Kellele ja miks on vaja rahvusringhäälingut? Arutelu ERRi rollist ja haardest eesti identiteedi hoidmisel.

Kodumaal mitteresideeruva eestlasena olen naasnud korduvalt küsimuse juurde, milline peaks olema ja võiks olla tänapäeva eestimaalast kõnetav ning temaga dialoogi astuv ringhääling. Ausalt tunnistades on see olnud paljuski tingitud ikka ja jälle tekkivast frustratsioonist, sest ERRi kodulehel olevad video- ja heliklipid ilma viivituste ja tehniliste probleemideta välismaal tihti lihtsalt ei tööta. Teisalt olen sunnitud endalt küsima, kas need üldse peaksidki töötama, kuna paljuräägitud alarahastuse situatsioonis on ERRil kahtlemata teisigi prioriteete kui Jaapanis või Ameerikas asuvatele väliseestlaste pisikogukondadele keskendumine. Kuid laiemas plaanis sunnib see küsimus ringhäälingu rollist ja haardest eesti identiteedi ja keeleruumi hoidmisel mõtisklema ERRi rolli ja tuleviku üle olukorras, kus eesti keele- ja kultuuriruum muutub aina multikultuursemaks ja geograafiliselt killustatumaks.

Ringhääling kui rahvuslik palee

Nii üllatavana kui see ka ei tundu, on kaasaegse rahvusringhäälingu väljakutsed üle kogu maailma küllaltki sarnased. Milline on õige tasakaal ajakirjandusliku sõltumatuse säilitamise ning asukohariigi rahvusliku inforuumi tagamise vahel olukorras, kus ringhäälingu tegevust rahastav riigiaparaat hoiaks meelega teatud informatsiooni salajasena? Kuidas konkureerida era- ja kaabellevi kanalitega, mis vähendavad omatoodangut ning optimeerivad kulusid subtitreeritud ja sisse ostetud programmiga? Kus lõppevad infotainment ja meelelahutus ning algab ajakirjanduslikult arvestatav sisu? Millised võiksid olla atraktiivsed omakeelsed originaalformaadid ajastul, mil ringhäälingu ja telekanali ajaloolise põhiolemuse turmtule alla võtnud Netflix, Hulu ja ka hiljuti lõpuks klubiga liitunud HBO teevad puhta vuugi kvaliteetsarjadega, nagu „Kaardimaja” või „Troonide mäng”? Kuidas tekitada huvi nutitelefonide ja tahvelarvutite ajastu alla kolmekümneaastases sihtgrupis, kelle jaoks lineaarse programmi tarbimine on samavõrd võõras kui filmide tasuta (piraatkoopial) vaatamine internetist loomulik? Kuidas ja kas peaks mõõtma programmi edukust – vaatajanumbrites, kvaliteedis, kasumlikkuses? Kuidas seda kõike rahastada? Ja last but not least – kas tänapäeva kultuuriderohkes ja diasporaastuvas maailmapildis on rahvus üldse pädev kategooria etniliselt mitmekesises kodanikkonnas tasakaalustatud meediavälja tekitamiseks?

BBCd, tihti rahvusringhäälingu ideaalnäiteks peetavat mammutorganisatsiooni, 2016. aastal ees ootava riikliku harta eelhäälestusena üllitas The Guardian tänavu mahuka artikliseeria organisatsiooni ajaloost, seda tabanud mitmetest väljakutsetest ning tulevikuväljavaadetest. Autor Charlotte Higgins märgib tabavalt, et kuigi BBC olemuse ja tegutsemispraktikate teemal on alati polemiseeritud – Thatcheri ajal liiga vasakpoolne, tänapäeval liiga valitsuse liini järgiv (kuna ei osaletud Edward Snowdeni paljastatud USA ja Briti salaluure varjatud jälitustegevuse kajastamisel, mida näiteks The Guardian tegi), kord liiga elitaarne, siis kommertslik –, on BBC ennast siiski aastate jooksul brittide kultuurilise alateadvuse lahutamatuks osaks tsementeerinud, ilma milleta oleks saareriigi pluraalse kogukonna toimimine võimatu. Kuigi 21. sajandil ei ole BBC enam oma ajaloo hiilgeaegade katedraal, mille tele- või raadiopreestri ette koguneks iga päev homogeenne publik jutluseks rahvuslikust ühtekuuluvusest, siis tänapäeval saaks teda ette kujutada pigem mitmete tubadega paleena – vaatajal on seal vabadus liikuda ja imetleda selle rikkusi, kuid samas valida oma jalutamistee, rütm ja narratiiv. Sestap on Higginsi jaoks BBC anno 2015 eelkõige „ruum, kus kõige põhimõttelisemad hirmud kultuurilisest identiteedist ja poliitilistest eesmärkidest saavad läbi võideldud – ja jätavad lõpuks tihti mõru järelmaigu”.

Kultuurilise ja poliitilise identiteedi diskussiooniruumiks olemine võiks olla samavõrd ajakohane metafoor ERRile, mille lähiajalugu kubiseb BBCga analoogsetest katsumustest. Eelmisel aastal avalikkuse laia tähelepanu pälvinud konfliktid juhatuse ja sporditoimetuse, abstraktses mõistes administratiivse võimu ja eesrindel rabava „südame” ehk teletegijate vahel, subkultuursete muusikarevolutsionääride tasakaalustamine Raadio 2 sisukamaks muutmise egiidi all ellu viidud programmiuuendusega ning aegumatu küsimusega ringhäälingunõukogu poliitilisest sõltuvusest või sõltumatusest, lisades sinna veel näpuotsaga ikka ja jälle esilekerkivat (vanemate) kultuuriringkondade kriitikat justkui liiga kommertslikuks muutunud programmi teemal. Kõik nimetatud sündmused alluvad üks ühele BBC väljakutsete võrrandile – muutujates tuleb vaid Inglismaa Eestiga asendada. Veelgi enam, nagu brittide vihatud ja armastatud BBC, on ja jääb ka ERR Eesti kultuuriidentiteedi osaks, meeldigu see meile või mitte. Ei ole vaja palju fantaseerida, tõdemaks, et hoolimata erakanalite kõrgematest reitingutest või katsetest rahvustelevisiooni ja raadiot numbrite valguses põhja lasta, ei suudaks kohalik vaataja ja kuulaja kujutada ette elu „Aktuaalse kaamera” või Vikerraadio uudisteta, sporditoimetuste ontlikest noortest sootsiumiga üheskoos üles kasvanud ajakirjaniketa, poliitikaringkondades pigem tuska kui tunnustust pälvivate poliitikasaadete või üle võlli huumoriklassikata alates „Kreisiraadiost” ja lõpetades „Tujurikkuja” või oma absurdsuses naelapea pihta tabava „Vanamehe multikaga”.

Teisalt, ERR kui kaasajal opereeriv ringhääling ei saa lubada endale luksust olla riik riigis, mis sõuab demokraatia ja ajakirjandusliku ning programmilise sõltumatuse mütsi all vankumatul kursil. Kui rahvusringhääling „peegeldab Eesti identiteeti, kannab ühisväärtusi, teadvustab ja lõimib ühiskonda” ning „avalik-õigusliku meediana on rahvusringhääling Eesti kultuuri ja kodanikuühiskonna toetaja, arendaja ning teiste samal eesmärgil tegutsevate organisatsioonide tõhus partner”, siis peab organisatsioon endalt ikka ja jälle küsima, milline on see identiteet ja inforuum või, kui sõnastada teistmoodi, millised on need identiteedid ja inforuumid kaasaegse Eesti infopalees, millesse avalikkus, vaatajad ja kuulajad erinevatele ning aeg-ajalt mõrudele jalutus- ning mõttekäikudele kutsuda, kui viidata Charlotte Higginsi eespool toodud kommentaarile.

Infonuukleus mitmekesises ja diasporaastuvas Eestis

Statistikaameti andmetel on Eesti diasporaastuv – igal aastal lahkub siit ligi paar tuhat eestimaalast, peamiselt küll Põhjamaadesse ja Euroopasse, kuid ka kaugemale. See number ei ole arvuliselt suur, kuid võttes arvesse, et märkimisväärne osa lahkujatest kuulub kultuuri, teaduse ja ärivaldkonnas (ning nimekiri võiks siin lõputult jätkuda) potentsiaalikate talentide hulka, on see siiski oluline. Sestap muutub üha aktuaalsemaks küsimus sellest, milline on adekvaatne ja ajakohane käsitlus tänapäevase Eesti identiteedist, selle seotusest geograafilise reaalsusega ning selle reaalsusega tasakaalustatud diskussioonis olevast ringhäälingust.

Kui arendada mõtet e-residentsuse paljuräägitud teema valguses, siis oleks ehk paslik arutleda eestlusest antud kontekstis mitte niivõrd rahvuse, vaid kui globaalsete kogukondadega kultuurilisest ja keelelisest ning etnilisest päritolust sõltumatust maailmapildist, millega ringhääling saab ja peab ennast suhestama.

Lähtudes vabas vormis briti ajaloolegendi ning teadusmõtte ajaloo kaardistaja Peter Burke’i argumentidest viimase paarisaja aasta teadus- ja mõtteinnovatsiooni protsesside kohta, võib arutleda, et ehk ei ole 21. sajandi teise aastakümne ringhäälingu rolliks mitte enam rahvuse või riigipõhise identiteedi kultiveerimine, vaid pigem info- ja kultuuriväljal toimiva infonuukleuse positsioneerimine erinevate ühiskonnaprotsesside ristumisteedel. Loengus „Loss and Gain: the Social History of Knowledge” keskendub Burke teadmiste ajaloo protsessidele, nende hulgas reformile, loendamisele, sekulariseerimisele, professionaliseerimisele, demokratiseerimisele, natsionaliseerimisele, globaliseerimisele ja tehnologiseerimisele, väites, et ideerevolutsiooni ja teadmiste progressi lahutamatuks osaks on ka informatsiooni häving ja kaotus. Sekulariseerimisega käib kaasas sekulariseerimisvastasus (diskussioon kooseluseaduse üle ja ümber), professionaliseerimisega kaasneb standardite kadumine (ajakirjanduslikult tasakaalustatud uudised vs. infotainment Eesti meediamaastikul), demokratiseerimisega poliitiline kontroll (ikka ja jälle kerkivad küsimused rahvusringhäälingu poliitkommentaatorite neutraalsuse kohta) ja nii edasi. Lähitulevikus aina suuremasse geograafilisse diasporaasse liikuvate eestlaste kogukondi kõnetava ringhäälingu rolliks peab sestap olema multikultuurset maailmapilti arendavate ja teisalt hävitavate protsesside tasakaalustamine vastastikuses dialoogis.

Kahtlemata on antud metafoor abstraktne, kuid teisalt loob see uued võimalused ringhäälingu positsiooni vaatlemiseks selle suhetes programmi, edastusplatvormide ja kogukondadega. Informatsiooni paljususe ja tasakaalustajana, mitte rahvuse ja riigi häälekandjana, suudab ringhääling kõnetada piinlikkustundeta ja riikliku propagandakahtluseta mitte-eestlastest inimrühmi, liikuda meediatarbijatele antud ajahetkel sobivatele platvormidele ning toota ajas ja ruumis ikka ja jälle aktuaalsest sisu. Rahvusringhäälingu arengukava aastateks 2015–2018 teeb esimesi samme selles suunas, pöörates tähelepanu üha rohkem internetipõhisele meediale ning käies välja mitmeid uuenduslikke ideid, nagu „Eesti lauluga” sarnane formaat venekeelsele kogukonnale. Teisalt, lähtudes eelolevast Eesti 100. aastapäevast ning ajaloolist levi ja autoriõiguste struktuuri tagurpidi pööravast Euroopa piiridevaba digitaalturu terendavast tulevikust, on kindlasti käes sobiv aeg julgemaks avalikuks aruteluks sellest, milline peaks olema meie paljude tubadega ringhäälingupalee tulevikus.