„A Crow Looked At Me”, Phil Elverumi uus album, on kirjutatud pärast tema naise Geneviève’i surma – sündmust, mis jättis ta leseks ja üksikisaks nende pisitütrele. Plaadi kuulamine mõjub vuajeristlikult nagu tungimine mehe eraellu.

Elverum on sellest ebameeldivustundest enam kui teadlik ning plaati läbistab konflikt otsekohese küünilisuse ja poeetilise ilu vahel. Avaloos „Real Death” väidab ta, et surm pole miski, mida kunstiks muuta. „Forest Fire’is” tuuakse korraks sisse hävituse kui millegi puhastava metafoor, kuid siis heidetakse see kõrvale. „My Chasm” ütleb aga otse välja: „Kas inimesed mu ümber tahavad kuulda mu surnud naisest?” Teised hetked pakuvad samas tõelist ilu. „Ravens” on oomenid kuuvalgel õhtul. Geneviève’i tuhk laotatakse laiali päikeseloojangul. Paari nõustaja sureb kaks kuud pärast naist. Album on täis lüürilisi pärle.

Muusika ise kõlab nii hõredalt, et seda võiks kirjeldada laisana. Elverumi vaevu välja lauldud vokaale saadab ainult õhuline akustiline kitarr. Kuid siin on paradoks – muusikas, mis on nii minimalistlik, tundub iga väike kitarritõmme või klahvivajutus palju mõjusam.

Elverumi muusikat on alati pühitsetud selle personaalsuse poolest, kuid miski pole olnud veel nii aus kui kõnealune teos. See on intensiivne, alguses isegi piinarikas kuulamine. „Death is real,” sõnab ta üha uuesti ja uuesti. Ja see paneb meid seda tundma – surma koledust, mõttetust ja, isegi kui artist ise nii ei plaaninud, selle poeetilisust.