Sergei Metlev tahab, et Eesti venelane tunneks oma väärtust ja saaks tööturul paremini hakkama. Ohuna selle eesmärgi saavutamisel näeb ta eesti keeles ainete õpetamise nõude kaotamist venekeelsetes koolides. Vabaerakonna nimekirjas kandideeriv Metlev on otsustanud tõestada, et iga vene päritolu poliitik pole vene agent.

Üks teie loosung neil valimistel on „Teeme platsi puhtaks!”. Kellest?

Plats tuleb puhtaks teha lollusest. Meil on vähe riigikogu liikmeid, kes tegelevad asjaga ja kelle poole inimesed võivad pöörduda. Ehk kui sinu saadik juhtumisi on see saadik, kes ei kuulu nende tegevliikmete hulka, siis temani jõuda sul ei õnnestu.

Kui Vabaerakonda on koondunud väga erineva maailmavaatega inimesed, kas riigikogus hakkavad nad tõesti ühise löögirusikana tööle?

Ma arvan, et see on hästi positiivne, et Vabaerakonnas on erinevad inimesed, kes ei ole alati teatud küsimustes konsensusel. Oleme ka sisedemokraatiat olulise teemana käsitlenud. Me ju näeme, et teatud erakondades see ei toimi, näiteks Keskerakonnas on teada, et määrab mitte see, kui tark, osav ja professionaalne sa oled, vaid see, kui hästi sa oskad pugeda. Vabaerakonnas oleme püüdnud seda algusest peale iga hinna eest vältida. See on palju keerulisem tee, võrreldes sellise suurepärase võimalusega nagu sirge kindla parteilise käsuliiniga organisatsiooni loomine, kus on olemas juhatus, mingisugune kitsam tagatuba, üks juht. Otsustusprotsessid toimuvad siis tõesti kiiremini, aga pole mõtet tulla valimistele ja öelda, et me oleme uus ja väärikas alternatiiv. See oleks valijate petmine.

Mis on õieti Vabaerakonna ideoloogia?

Mina arvan, et Vabaerakond on keskele nihutatud paremerakond. Me ühelt poolt näeme, et Eestis on väga tõsised sotsiaalsed probleemid. On häbi tunnistada, et kolmandik inimestest elab toimetulekupiiril või alla selle. Jah, me toetame alampalga tõstmist. Läheme kaasa selle Eesti sotsiaalsemaks muutmisega, mis on kindlasti põhjendatud, sest me ei saa lihtsalt niisama vaadata näkku neile õudsetele faktidele, mis on seotud ühiskonna vaesusega. Aga teiselt poolt me ütleme seda, et väärtustame üksikisiku panust. Väärtustame üksikettevõtjat, kindlasti kärbime nende makse, näiteks sotsiaalmaksu, mis hetkel lämmatab eriti väiksemaid ettevõtjaid. Mina ise olen füüsilisest isikust ettevõtja, pean maksma iga kvartal sotsiaalmaksu avansilisi makseid sõltumata sellest, milline on minu majandusliku tegevuse edukus, ja kas ma üldse saan reaalselt piisavalt tulu. Üks väike näide, aga kindlasti võiks sellise röövmaksustamise ära kaotada. Ehk siis keskele nihutatud parempoolne erakond…

Pigem konservatiivne kui liberaalne?

Mina isiklikult tahan, et Vabaerakond kujuneks välja mõõduka liberaalse jõuna. Erakond on veel noor ja alles positsioneerib ennast sellel väärtuste skaalal. Meil on Eestis tegelikult keeruline ülesanne ennast üldse positsioneerida, sest kui me nüüd arvame, et Reformierakond on klassikaliselt liberaalne ja IRL on klassikaliselt konservatiivne, siis näeme, et see ei ole nii, eriti IRLi maksureformi ettepanekute valguses. See on kindlasti selline pikk eneseleidmise tee, mis meil ees on.

Miks Vabaerakond kooseluseaduse küsimuses nii ebamäärane on? Mida teie sellest arvate?

(venitades) Kui rääkida minu isiklikust arvamusest, siis ma leian, et kooseluseadust on ilmtingimata vaja. Tuleb ära lõpetada see käsitlus vähemustest kui millestki, mis lammutab. Tuleb siiski aru saada, et me siin tahame võib-olla pigem elada väikses Pariisis kui väikses Moskvas. Erakonna positsioon on olnud minu omast ettevaatlikum. See on see analüüs, mille on koostanud lugupeetud jurist Jüri Adams. Selle põhiline mõte on, et vähemustest tuleb kohe kindlasti pidada lugu. Ja pidada lugu ka nendest inimestest, kellele on kallis traditsiooniline pere. Me oleme näinud, et inimesed on valmis kooseluseaduse pärast lausa kättpidi kokku minema. Konkreetne erakonna kujundatud ettevaatlik arvamus on see, et kooseluseadus on praegusel moel juriidiliselt problemaatiline, kuna puuduvad rakendusseadused, kuna ei ole teada, kuidas see hakkab funktsioneerima. Tuleb läheneda kaalutletult ja võtta arvesse erinevaid seisukohti. Minu käest küsisid hästi paljud sõbrad, et miks te lõpuks ikkagi hämate. Aga kui inimesed on valmis kaklema, siis on normaalne ja loogiline, et sa oledki mõõdukas (rõhutades). Et sa ei lähegi kohe raiuma ja kirvega lööma. Viimane asi, mida Vabaerakond tahab, on EKRE-taolise vihkamisretoorikaga viia ühiskond tasakaalust välja.

Hiljuti ilmus Inimõiguste Keskuse koostatud raport erakondade valimisporgrammide võrdlusest inimõiguste kohta. Kuidas te kommenteeriksite seda hinnangut, mille Vabaerakond sai, keda inimõiguste põhjalikuma käsitluse poolest üldse valida ei soovitata?

Kui rääkida Vabaerakonnast, siis mul on konkreetsed pretentsioonid selle tabeli koostajatele. Näiteks ei olnud meid üldse mainitud kodakondsuse ja lõimumise tabelis, kuigi meie programmis on olulisel määral sees lõimumine, eesti keele tasuta õpe, kodakondsuspoliitika liberaliseerimine. Aga keskus ei ole üldse seda tähele pannud! Nad ütlesid, et analüüsisid pigem seda valimisplatvormi, mis meil on väga lühike ja tegelikult on pigem selline lühiessents. No… eks võib olla ka mingisugused inimeste eelistused mängivad rolli. Mis puudutab aga neid erakondi, kes olid pealkirjas, et keda ei soovitata valida, IRLi ja EKREt, siis kindlasti ei saa olla rahul sellega, et IRL on näiteks kooseluseaduse arutamise all valinud nii jäiga liini. Kindlasti see on kahetsusväärne.

Aga Vabaerakonnal siis inimõiguste austamisega probleeme ei ole?

Ei ole.

Kuna mainisite enne oma tugeva teemana lõimumist, siis ma küsiksingi, et kas integratsioonikavasid ja -projekte, mida seni on Eestis tehtud, on üldse vaja?

No meie integratsioonikavade ajalugu on väga lühike. Siiamaani on tegelikult hästi palju keskendutud keeleõppele. Et õpetame kõigile eesti keele selgeks, siis ongi kord majas. Me saime näiteks 2011. aastal teadlastelt hea analüüsi, integratsioonimonitooringu – saime teada, et meil on suur grupp venekeelseid inimesi, kes küll tegelikult oskavad eesti keelt suurepäraselt, aga nende usaldus riiklike institutsioonide vastu on madal. Nad tegelikult ei toeta suurem osa Eesti riigi politiikatest, ehk siis tegelikult on nad kodanlikult võõrandunud. Ilma eesti keeleta orienteeruda on siin ühiskonnas suhteliselt lootusetu, aga tähele peaks panema ka kodanikuidentiteeti.

Olete öelnud, et teie ei laseks Eesti venelastel propagandasõja kahurilihaks muutuda. Mismoodi seda vältida?

Ennekõike, nagu ma just mainisin, on vaja erinevate riiklike pingutustega rõhutada uut kodanikuidentiteeti. Pigem kasutaks terminit „uus eestlus”, mis tähendab seda, et laiemas mõttes peab eestlaseks saama või olema niimoodi tunnustatud iga eesti keelt valdav inimene, kes peab lugu või võtab omaks meie põhiseaduse alustalad, kes on Eesti kodanik.

Kas sellega seoses peaks kodakondsuspolitiikat ka muutma?

Kodakondsuspoliitika aluseid… ma pean aluseks ennekõike seda, et meil on kodakondsuse saamiseks naturalisatsioonikord, sünni järgi, või siis eriteenete eest, mis on eraldi teema. Neid aluseid ei tohiks muuta. Kui keegi ütleb, et anda kohe siin ja praegu kõikidele mittekodanikele välja pass, oleks see vastuolus Eesti riigi õigusliku järjepidevuse põhimõtetega. Aga kui tagasi tulla selle kahurilihaks muutumise vältimise juurde, siis nagu ma juba ütlesin, on tegelikult keel aina väiksem probleem. Samas ei ole see veel lakanud olemast probleem. Ja need manipulatsioonid, mida tehakse hariduses – ma räägin nüüd Ossinovski värskest kavast annulleerida 60-protsendiline eestikeelne õpe vene koolides –, kindlasti võimaldavad taolised asjad kasutada venelasi ka edaspidi kahurilihana. Vene koolid… ma olen ise seal 12 aastat õppinud. Ma tean läbi ja lõhki, milline võib selle kooli mõju olla. Ja kui nüüd on nendes järsult jällegi vähem eesti keelt, vähem eestikeelseid õpetajaid… Kui need muutused vene koolides ei leia endale kohta ning toimub selline mõtteline stagneerumine, siis lõppkokkuvõttes jätkame selle sama eraldatud kakskeelse koolisüsteemiga, kus eesti- ja venekeelsetel noortel ei ole 12 aasta jooksul ühtki kokkupuudet. Näiteks on Yana Toom mulle öelnud meedia kaudu, et sina, Sergei, sina oled ju hea näide sellest, eksole, kuidas on vene koolis õppides võimalik eesti keel ära õppida, aktiivne ja hea kodanik olla jne. Vastasin talle samuti internetis, et teate, see ei ole üldsegi reegel. Vastupidi, ma ütleks, ma ei ole mingisugunegi hea näide. Sest tegelikult ma tean, et pooled minu klassist ei saa sotsiaalselt väga hästi hakkama. See on väga kurb.

Kui nüüd vaadata teie tegemisi viimasel ajal… Miks on vaja Edgari kohviku ees pakkuda kanepiteed ja saiakesi ja viia abilinnapeale viinapudeleid? Raha üldse ei ole, et korralikku kampaaniat teha?

Kindlasti mitte. Raha ei ole, ma olen teinud seda annetuskampaaniat, natuke on laekunud. Ka head tuttavad on abistanud ja olen sellesse palju oma raha pannud. Mina olen uhke selle üle, et mul on õnnestunud oma sõnumid valijale suhteliselt hästi kohale toimetada, ja mitte kulutada hiigelsuuri summasid. Sest kõige lihtsam on oma näoga kogu linn kinni kleepida.

Hiljuti nägime päris imelikku videot, kus Ida-Virumaad ründavad rohelised mehikesed ja see oli siis ühe Vabaerakonna kandidaadi video. Mis on teie hinnang sellele?

Oi, arvan esiteks, et see video on väga andekas. Ja Evhen Tsybulenko on teinud sarnaseid asju juba varem. Kui 2008. a oli Gruusia ja Venemaa vahel relvastatud konflikt, siis ta kirjutas stsenaariumi, see oli küll teksti kujul, kuidas Gruusias toimuv korraldatakse peagi Ida-Virumaal. Nii et see on juba kujunenud omamoodi žanriks. Aga peab tunnistama, et siin on naljale vähe ruumi, sest need on väga tõsised teemad. Andres Herkel ütles, et see on reaalne asjalik hoiatus, mida tuleb tähele panna ja millesse ei saa suhtuda liiga kergekäeliselt. Ja tõepoolest need kolm protsenti kaitsekulutusteks, mida Vabaerakond soovib – jah, kahe asemel kolm –, selle esitame ettepanekuna kõikidele erakondadele. Kolm protsenti peaks üldse ära hoidma selle, et taoline stsenaarium mitte ainult ei realiseeruks, vaid isegi et taolised stsenaariumid ei jõuaks sõja planeerimises mõne teise riigi sõjaplaneerijate ajudes üldse mingisugusele tõsisele tasemele, ütleme niimoodi. Aga no tegelikult isikukampaania. Erakonnal ei ole midagi selle vastu, ja hoiatusena, sellise värskendava dušina mõjub küll hästi.

Aga kui tihti teie venekeelses meedias sõna saate? PBK võtab teid jutule?

PBK on üks huvitav loom. PBK ei võta jutule mitte kedagi peale nende, keda soovitab tellija, Tallinna linn võrdub Keskerakond, kahjuks. PBK on selline kanal, kellel on oma eksperdid, vaatlejad, poliitikud, kes on muidugi Keskerakonnaga seotud, keda nad süstemaatiliselt tsiteerivad, oma hommikusaates vastu võtavad. Pluss Tallinna TV, nii-öelda eestikeelne lüli, sellest moodustubki täiesti omaette avalik arvamus, mis on lojaalne konkreetsele erakonnale. Mul ei ole üldse probleemi olla suuremates venekeelsetes portaalides, seal ma diskuteerin ja kirjutan. Enamik minu sõnumitest võetakse kuulda ja avaldatakse. Mul ei ole kunagi olnud probleemi olla venekeelse elanikkonnaga vene meedias dialoogis, välja arvatud PBK.

Tegite kunagi eksperimendi, kus veetsite nädal aega vene meediaruumis. Mingil hetkel mainisite, et hakkate ära keerama. Kuidas Eesti venelasi sellise asja eest hoida, kui nad vaatavad vene kanaleid ja loevad vene ajalehti?

Kõige ohtlikum on see, kui sa hakkadki võtma seda kui igapäevast tegelikkust.

Kuidas seda vältida?

Kindlasti on hea asi praegu üks algatus, mis sai nüüd ka rahastuse – venekeelne kanal. Sellel on alguses ilmselt väga vähe vaatajaid, ma arvan, paar protsenti äkki. Aga kui selle rahastus on püsiv, siis saab see kindlasti aja jooksul rohkem vaatajaprotsente. Ja seal siis moodustub, ütleme, normaalne adekvaatne inforuum, kus näeme edukaid, huvitavaid venekeelseid inimesi, kes Eestis elavad, toimetavad, tegutsevad. See vene kanal on kindlasti üks viis. Ja ma arvan, et ka süstemaatiline kodanikuühenduste töö venekeelse elanikkonnaga, eriti noortega, ei ole piisavalt aktiivne. Väga paljud suured organisatsioonid, kes toimetavad peamiselt eesti keeles, ei ole veel leidnud venekeelset sihtrühma. Avatud Vabariik kui noorteühing on just olnud pidevalt vene teemaga tegelev organisatsioon, mille liikmeskonnast on 70 protsenti venekeelsed. Ei tohi tõepoolest alahinnata kodanikuühiskonna pingutusi siinkohal. Kui meil on olemas võimalus hetkel ükskõik mis organisatsiooni projekti teha ja on vaja mingisugust eestikeelset võrgustikku, kus eestikeelsete sihtrühmade jaoks infot levitada, on see väga lihtne ja leitav. Aga kui on vaja venekeelset infot levitada sihtrühmade hulgas, ei ole sellist võrgustikku. Ja see on haige olukord, seda tuleks kindlasti parandada.

Kui palju peaks avalikus teenistuses olema rahvusvähemustest kandidaate? Ja milliseid meetmeid saaks riik selleks rakendada?

Kindlasti ma ei poolda kvoote, kui sinnapoole on see jutt kaldu. Ma ei arva, et see on mõistlik. Nii palju kui mina olen kuulnud, on probleem selles – kui räägime ministeeriumitest ja kõrgematest riigiametnikest –, et venekeelsete seas on väga vähe kandidaate. Tegelikult inimesed ei kandideeri. Ma tean väga mitme näite puhul, et need venekeelsed või vene päritolu ametnikud, kes tulevad ministeeriumitesse, on tavaliselt väga tublid. Ja ministeeriumidel ja üldse riigiasutustel on väga hea meel, kui nende kollektiiv on emakeelte poolest mitmekesine, sest see rikastab kollektiivi ja teeb teda töövõimelisemaks. Aga siiski on see protsent objektiivselt võttes ikkagi väga väike. Mis seal oli, viis protsenti venekeelseid inimesi on praegu ministeeriumides tööl? Ma arvan, et küsimus on selles, et kardetakse – on hirm, et sind seal ei vajata. Ma olen venelane, minu emakeel on vene keel ja järelikult räägin eesti keelt natuke aktsendiga, miks ma peaks seal olema soovitud isiksus? Ja see tõrge, see eeldamine, et ma ei saa hakkama selles ühiskonnas ja juba eos mind ei taheta, on ma arvan katkestanud või jätnud sündimata nii mõnegi karjääri. Ja ma mäletan ka oma klassist, kui me 12. klassis arutasime, kes kuhu läheb. Ma küsisin alati oma klassikaaslaste käest, miks neil on nii väikesed ambitsioonid. Vastus oligi selline, et kuulge, see riik ei ole ju venelastele, see on ainult eestlastele. Mis ma lähen proovima? Aga väita, et keskmine tubli vene noor on kuidagi kehvem või lollim kui keskmine tubli eesti noor, kes tahab teha karjääri, on kindlasti väär.

Teil on programmis sees tasuta eesti keele õpe kõigile, kes seda tahavad. Aga äkki teeks hoopis teistmoodi – teeks tasuta vene keele õppe kõikidele ja siis vormistaks vene keele ametlikult teiseks riigikeeleks?

(naerab südamest) Ma arvan, kui me räägime teisest riigikeelest, siis tegemist on lihtsalt põhiseaduse vastase tegevusega. Mina, olles hariduselt juba päris varsti jurist, ütlen, et pean lugu põhiseadusest. Ja ma arvan, et ka edaspidi on vaja hoiduda sellistest ekstreemsusest…

Vahel ikka juhtub, et põhiseadust muudetakse.

Ikka, jah. See tähendab, et kogu riigi formatsioon, demokraatliku avatud rahvusriigi formatsioon vahetatakse ära. Kui kunagi on enamik eestlasi valmis referendumil toetama kakskeelset Eestit, siis nii tuleb ka teha. Aga ma arvan, ja objektiivselt ma olen selles kindel, et enamik eestimaalasi ei ole valmis tegema Eestist Venemaa väikest satelliiti. See tohutu kultuur, 200 miljonit inimest – kusjuures venekeelsest kultuurist ma pean väga lugu –, kui see kõik on siin kõrval, siis ta lihtsalt ühe sellise tõmbekeskusena tõmbab kogu meie väikest Eestit kaasa.

Aga tasuta vene keele tunnid kõigile?

See on väga kulukas ja tugev meede. Ning ilmselt sellisel moel teise keele toetamine ei kuulu päris Eesti riigi eesmärkide hulka. Ja Eesti inimesed ilmselt ei aktsepteeriks seda. Ma arvan, et seda ei olegi vaja, sest kui inimestel on tõesti huvi võõrkeele vastu, siis ega need kursused ka nüüd väga kallid ole.

Kui peaks praeguse haridusministri poliitika jätkuma, mis siis saab?

Kõik, mis puudutab haridusminister Ossinovski lubadusi seoses põhikooliga, kus ta tahab rohkem keelekümblust, rohkem erinevaid õpilasvahetusi, paremaid metoodikaid eesti keele õpetajatele, kes seda vajavad, see on kõik väga hea. Aga kui me räägime gümnaasiumidest, siis jutt kardinaalselt muutub. Sest me ju teame, et meil on riik, ja meil on kohalikud omavalitsused Tallinn ja Narva, kes on vene kooli asjus kogu aeg konfliktis. Nii eelmise valitsuse kui ka praeguse valitsuse ajal. Keskerakond on deklareerinud mitu korda, et nende eesmärk on puhtalt venekeelne kool, ja see on üks nende peamistest valimislubadustest, mis toob meid tagasi 90ndatesse, kui koolid olid meil täiesti eraldiseisvad. Ja kui see plaan gümnaasiumiosas läheb läbi, siis tekib tohutu surve kohalikelt omavalitsustelt, peamiselt Tallinn ja Narva, aga seal ongi suurem osa vene koolidest. Tallinn, Narva, Sillamäe… Kohe tekib surve, et okei, nüüd ei ole kohustuslik, kaotame täielikult ära. Kas te kardate, härra direktor? Ärge kartke, me oleme teie tööandja, me oleme munitsipaliteet, ja ei lase teid vallandada, kui minister tuleb ja ütleb, et te ei saa oma tööga hakkama, näiteks kui keeleoskuse tase langeb. Ja tekib siuke poliitiline kammajaa, et ei kujuta ette.

Mida siis teha, et nii ei läheks?

Tuleb aidata neid koole, kes hakkama ei saa, peamiselt Ida-Virumaa koole. Seal ei ole neid eesti keeles õpetavaid inimesi. Narvas ma tean ühte õpetajat, ta õpetab neljas koolis! Mitte seetõttu, et ta väga tahab, vaid seetõttu, et teda on igal pool vaja, ta on kakskeelne inimene. Meie programmis on ka kirjas, ja see on minu veendumus, et me peame toetama eriliste stipendiumitega neid noori spetsialiste, eriti kakskeelseid õpetajaid, kes lähevad Ida-Virumaale ja on valmis seal paar-kolm aastat töötama. Siis on seda probleemi võimalik lahendada, aga mitte niimoodi, et nüüd annulleerime kogu selle töö, mis on 2007. aastast alates tehtud, ja siis pärast vaatame, et äkki läheb paremaks.

Õigusvaldkonnas Ida-Virumaale siirdujatele stipendium juba tehtib. Näiteks prokurörid saavad seal neli aastat järjest küsida kuni 1000 eurot kõrgemat palka. Stipendiumile on huvilisi aga üsna vähe. Kas selline erikohtlemine ka teistes valdkondades ei süvendaks Ida-Virumaa juba niigi madalat mainet?

Siin tuleb arvestada, et inimestel on hästi palju stereotüüpe Ida-Virumaast – seal on halb elukeskkond, kuritegevus, seal võidakse sind tänaval maha lüüa, seal ei ole eriti ilusad linnad, ei ole sõbralikud inimesed. Sellest saan ma täiesti aru. Justiitstöötajad on väga kõrgelt haritud, kellele pakutakse hästi tasustatud tööd ka igal pool mujal Eestis. Eriti kui me räägime prokuröridest, või juristidest, kellel on prokuröriks saamise võimalus. Ma arvan, et natuke teistmoodi on nende inimestega, kas lähevad õpetajaks, politseinikuks, päästetöötajaks. Sest me peame tunnistama, et nendes valdkondades palk on väga madal. Keskmine politseinik Tallinnas saab kätte sellest aastast alates umbes 900–950 eurot, õpetaja vähem. Eriti oma töö algusaastatel ei saa nad normaalset palka, aga nad väärivad igasugust respekti ja heakskiitu, sest nad ju loovutavad osa oma potentsiaalsest heaolust ühiskonnale. Ja kui me räägime nendest, mitte kõrgharitud tippjuristidest, siis ilmselt on nende soov selliselt oma karjääri alustada suurem. Meie plaaniga saaksime ka neid inimesi aidata.

Mõni kuu tagasi vastasite üsna kirglikult Johannes Kerdi sõnavõtule, et ajateenistuses mitte käinud noormeeste poole ei peaks tüdrukud üldse vaatamagi. Mis teid Kerdi väljaütlemise juures kõige enam häiris?

Täielik lugupidamatus inimeste suhtes, kes ei jaga kindral Kerdi sirgjoonelist sõdurlikku arvamust, et see, kes ei ole käinud sõjaväes, ei ole päris mees. Sest seda ta tahtiski öelda nendele vaestele neidudele seal Saaremaa koolis. Tema kui inimene, kes on kogu oma elu sidunud armeega ja on olnud alati selline, ütleme… tuimavõitu inimene, kindlasti konkreetsete väärtustega, ei mõista seda, et oma väljaütlemistega ta tegelikult ei tugevda Eesti kaitsetahet ja -võimet. Ta lükkab riigikaitsest eemale neid inimesi, kes lihtsalt teatud põhjustel ei ole kaitseväeteenistusse sattunud. Mina kuulun ka nende sekka.

Miks te ise ajateenistust ei läbinud?

Mind sinna ei võetud, ühel seaduslikul põhjusel, mis on seotud meditsiiniga. Võib-olla see ei ole päris adekvaatne, aga mu isiklik tunnetus on, et mina olen julgeolekualaselt Eesti riigile hästi palju andnud, sest olen olnud väga aktiivne abipolitseinik kaks ja pool aastat. See on küll sisejulgeolek, aga ärge unustage, et igal riigil on vaenlasi nii sees kui ka väljas. Ja Kert vastaks mulle kindlasti selle peale, et tühi jutt, ei ole ikka käinud ajateenistuses ja kõik, mida sa oled seal teinud, ei määra midagi.

Kui nüüd jälgida veel natuke teie sisejulgeolekukirge, siis olete välja tulnud sellise mõttega, et turvalisema Eesti heaks võiks politsei jälgida noorte internetikasutamist. Kas siis kõikide noorte, mismoodi?

Erinevad elu pahupooled kas kolivad internetti või annavad endast seal märku. Tuletagem meelde, millist keelt rääkis selle noormehe Facebook, kes Viljandis oma õpetaja maha laskis. Ta rääkis vihkamisest, vägivallast. Tuleb välja, et need olid hoiatused. Keegi ei osanud reageerida. Keegi ei osanud infot edasi anda. Meil on kolm veebikonstaablit, aga nende jälgimisvõimsus on ju väga väike. Kolm inimest ja suur internet! Seetõttu peab kindlasti noorsoopolitsei olema võimeline internetti seirama. Mitte selleks, et koguda infot ja toimikuid koostada, nagu seda kunagi tehti, vaid selleks, et konkreetseid ohte elimineerida. Võib-olla see seiramine võimaldaks hoopis infot edastada õpetajatele, kes natuke rohkem tähelepanu osutavad, ja ära hoida tragöödiaid. Ma arvan, et üks võimalus on veebikonstaablite arvu suurendada.

Ma tuleks selle kanepitee juurde tagasi korraks. Et te niimoodi Tallinnas seda avalikult jagasite. Miks peaks kanep olema legaalne?

Aeh (naerab). Poogite mulle külge nüüd minu hea kolleegi Jevgeni Kristafovitši ideid. Mina ei ole selle legaliseerimise teemal veel sõna võtnud, aga nüüd on siis võimalus seda teha. Kanepitee on muidu väga legaalne… Pean ütlema, et see diskussioon on tugevalt seotud meditsiiniga. Ja praeguste kõikide tõsiseltvõetavate uuringute põhjal on kanep oma rusuva mõju poole pealt alkoholi sarnane. Selle erinevusega, et alkohol kutsub esile hästi palju agressiivsust, kanep mitte. Kui kujutame ette, et homme tarbivad kõik alkoholi asemel kanepit, siis saab ilmselt politsei palju vähem väljakutseid. Mina suhtun vaatamata sellele infole kanepi legaliseerimisse ettevaatlikult, kuna on teada, et mõnede inimeste jaoks on kanep esimene aste karmimate narkootikumide poole. Kindlasti on meie ühiskonnas probleem, et juuakse väga palju – kui homme on kanep legaliseeritud, siis arvan, et see joovastus uuest vabadusest tuleb väga karm. Kui lähtuda puhtliberaalsest käsitlusest, et igaühel on õigus risustada oma organismi nii palju kui ta tahab, siis ma pooldan seda. Ma arvan, et isikuvabaduste hulka kuulub see, et sina näiteks ei tahagi terve olla. Aga ühiskond ei pea kinni maksma neid lammutatud peresid ja elusid. Mina hetkel ei ütle, et ma olen valmis kanepi legaliseerimist toetama. Aga ma arvan, et tulevikus, kui mingisugune teaduslik ja õiguslik konsensus on saavutatud, siis see võiks nii olla. Kui ma praegu ütleks, et jah, toetan, siis ma lihtsalt ei oleks siiras ja oleksin väga pealiskaudne.

Kas te ise olete kanepit suitsetanud?

Ei. Aga kui ma kunagi peaks sattuma Amsterdami… Ma ei tea, kas ma kunagi sinna satun, aga eks siis võib-olla kaalun seda. Vähemalt on seal siis kõik õiguslikult korras.

Olete Southwesterni programmiga Ameerikas raamatuid müünud. Mis see teile õpetanud on?

Oi, see on üks kõige raskemaid töid, mida noor inimene oma elus üldse teha võib. Ma olin veendunud, et kuskil poole peal juhtub mul mingisugune breakdown ja ma ei saa sellega hakkama. Sest juba esimestel päevadel sain aru, kui karm see on. Võõrriik, minu inglise keel ei olnud üldse hea, rääkisin tugeva aktsendiga. Alguses me otsisime üldse kodu! Käisime mööda tänavaid ja küsisime, kas teil on kuskil vaba tuba. Kõige suurem asi, mida ma õppisin: et midagi elus saavutada – ja ma saavutasin päris hea tulemuse, mul on seal laua peal minu tšekk nii-öelda kivisse raiutud –, tuleb ennekõike endast võitu saada. Sest kogu see keskkond, närvilised inimesed, halvad inimesed, tüütav politsei, kes seal ringi mässas ja meid kogu aeg tülitas, see on kõik teisejärguline. Sest ennekõike annab inimene alla ise. Tema eest seda otsust keegi vastu ei võta.

Kas kasutate Southwesterni koolitust endiselt? Ärkate igal hommikul ja mõtlete: tänane tuleb super, mina olen super, ma teen supertulemuse…?

Oi, see oli ikka väga naljakas. Tõesti kirjutasime seal igasuguseid lollusi iga päev oma vihikutele, mul oli „Go do it, sexy beast!”. Kui sa seda päeva jooksul vaatasid, siis esiteks oli naljakas, teiseks andis energiat. Mina laulsin kogu aeg venekeelse “Kolme musketäri” filmi tunnuslugu. Seda laulsin iseendale mööda tänavaid hüpates. Selliseid enesepetmise ja fanaatilisuse äratamise võtteid me kasutasime. Ma ausalt öeldes ei ütle hommikul peeglisse vaadates, et ma olen kõige ilusam ja kõige targem. Poliitikas on hoopis teine jutt. Siin on vaja pidevalt hoida silme ees kaks asja: milleks sa siin oled, ja kas see, mida sa teed, on tegelikult kasulik. Poliitikas mul on suur eesmärk ära lõpetada see pull, et iga uus vene päritolu Eesti poliitik on automaatselt kas kõigile meeldija või siis mingi vene agent.

Üks teie isiklik kampaanialoosung on olnud ka „Vali normaalne venelane!”. Millised need ebanormaalsed siis on?

(naerab) Aaejah. Teate, ma arvan, et normaalne inimene (naerab), vabandust, venelane elab Eestis ise rahulikult ja teisi ei koti ega nussi. Ta ongi normaalne inimene, kes räägib eesti vene keelt, loeb eesti- ja venekeelseid raamatuid ning eksisteerib teiste inimestega, kaasa arvatud eestlastega, rahulikult ja sõbralikult. Minu meelest ebanormaalne venelane on see, kes 24/7 vehib Putini portreega või siis diskuteerib eriti selle üle, et Põhja- ja Ida-Eesti võiks olla ülejäänud Eestist eraldatud, nagu see kurikuulus Facebooki leht, mida üks kutt seal promob.

Kas me saame mõnda neist ebanormaalsetest venelastest siis teie asemel valida ka?

Kui oleksite Ida-Virumaal, siis Stalnuhhinid on seal näiteks olemas. Tal on igasuguseid konkurente, olles Eesti riigi suhtes vaenulik, aga ta on ikka üks tippkujudest. Kui ma olin noor inimene ja tegutsesin õpilasesindajana, siis ta kirjutas pika artikli oma blogisse, kus ta kasutas erinevaid seksisme ja poolpornograafilisi kujundeid minu kohta, ja sellest ajast mul lihtsalt jäi mulje, et ta on ebanormaalne. Aga kuna ta on nüüd ka poliitiliselt väga kummaline, siis ta on vist ebanormaalne vene poliitik.