New Yorgis sündinud, kuid suurema osa elust Lõuna-Aafrika Vabariigis tegutsenud fotograaf leidis oma vastavatud näituse valguses aega, et jagada oma nägemust pildiloomest, tumedusest ja loomade sagedusel võnkumisest.

Isegi kui Die Antwoordi laulja Yolandi Vi$$er on öelnud, et Roger Ballen on kõige imelikum inimene, keda ta teab, sisendan endale enne intervjuud, et ikkagi inimene. Kui surume aga kohtudes Balleniga kätt, ütleb ta, et tema pole Roger Ballen, ja osutab näituse sissepääsu juures pöörlevale vahaskulptuurile, mis tundub olevat tema poori täpsusega koopia: „Hoopis see on Roger Ballen.” Teatav kummastav tunne, mis selles nöögis on, jääb minu jaoks saatma ka ülejäänud kohtumist.

Paljud Müürilehe lugejad on ilmselt Roger Balleni isiku ja loominguga tuttavad, kuid teen siiski väikese sissejuhatuse. Ballen on sündinud 1950. aastal New Yorgis, kuid elanud viimased 40 aastat Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis. Tema kuulsaimatel fotodel on kujutatud Lõuna-Aafrika inimesi. Mustvalged maailmad; tillukesed räpased ruumid; luitunud mööbel; kritseldustega seinad; rotid, kutsikad, tuvid, kassid, haned; mustad jalatallad; maskid; ebakonventsionaalsed näod ja kehad – need on ainult mõned pealispindsed märksõnad tema esteetika kohta. Balleni visuaalne keel on pigem ajju sööbiv ja tema fotod nii kergelt ei unune, isegi kui tahaks. Ta loomingut on kirjeldatud kui midagi häirivat, tumedat, vastuolulist, ühiskonnakriitilist ning tema subjekte kui groteskseid ja hirmuäratavaid, kuid Ballen ise taandub säärasest tähendusloomest. Ta käekirjast on saanud midagi nii äratuntavat, et seda on hakatud lausa ballenesque’iks kutsuma. Tuntust on ta aga kogunud ilmselt peamiselt tänu koostööle kurikuulsa Die Antwoordiga.

Esmalt viib Ballen meid fotograaf Mariiga näitusetiirule. Näitus jaguneb osadeks: inimesed, loomad, traadid, reaalne vs. ebareaalne. Need on teemad, mis on teda läbi aastate huvitanud. Fotode kõrvale on sündinud installatsioonid, mis koosnevad üle maailma leitud objektidest, motoriseeritud skulptuuridest, art brut’i kunstnike joonistustest. Installatiivne pool loob küll steriilsesse näitusepaika oma ruumi, kuid mõjub eraldatuna ega tekita ehk piisavalt klaustrofoobiat, mis on omane tema pildistamiskeskkondadele. Kui mainin, et siin on palju asju, mis peaksid kuidagimoodi lõhnama, aga ei lõhna, osutab Ballen lamavale koeratopisele ja naljatab: „Ta tuli otse Johannesburgist ja käis just vannis.” Hiljem räägib kunstnik, kuidas ta on varem näitustel küll lõhna kasutanud, kuid paraku on see külastajatel nina vingu ajanud. Näiteks on ta väljapanekud haisenud kassipissi ja hallituse järele, mille tagajärjel on muuseumid saanud kaebusi, kuna beebid on hakanud nutma ja külastajad olnud pahased.

Marii küsib, kuidas ta on suutnud loomad kaadrisse saada, mille peale Ballen ütleb kavalalt: „Ma olen 73, mul on olnud aega küll. Õppisin rottide keele selgeks 25-aastasena, 30-aastasena oskasin rääkida partide, 35-aastasena kasside, 40-aastasena koerte keelt… (Küllaltki pikk paus) No tegelikult mitte, see on päris raske.” Pean tunnistama, et Ballenil on teatav sisendusjõud, mis pani vähemalt mind hetkeks uskuma, et ta ise usub loomade keele kõnelemise oskusesse.

Kõnnime edasi ja osutan mõningatele märkidele, mida fotodel näeme. Küsin, kuidas nii tugevad sümbolid temani ja ta töödesse jõuavad, mille peale Ballen vastab: „See on kõik mu peas. See oli ilmselt siin kõvasti enne minu sündi. Aju on nii vana, me ei tea, mis seal olnud on enne seda, kui siia sündisime. Ürgses ajuosas on peidus paljugi ja me ei tea, kuidas need asjad on sinna jõudnud. Loomingulisus ei ole kergete killast teema. Need asjad tulevad mu töösse mitteverbaalsest ajuosast. Inimestel on kalduvus ürgset aju pisendada, kuid arvan, et see juhib ühis- ja inimkonda.”

Pean küsima (vägagi vastuolulise) Die Antwoordiga koos toimetamise kohta. Ballen jääb pigem napisõnaliseks, kuid räägib, kuidas ühel päeval helistasid Ninja ja Yolandi talle koostööettepanekuga. Nad olid näinud kunstniku loomingut ja see oli neid raputanud, mispeale nad otsustasid Balleni sõnul kogu oma identiteedi lähtepunktiks tema esteetika võtta. Esimese koostööna ilmus 2012. aastal Die Antwoordi loole „I Fink U Freeky” muusikavideo, mis on jõudnud nüüdseks YouTube’is 190 miljoni vaatamiseni. Ballen sõnab, et enne Ninjat ja Yolandit ei teadnud ta YouTube’ist midagi.

***

Kõnnime näituseruumidest Fotografiska ülemise korruse inimtühja restoranialasse, kus on pisut vaiksem, ja istume maha. Otsime tükk aega kõige päikesepaistelisemat kohta. „Näen esimest korda kümne päeva jooksul päikest,” ütleb Ballen rõõmustades, kui oleme parasjagu maha istumas.

Kes oli noor Roger Ballen? Kas te joonistasite lapsena?

Mu ema oli fotoagentuuri Magnum liige ja mu suur mõjutaja. Mingil hetkel haigestus ta vähki ja püsis pikalt kodus, nägin pealt, kuidas vähk ta üle võttis. 1973. aastal ta suri. Toona oli mul üks sõber Berkeleys, kes maalis, ja ma arvan, et mul oli tarvis ennast pärast seda kohutavat aega väljendada. Läksin The Art Students League of New Yorki ja maalisin neli kuud järjest ööd ja päevad läbi. Mäletan, et üks tüüp ütles mulle seal, et kuulun kiviaega. Tollal ma ei teadnud, mida sellest arvata. Seal oli ka üks teine tüüp, kes oli nagu mõni van Goghi tegelane. Ta tuli pidevalt mu juurde ja miskipärast õnnitles mind. Sain aru, et selles pole midagi halba, et olen kiviajast. See oli minu jaoks väga tähtis periood. Need maalid jäid minusse kinni, ma ei viinud lõpuni seda, mida pidin tegema.

41 aasta jooksul, kui olen Lõuna-Aafrikas töötanud, pole ma teinud koostööd ühegi inimesega, kes oleks isegi kunstimuuseumis või -galeriis käinud.

1980. aastate alguses kolisin Lõuna-Aafrikasse ja käisin ringi sealsetes maakohtades, kus veetsin palju aega inimeste kodudes. Mõnes neist majadest joonistasid lapsed ja täiskasvanud otse seintele. Mõned ehk arvavad, et see on hullus, aga minu jaoks oli see vaimustav. Need inimesed ei teadnud midagi kunstist – 41 aasta jooksul, kui olen Lõuna-Aafrikas töötanud, pole ma teinud koostööd ühegi inimesega, kes oleks isegi kunstimuuseumis või -galeriis käinud. Ja kes üldse teaks, mis see kunst on. Ma leidsin, et see on suurepärane viis eneseväljenduseks ning hakkasin inimesi ja nende joonistusi üles pildistama. See on mu jaoks ääretult oluline, kuna see oli aeg, kui ühendasin enda loomingus joonistuse ja foto. 1990. aastatel, kui tegin oma projekti „Outland”, palusin teistel inimestel joonistada ja järgmises projektis „Shadow Chamber” hakkasin ise joonistama.

Ma üritan viia vaatajat kuhugi mujale. Mu pildid tegelevad inimese sügavamate tasanditega. Käisin 1969. aastal Woodstockil, olin osa kontrakultuurilisest liikumisest ja 1972. aastal tegin oma esimese filmi. See, mis on mu loomingus praegu, oli kõik seal olemas juba enne Lõuna-Aafrikasse minekut. See tundmus ja esteetika olid mu peas juba ammu-ammu enne, need juurdusid mu psüühesse juba kuuekümnendatel. Kui oled kunstnik ja sul on mingi autentsus, siis proovid tihti samu asju lahendada. Nagu liiv austris, üritad alati midagi siluda.

Päikese juurde tagasi tulles. Kui umbes kümme aastat tagasi teie loominguga esimest korda kokku puutusin, oli mu peamine küsimus, et kust tuleb see pimedus või tumedus.

Ma ei tee vahet tumedal ja heledal, pimedal ja valgel. Öö on öö ja vastupidi, me ei pea sinna väärtushinnanguid sisse panema. Ma arvan, et pimedus on mõistuse osa, millega inimesed ei taha leppida. Hirm psüühika, kõige ürgse ja instinktide ees. Aga selles ei ole midagi tumedat, see on lihtsalt inimeste mentaalse allasurutuse peegeldus. Mu piltidel on alati mõju. Inimesed ütlevad, et need on võimsad või teevad neid ärevaks… Ma pole kunagi kuulnud, et keegi ütleks, et nad on sellist asja miljon korda varem näinud. See on hea. Aga „tume” on nii ülekasutatud ja kulunud sõna. Mul ei ole tumedusega midagi pistmist, see on inimese enda probleem, millega ma aidata ei saa, ise nad on pimedus, mitte mina. Kui keegi vaatab mu filmi „Roger the Rat”, siis palun ärge mõelge tumedusele. Kui lõvi näeb põõsas väikest kitse ja tapab ta ära, siis see ei ole halb. Looduses ei kehti valguse ja pimeduse eristus, see on inimliigi probleem.

Mul ei ole tumedusega midagi pistmist, see on inimese enda probleem, millega ma aidata ei saa, ise nad on pimedus, mitte mina.

Kuidas te ise pääsete nendele kihtidele ligi, kuhu inimesed ehk tavaliselt minna ei taha?

Teiste inimeste eest ma rääkida ei oska, kuna ma ei näe kellegi pähe. Leian, et mu enda peasisene on päris mõistatuslik. Enda identiteedi tundmaõppimine on elukestev väljakutse, mis ajab väga segadusse, tekib palju küsimusi, aga leidub väga vähe vastuseid. See on paljude jaoks suur probleem ja nad näevad seda kuidagi tumedana, aga mina tajun seda kui väljakutset, mis teeb elu huvitavaks. Selle tundmaõppimiseks pole mingit valemit anda. Inimesed tajuvad mu fotosid, millele on omane kaos, kuidagi tumedatena, kuid see lihtsalt peegeldab nende endi meeleseisundit ja võimetust leppida oma hirmudega. Nii lihtne see ongi.

Aga kuidas te ise jõuate nende sügavamate kihtideni või ehk isegi alateadvuseni?

See on järjekordne keeruline küsimus. Me kasutame küll „alateadvuse” mõistet, aga see pole nii lihtne, kui võiks arvata. Kuidas on üldse võimalik n-ö alateadvust ja teadvust eraldada? Kuidas teada, kas mõni impulss on alateadlik ja mõni teine teadlik? Need on väga vastastikmõjulised nähtused. Kui räägin siin sinuga, siis kust ma tean, kumb on rohkem esil? Ma arvan, et peame olema väga ettevaatlikud ja proovima läbi mõelda, mida me „alateadliku” all silmas peame. Ühes ja samas ajurakus võiks justkui olla nii alateadlikku kui ka teadlikku, aga see pole ju võimalik – ajurakk ei allu sellisele jaotusele. Me võime rääkida mitteverbaalsest ajuosast. Küsimus on, kas räägime alateadvusest teaduslikult, poeetiliselt, metafooriliselt, esteetiliselt, antropoloogiliselt, psühhoanalüütiliselt… Võib-olla ma jahun sellest liiga palju, aga see pole lihtne teema. Enamiku asjade puhul pole võimalik ühegi järelduseni jõuda ja see on kogu maailma eesmärk.

Olgu, aga räägime olmelisematest teemadest. Mind huvitab, milline näeb välja teie igapäev Johannesburgis? Kas teie päeval on kindel struktuur ja omad rituaalid?

Ma lahkun kodust iga päev hommikul kell 7.30 ja tegelen halduse, kommunikatsiooni ja kõige muuga enda muuseumis, mille ma Johannesburgi ehitasin. Kella üheni teen mitte eriti loomingulist tööd ja pärast seda lähen välja ja pildistan. Seda nii viis-kuus päeva nädalas. Hiljem teen veel natuke administratiivset tööd. Kella seitsmeks olen tagasi kodus, räägin oma naisega juttu ja loen. Püüan igal õhtul poole üheteistkümneks magama minna.

Te olete noortele kunstnikele soovitanud, et kunstnikutöö kõrval võiks olla ka mõni muu karjäär. Miks nii?

Jaa, minu meelest peaks kahtlemata nii olema. Võimalus kunstnikuna mingigi finantsiline edu saavutada on väga väike, ehk üks tuhandest. Kui elad kuskil lääneriigis ja saad pensionit või midagi, siis on teine asi, aga Aafrikas ei saa sa mitte midagi ja ilmselt siingi pigem väga vähe. Kolmekümnendaks eluaastaks ei suudeta end tihti ülal pidada, antakse alla, minnakse tööle ja lõpetatakse kunstitegemine. Minu arvates peab leidma viisi, kuidas kogu elu oleks võimalik kunstile keskenduda. Kuidas sa muidu ära elad, võib-olla tahad abielluda, lapsi saada ja kodu soetada. Väga oluline on leida viis, kuidas toetada enda kunsti ilma seda müümata.

Ma arvan, et peame olema väga ettevaatlikud ja proovima läbi mõelda, mida me „alateadliku” all silmas peame.

Olete öelnud, et proovite tabada oma töödes ka midagi, mida ei ole võimalik näha. Kuidas?

Jaa, projekti „The Theatre of Apparitions” põhiline mõte oli pildistada üles nähtamatu maailma vaime. Ei saa öelda, et seal oleks mingitki objektiivsust, aga üritan sellega nende tööde raames tegeleda.

Aga mida te kummitustest arvate?

Me ei tea kummituste kohta piisavalt. Mis sa arvad, kas sinust saab kummitus?

Ma ei ole veel otsustanud.

Aga kas sa arvad, et otsustad kunagi?

Mitte eriti… Eri kultuurid näevad suremist ja hinge nii erinevalt. Pidasin silmas seda, kus te oma vaadetega paiknete.

Me ei saa mitte midagi tõestada. Saame selleks, milleks saame. Võib-olla saame puudeks või vaimudeks, võib-olla olen juba praegu kellegi teise vaim.

Olgu, väidate, et midagi ei saa tõestada, aga millesse te usute?

Ma usun universumi vaimu, ma usun loodusesse ja mingisse kõrgemasse jõudu. Aga ma ei usu, et midagi saab mõõta. Me peame leidma oma elamise viisi maailmas ja aktsepteerima, et meie elu seab teatud piirangud.

(Vaikime ja Ballen pöörab pea taas päikese poole.)

Ma võin kihla vedada, et enne kristlust oli siin päikesejumal kõige tähtsam jumal. (Naerab)

Minu arvates peab leidma viisi, kuidas kogu elu oleks võimalik kunstile keskenduda.

Kui rääkida kirjandusest, siis seostate enda loomingut tugevalt Becketti ja Ionescoga. Kas tooksite ka mingeid tekste eraldi välja? Või mis teid veel mõjutanud on?

Jaa… Ma palusin mõned raamatud näitusele tuua. (Mõtlikult) Mul on päris pikk haridustee, mul on taust kunstis, teatris ja psühholoogias, teaduses, kirjanduses. Mind on nii paljud asjad elus mõjutanud. Kui olin noor, hääletasin viis aastat ümber maailma ringi, Kairost Kaplinna ja Istanbulist Uus-Guineasse. Need on olulised kogemused. Ma arvan, et liiga paljud inimesed on tänapäeval sõltuvuses virtuaalreaalsusest ja see läheb iga päevaga hullemaks. Sellel on tugev mõju kunstile ja muidugi kõigele muule, arusaam kunstnikest muutub pidevalt. Sellest ei ole pääsu.

Becketti teostes esinevaid probleeme võib võrrelda siinsete tööde sisuga. Moodsamast maalikunstist võib mõjutusi olla ka Baconilt. Ka koopamaalid on mind mõjutanud. Seetõttu meeldib mulle ka geoloogia. Johannesburgi kaevandused on kahe-kolme kilomeetri sügavused, vaatad seal kive. Need on kohad, kus saab selgemaks, mida me teeme.

Kui mu fotodest rääkida, siis kui need üldse on midagi, siis lihtsalt absurdsed. Mind ei masenda pildistamine kunagi. Käin väga keerulistes ja halbades kohtades, aga ma ei lahku sealt kunagi vaevatuna. Ma naudin nendes kohtades olemist, see on mu jaoks huvitav ja mulle meeldivad need inimesed, kellega töötan, mul on nende hulgas sõpru. Kui käin näiteks ostukeskustes, lahkun sealt palju masendunumana. Seal on dehumaniseeriv aspekt, nad kõik lõhnavad sarnaselt ja näevad samasugused välja.

***

Saan aru, et meie vähene aeg on täis tiksunud, ja suundume tagasi näituseruumidesse. Balleni olekus oli midagi relvituks ja keeletuks tegevat, seega jäi diktofonisalvestisse palju pikki vaikimispause. Kohati tundub üpris tühine kirjutada sõnadega asjadest, millest Ballen rääkis. Lahkun intervjuult mõttega, et äkki Ballen ei olegi „ikkagi inimene”, nagu algul endale sisendasin, vaid hoopis kummitus, ajaülene jõud, kes on juhuslikult pesastunud isikusse nimega Roger Ballen.

Marii Kiisk on vabakutseline fotograaf, kes üritab läbi enda loomingu tasakaalustada oma sisemist dualismi.

Roger Balleni näitus „Maailm Roger Balleni moodi” on Fotografiskas avatud 26. jaanuarini.