Idanaabrite pealinnas on haaranud 90ndatel pigem kantpeade pärusmaaks muutunud elektroonilise muusika ohjad enda kätte uus noorte produtsentide laine, keda võib nimetada omamoodi antižanristideks. Uurisimegi, kes nad on ja mis elu elab alternatiivne klubimuusika Moskvas aastal 2016.

Kaksteist päeva enne Nõukogude Liidu ametlikku lagunemist, 14. detsembril 1991 toimus Moskva kosmosepaviljonis linna esimene legendaarne reiv, mis kandis nime Gagarin Party. Peo korraldajateks olid Ženja Birman ja Ivan Salmaksov – Fontanka 145 ühed juhtfiguurid. Fontanka kujutas endast Peterburi mahajäetud korterelamut, mille hõivasid 1988. aastal kohalikud kunstnikud, kes muutsid selle oma põhiliseks kokkusaamiskohaks ja lääneliku atmosfääriga peopaigaks. Grupi liikmete korraldatud pidusid, mis toimusid ka väljaspool kultusmaja ennast, saatis edu üle Peterburi ja nii otsustatigi laiendada ampluaad Moskvasse. Kuna kosmosepaviljoni katuse all asuvad reliikviad nõukogudeaegsete kosmosesaagade suurimatest saavutustest, polnud juhuslik ka valitud koht, mis lõi silla seal asuvate objektide ning postsovetliku ööelu, techno ja sci-fi’liku esteetika vahel. Nii vabastati kosmoseprogramm ja kangelane Gagarin nõukogude paatose kontekstist ja ideoloogiast ning toodi postsovetliku nooruse ette olulise osana ka alles tärkavast uuest kultuuriloo etapist. Peole olid palgatud isegi õhujõudude riietes kosmonaudid, kes pidid baaris külastajatega juttu rääkima, kirjutab antropoloog Alexei Yurchak kogumikteoses „Consuming Russia: Popular Culture, Sex, and Society Since Gorbachev”.[1] Niisiis võib öelda, et raudse eesriide langemisega pääses Venemaal paisu tagant valla ka elektroonilise muusika vaimustus.

Kuid mitte kauaks, nagu meenutab muusikakriitik Artemi Troitski ühes oma Nõukogude võimu järgset esimest aastakümmet meenutavas artiklis, tuues välja, et 90ndate gangsterid võtsid reiviliikumiselt õige pea võimu, muutes need kantidest kihavateks narkoorgiateks. Massimeedia tõrjus suurt osa heliloomingust, mis ei kapseldunud klassikalisse raadioformaati, ning nii filmivaldkond kui ka muusika laenasid kõike ikka ja jälle läänest. Ent seda, mis kultuuri mõttes ka välismaailmale korda läheks, Venemaalt ei tulnud.

Aastal 2016, mil Ida-Euroopa gentrifikatsioonist, mis on võtnud üle lääne, veel märgatavalt puutumata on, oma sotsialistliku modernismi võtmes arhitektuuri ja industriaalse auraga võluvalt veidra düstoopia mulje jätab ja uue (või just vana varju) järele janunevale meelele piisavalt avastamist annab, vaatavad laia maailma silmad juba mõned aastad ihalevalt jälle siiapoole.

Samad tendentsid laienevad ka endise idabloki klubikultuurile. Võttes näiteks ukraina techno-produtsendi Stanislav Tolkachevi ja rumeenlasest Cosmin TRG, kes lääne põhininade kõrval peomekades techno head’e oma pilli järgi tantsima panevad, või arvestades seda, mis toimub selles vallas Eestis, kust viimasel ajal pidevalt elektroonilise muusika suurnimesid läbi voorib ja uusi produtsente peale kasvab, on ilmselge, et põhjust selleks on.

Nii ka Venemaal, kust on saadetud maailma tantsumuusika saadikutena Dasha Rush, Nina Kraviz, Yuka jt. Kuid samalt pinnaselt on tõusmas ka täiesti uus, juba mitmel pool tunnustust võitnud põlvkond noori produtsente, kelle Moskva harule me siinkohal keskendumegi. Tegime juttu uue laine ühe kõige eesrindlikuma muusikutekogukonna Johns’ Kingdomi asutajaliikme Pavel Milyakoviga, kes teeb muusikat artistinime Buttechno alt, samasse seltskonda kuuluva Yana Kedrina ehk Kedr Livanskiyga, leibeli Gost Zvuk (ГОСТ ЗВУК) juhi Ildar Zaynetdinoviga, kes esineb pseudonüümi Low Bob all, ning Nikita Safonovi ehk Bessiekatiga, kelle valduses on plaadifirma Isaiah Tapes.

„Kes on John ja miks on see tema kuningriik?”

Kui ma Pavel Milyakovile mõni aeg tagasi palve esitasin, et ta mulle artikli juurde mõne illustreeriva pildi saadaks, ootas mind postkastis peagi foto taevasse kõrguvast paneelikast as we know it, mille kohal paistis ümmargune kuu. „Okei, miks nii diip?” kortsutasin korraks kulmu, kuni jõudis kohale, et seal see kuningriik kaks ja pool aastat tagasi alguse saigi – magalarajooni müüride vahel, kust enamik grupeeringust põlvnebki.

Johns’ Kingdomi laiahaardelisse kooslusesse kuuluvad lisaks Buttechnole ja Kedr Livanskiyle näiteks Jeff Boomhauer, HIWAY, Khamn, Musslebusf ja paljud teised. Kui rääkida žanritest, siis selliseid piire noored endale seada ei taha, millele viitab ka nende manifest „Untitled United”. Ausalt öeldes on kogu Johns’ Kingdomi masinavärgist tulev helimaailm niivõrd igasuguseid seinu maha tallav, et joonistab aju andmesidesse pigem kõrbeliivas salvestatud instrumendid, läbi udufiltri lastud dialoogi, 4/4 taktis loop’ivad umbsed metrood ja mõne veidra raadiosageduse, mitte järjekordse kollektiivse randmepumpamisstseeni ööklubist.

„Minu eesmärk on uurida võimalikult sügavalt, mis muusika tegelikult on ning kuidas see liigub. Leida selles poeesiat ja viise, kuidas luua midagi, mis poleks plastiline või formaalne, vaid pigem nagu mingi olend. See on justkui alkeemia,” kirjeldab oma põhimõtteid Pavel Milyakov.

Ka Kedr Livanskiy, kes andis paar kuud tagasi välja oma esimese EP „January Sun” ning kes segab oma loomingus sünti, biite ja romantikat, pole poeesia puudutusest pääsenud, tsiteerides oma loos „Winds of May” James Joyce’i ning kõladeski kohati nagu „Sõda ja rahu” aastal 2016. Puškin, Bunin, Irving, Platonov ja Lermontov, loetleb endine kirjandustudeng oma lemmikuid. Livanskiy ise sündis 90ndatel ja kuulus sellesse vene põlvkonda, kes kasvas üles kitarrimuusika vaimus, niisiis sai ka tema teekond artistina alguse pop-punkbändis. Johns’ Kingdomiga algusest peale ühte sammu astununa mainib temagi, et loomingule lähenetakse kui uurimistööle: „Me kõik jõudsime elektroonilise muusikani selle kaudu, et hakkasime seda ise tegema, mistõttu mõistad ka selle struktuuri palju sügavamalt. Paljuski on see seotud vanemaks saamisega, siira sooviga laiendada oma teadvuse piire ja süvenemisega sellesse, mis on sinu jaoks kütkestav.” Ühtne mõtlemine ja soovimatus end konkreetselt määratleda, kuid, olgem ausad, ka tõeliselt mitmekesine kõlapilt ning huvi uue ja tundmatu vastu, tundubki olevat see, mis seltskonna Moskva ja välismaailma huviorbiiti on lennutanud.

„Kes on John ja miks on see tema kuningriik? Keegi ei tea.” „Tegelikult kedagi ei huvitagi.” Nii võtavad Timothy George Kelly lühidokis „In Search of Johns’ Kingdom” oma olemuse kokku kõnealuse kogukonna liikmed ise.

Gost Zvuk ja digitaalajastu prohvet

Sama joont astub ka Ildar Zaynetdinovi asutatud, 2013. aastal esimese reliisi välja andnud plaadifirma Gost Zvuk, mille diskograafiat ja miksteipe kuulates saab veelkord kinnitust, et Venemaa on lasknud elektroonikal taas täiega kapist välja tulla, andes Zvukile kaasa kosmoses salvestatud sämplid. Kuigi žanriliselt eksperimenteerivad leibeli artistid kõige enam ambient’liku house’i ja techno’ga, ei huvita ka neid tegelikult raamid. „Minu jaoks on olulised skeene arendamine, koostööde kaudu saadud kogemused, kõrgendatud tähelepanu pööramine visuaalidele ning tõeline armastus ja pühendumus,” sõnab Zaynetdinov. Gost Zvuk ei ole aga noormehe esimene panus kohaliku skeene formeerimisse ja uuendamisse. 2009. aastal pani ta koos Artem Ryazanoviga (Miracle Libido) aluse elektroonilisi muusikuid ja DJsid koondanud grupeeringule ja plaadifirmale RAD, mis segas muusikasse kokku lääne lähenemist ja mängis vene identiteediga. Isegi nende välja antud plaate saatsid kollaažid, mis olid pandud kokku nõukogudeaegsete ajalehtede väljalõigetest. RAD on praegu küll plaadifirmana pausi teinud, kuid pole välistatud, et ühel päeval naastakse ka nende liistude juurde, ütleb Low Bob.

Ka Milyakov toob välja, et Gost Zvuki ja selle alaleibeli Gost Instrumenti puhul on tegu ühe parima ja huvitavaima plaadifirmaga Venemaal: „Need tüübid on tõelised muusikud, mitte mõned ülehaibitud vennad, kes tahavad saavutada geto-house’i saundi.”

Isaiah Tapesi looja Nikita Safonov ehk Bessiekat, kelle live-instrumentidega loodud house’i juured ulatuvad hoopiski džässi, räägib oma leibeli kohta järgmist: „Isaiah Tapesi nimi on inspireeritud tõotatud maad kirjeldanud prohvet Jesajast. Me edastame samamoodi häid uudiseid ja töötame kõvasti oma sõnumi kallal. Kui see ühel päeval sinuni jõuab, on meie töö hästi tehtud.” Kuigi Isaiah Tapesi nimi on välismeediast ehk vähem läbi käinud kui Johns’ Kingdom ja Gost Zvuk, on ka Isaiah Tapesi alt teoseid väljastanud artistid, kelle hulka kuuluvad näiteks Willis Anne, Piotr Cisak, Ray Kandinski, Fede Lng ja Bessiekat ise, jõudnud oma eksperimentaalse toolkit’iga, mis kõrva järgi suundub rohkem house’i ja techno poole, juba korduvalt meeli haarata. Kuid ka Safonov ise tõukab žanrite küsimuse pigem tagasi, öeldes, et neil ei ole kujunenud välja kindlat sorti muusikat, mille nad enda tiiva alla võtavad. „Kuid see on hea muusika ja hea muusika järele on alati nõudlus.”

Status quo

Kuigi tutvustatud tegelased on Moskva skeene väike, aga huvitav ja tugev murdosa, tasub küsida, millisena produtsendid kodulinna underground’i ise näevad.

Pavel Milyakov Johns’ Kingdomist ütleb kohe, et sõna „underground” ta tegelikult kasutada ei tahaks, sest see seostub talle pigem liigse haibi ning produtsentidega, kelle kohta ta kasutab terminit „outsider-house-wannabe”. „Klubiskeene kasvab samas väga kiiresti. Meil on suurepäraseid kohti ja pidusid, mille tegijad annavad endast kõik, et korraldada ägedaid üritusi ja tuua publikuni kõige huvitavamaid artiste,” lisab ta. Olulisimate peokohtade hulgast toob ta välja Arma17, MARSi ja Science & Artsi (Наука и Искусство või lihtsalt NII). Viimane neist, mis täidab ühtaegu klubi ja galerii funktsiooni, on Johns’ Kingdomi ja Gost Zvuki ideoloogiline ja füüsiline kodu, kus mõlema grupeeringu liikmeid tihti mängimas ja hängimas näeb. NII asutaja Sasha Savyer (kes kuulub artistinime Burago all ka Gost Zvuki hingekirja) on öelnud, et üheks oluliseks aspektiks oli vältida kallite kohtadega kaasnevat snooblikku ja ülbet käitumist. Ildar Zaynetdinov, kes Savyeriga koos NII fundamentaalsed ideed paika pani, sõnab, et tema peale Science & Artsi ning industriaalsema tunnetusega Arma17 ja Outline Festivali eriti teistesse kohtadesse ei satugi. Ta lisab, et näeb muusikas praegu tõelist entusiasmi. „On mitmeid uusi nimesid ja leibeleid ning seda kogu Venemaal. Paljuski on see kaldu just kassetiformaadi ning toore house’i poole, kuid ma tunnen, et midagi uut, üsna eksperimentaalset ja vähem klubimuusikale orienteeritut on küpsemas. Uus produtsentide generatsioon on tõeliselt õitsemas, kuid ka vanad jätkavad omal rajal. Vaadatakse tagasi meie kultuuriajalukku ning palju inspiratsiooni tuleb 20. sajandi algusest – vene avangardliikumisest ja konstruktivismist. Lisaks on suur austus teaduse ja kosmose vastu, millel pole küljes Nõukogude Liidu templit. Inimesed süüvivad rohkem tähendusse ja aega.”

„Ma ei ole nii vana tegija, kuid oma senisele kogemusele tuginedes on palju huvitavat ja eksperimentaalset,” ütleb Nikita Safonov, lisades, et parimad kohad Moskvas on just need, mis on valmis andma käe projektidele, mis tegutsevad mitmes erinevas kultuurilises mõõtmes. „Loodan ühtlasi, et tekib rohkem žanre, mis panevad meid enam muusikale mõtlema, kuid muidugi on neid, kes harrastavad pinnapealsust.”

Kedr Livanskiy lisab, et kuna Venemaa on oma ajaloolise tausta tõttu üsna kaua muu maailma tendentsidele suletud olnud, on muusikatööstus alles formeerumas. Interneti tulek on pühkinud ära hierarhiad, kõigil on võimalus leida oma auditoorium ja haarata instrumentide järele, mis on toonud kaasa ka uue DIY-laine. Suurt mõju avaldas muusikale ka majanduskriis. Klubide rendihinnad tõusid, alkohol kallines, inimesed hakkasid vähem ostma ja reisima ning seetõttu ka rohkem kokku hoidma. Oluliseks muutus enda sisse vaatamine ja üksteisega kogemuste jagamine, mitte kasumi teenimine, ning seeläbi on loomingul ruumi üsnagi vabalt hingata.

Kellel aga insaideri pilgu läbi kohalikul skeenel eriti teravalt silma peal hoida? Zaynetdinov loetleb üles sellised tegijad nagu Burago, Buttechno, Flaty, Lapti, OL, Nocow, Stankevich, Erofeev, Shumopeleng, Low Tape, Piper Spray ja SHR ning toob välja, et kindlasti tuleks vaadata ka konkreetsete plaadifirmade poole: „Samaras tegutseb näiteks plaadifirma Oblast, Klammklang vastutab Siberi ambient’i ja eksperimentaalse laine eest ning huvitavaid vaibe tuleb ka Dubfusioni nime kandvalt plaadifirmalt Nižni Novgorodist,” ütleb ta.

On’s siis Moskva tagasi Gagarin Party aegse hiilguse juures, mil elektroonika värske lainena üle linna uhtus? Vaadates noorte produtsentide isepäisust, loomingulist julgust ja värsket käekirja, ollakse juba teel sammukese võrra kaugemalegi. Kui mitte massides, siis nendes väikestes ringides kindlasti.

Buttechno ja Low Bob ehk Low808 astuvad sel reedel, 16. detsembril üles Lekkeris. Ürituse info leiab siit.