. Elu on näidanud, et hea ideeni jõudmiseks tuleb teha võimalikult palju kavandeid ja alles siis saab sealt paremad mõtted välja noppida, et nendega edasi minna. Vahel aga algab kogu protsess lihtsalt inspireeriva kanga leidmisest.

Mis sulle eesti rõivadisaini maastikul praegu eriti meeldib, mida näed siinsete puudujäkidena ja mida võiks rohkem olla?

Meeldib see, et järjest rohkem tekib noori tegijaid, kes ei võta moodi nii tõsiselt ja kes julgevad oma kollektsioonidega nii-öelda „hullu panna”. Kõik riided ei pea alati argipäeva kontekstis kantavad olema. Üldiselt tundub mulle, et oleme jõudnud nii kaugele, et tegelikult leidub eesti rõivadisaini maastikul midagi igale maitsele. Rohkem võiks ehk olla mängulisust ja piiride katsetamist ka juba armastatud ja tuntud tegijate loomingus.

Tutvu teiste osalejatega MPT kodulehel.