Seitsme maa ja mere taga elasid kord õnnelikult koos majanduskasv ning loodus kogu seal sisalduva rikkaliku floora ja faunaga. Nad elasid õndsas rahus, mida vahendas üks imeline leping, mis suutis kõik nende kunagised vastuolud ja kriisid igaveseks lepitada. Sellest muinasjutulisest lepingust tulebki nüüd juttu.

Võtke lahti ükskõik milline Euroopa Liidu või mõne selle liikmesriigi kliimat puudutav strateegiline raamdokument, kliimaseadus, poliitiline teekaart, arengukava, seaduseelnõu seletuskiri, koalitsioonileping või ministri kõne ja te võite kindlad olla, et kui seal räägitakse kliimast, siis kõnealune lause või peatükk lõpeb jutuga majanduskasvust, innovatsioonist, rohetehnoloogiast või konkurentsivõime säilitamisest (näiteks hiljuti valminud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu seletuskirjas esineb viimast mõistet koguni 45 korda). Üsna tõenäoline on, et sellistest dokumentidest käivad märksõnadena läbi „vesinik”, „ringmajandus”, „energiatõhusus”, „alternatiivkütused” ja „salvestustehnoloogia”. Päris kindlasti ei ole seal aga juttu piisavusest, majandustegevuse mahu vähendamisest, üleüldisest materjali- ja ressursikasutuse koomale tõmbamisest, tarbimisharjumuste muutmisest või millestki nii ketserlikust kui kasvujärgne ühiskond. 

Peavoolu poliitikas võrdub kliimamuutustega kohanemine rohekasvuga. See on peamine müügiargument, mida kõik alates Euroopa Liidu tippjuhtidest kuni õiglase ülemineku eest vastutavate ministeeriumi ametnikeni avalikkuse ees rohepöördest rääkides kasutavad. Nähkem selles võimalust juhtida meie majandus uuele puhtale kasvurajale, ütlevad nad rõõmsalt kooris! Selle jutu järgi on rohepööre esialgu küll ebamugav, sest, tõepoolest, mõned saastavamad tööstused (Eesti puhul näiteks põlevkivi- ja turbatööstus) peavad hiljemalt sajandi keskpaigaks kas oma uksed sulgema või teadmistele ja tehnoloogiale teistsuguse rakenduse leidma. Ka teistes sektorites tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid süsinikuheite vähendamiseks või elektrifitseerimiseks, kuid pärast seda ebamugavuste perioodi saab progress marsisammul jätkuda. Kliimamuutus on tehniline probleem, mille jaoks lahendused on põhimõtteliselt olemas. Neid tuleb ainult skaleerida, optimeerida ja ettevõtjatele maha müüa. Aga üldiselt, kõik saab korda. We got this! Selline arusaam põhineb ühel ohtlikul luulul, millel pole paraku teaduslikku alust. Ometi on see luul antusena rohekasvu ideoloogiasse sisse kirjutatud.

Alustame definitsioonist

Inglise keeles tähistatakse rohekasvu vaike-eeldust terminiga „decoupling”, mille vastena on kasutatud eesti keeles „lahtisidumist”. Mõiste on külvanud isegi teadlaskonnas teatavat segadust, mis võib olla ka majanduslike huvigruppide tahtliku eksitamistöö vili. Seepärast tasubki korraks „lahtisidumise” definitsiooni juures peatuda. Lahtisidumine eeldab kahte omavahel võrreldavat näitajat, millest üks on alati SKT. Teine näitaja, millega SKT muutust ajas võrreldakse, võib aga sõltuvalt uuringust varieeruda. See võib olla ressursipõhine näitaja, s.t majandustegevuseks vajalik materiaalne sisend (materjalihulk, maakasutus, veekasutus) või majandustegevuse väljundeid ehk keskkonnamõjusid peegeldav näitaja (enamasti on sellisel juhul valitud võrdluseks süsinikuemissioon). Lahtisidumine tähendab, et SKT ja võrdluseks valitud näitaja vahel on negatiivne korrelatsioon, s.t majandus kasvab, kuid heitkogus langeb või majandustegevuseks vajalik materiaalne sisend väheneb.

Rohekasvu ideoloogia põhineb ühel ohtlikul luulul, mis on sinna antusena sisse kirjutatud, kuid millel pole paraku teaduslikku alust.

Kas tundub arusaadav? Lisame segaduse tekitamiseks ühe kihi juurde. Nimelt jagunevad ressursipõhised näitajad uuringutes samuti kaheks: on tootmispõhine statistika (siseriiklikult kaevandatavad ressursid) ja tarbimispõhine (materiaalne jalajälg, energia jalajälg, ökoloogiline jalajälg). Kui esimene vaatleb ainult seda, mis toimub riigipiiride sees, siis teine näitaja peegeldab objektiivsemalt tänapäevast globaalsetel tarneahelatel põhinevat maailmamajandust, kus rohepöörde esirinnas olevates lääneriikides tarbitakse tooteid, mille valmistamiseks on ressursse kaevandatud ja heiteid tekitatud tihti teises maailma otsas. Arusaadavalt lahknevad tarbimispõhised näitajad tootmispõhistest märkimisväärselt. 

On olemas veel ka kolmas kiht, mis muudab võrdluste tegemise veel eriti segaseks ja paneb asjahuvilisel kohati lihtsalt pea ringi käima. Nimelt on enamikus uuringutes mõõdikuna kasutusel lühend DMC (ingl domestic material consumption), kuhu on lisaks siseriiklikult kaevandatud ressurssidele liidetud imporditud maavarad ja sellest omakorda lahutatud eksporditud maavarad. See justkui peaks üleilmastunud kaubanduse keerukust arvesse võtma, eks? Vale puha! Ökoloogilise majandusteaduse esindajad väidavad, et see mõõdik ei näita kogu tarneahela materjalikulu, mida peegeldavat paremini materiaalne jalajälg (esineb teaduskirjanduses ka lühendina RMC), kuhu on sisse arvestatud ka imporditud toodete valmistamise ja transpordi materjalikulu. Üldiselt kehtib ses valdkonnas kõnekäänd: „On olemas kolme tüüpi valesid: valed, alatud valed ja statistika.” Viimast annab vajaduspõhiselt keerata ja väänata.

Lahtisidumine tähendab, et SKT ja võrdluseks valitud näitaja vahel on negatiivne korrelatsioon, s.t majandus kasvab, kuid heitkogus langeb või majandustegevuseks vajalik materiaalne sisend väheneb.

Lisaks tuleb eristada veel absoluutset ja relatiivset lahtisidumist. Relatiivse lahtisidumise puhul kasvab SKT kiiremini kui süsinikuemissioon või materiaalne jalajälg, samas jätkavad ka viimased kaks kasvamist. Lihtsalt kasvutempo on erinev. Relatiivne lahtisidumine eelneb absoluutsele lahtisidumisele, mis kujutab olukorda, kus SKT kasvab, kuid heitkogused ja ressursikasutus vähenevad. Seejuures tuleb arvestada, et Pariisi kokkulepete täitmiseks peab absoluutne lahtisidumine olema kestev, s.t ei piisa sellest, kui ainult kahel aastal on õnnestunud kasvatada majandust keskkonnakahju tekitamata, kui trend seejärel taastub. Samuti peab lahtisidumine olema üleilmne ehk ei piisa ka sellest, kui ainult kõrgelt arenenud majandusega riigid lahtisidumisest raporteerida saavad, eriti kui nende emissioonid on tegelikult peidetud arengumaade süsinikubilanssi.

Rohepesu makromajanduse tasandil

Kõiki neid erisusi tasub tähele panna, kui keegi kuskil väidab, et rohekasv on kohe-kohe käes või lahtisidumine juba toimub. Tavaliselt räägitakse sellistel puhkudel relatiivsest lahtisidumisest, lähtutakse tootmispõhisest statistikast, käsitletakse geograafiliselt või ajaliselt piiratud konteksti või keskendutakse mingile ühele konkreetsele materiaalsele sisendile või kahju liigile, mille puhul saab justkui lahtisidumisele osutada. Rääkimata lahtisidumise tempost, mis ei küündi ligilähedalegi kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajaminevale. Seepärast on lahtisidumist nimetatud ka rohepesuks makromajanduse tasandil.

Vaatame paari säärast rohepesu näidet lähemalt. 2016. aastal teatas Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), et globaalne süsinikuemissioon on majanduskasvust lahti seotud. Nimelt oli heitkogus püsinud üle maailma kolm aastat stabiilselt 32 miljardi tonni juures, samal ajal kui SKT rühkis tõusvas joones üles. Varem oli inimkonnal õnnestunud langetada heitkogust ainult majanduskriiside käigus. Paraku järgnes lahtisidumisele taas kokkusidumine, sest järgmisel kolmel aastal emissioon taas kasvas ning, tõele au andes, ka perioodil 2014–2016 oli langus üksnes mikroskoobiga tuvastatav. Küll aga sai sellest teha uhkeid pealkirju.

Varem oli inimkonnal õnnestunud langetada heitkogust ainult majanduskriiside käigus.

Veidi veenvama rohepesu näite pakub Andrew McAfee 2019. aastal ilmunud raamat „More from Less”, milles autor maalib särava pildi tehnoloogilisest progressist, mis on jõudnud jõukates lääneriikides punkti, kus majanduskasv ei põhjusta enam üleliigset koormust looduskeskkonnale. Põhimõtteliselt edendab McAfee teoses paljude tehnoutopistide arusaama, mille kohaselt peavad ühiskonnad jõudma teatavale jõukuse astmele, millest alates keskkonnakahjud justkui iseenesest stabiliseeruvad ja hakkavad järk-järgult langema. Selle väite tõestuseks laob McAfee letti statistika, kuidas Ameerika majandus on viimasel kahel kümnendil dematerialiseerunud ehk materjalide kaevandamine ja import on kasvava majanduse tingimustes vähenenud. Tegemist on aga mõõdiku valikust tingitud silmamoonutusega, sest McAfee ei võta arvesse Ameerika majanduse materiaalset jalajälge mujal maailmas. Kuskil Tšiilis või Kongos kaevandatakse tonnide viisi maavarasid, et panna Hiinas kokku nutitelefon, mis saadetakse Ameerika turule ning mille tootmisest ja müügist saadav tulu kasvatab peamiselt Ühendriikide majandust, mida saab nüüd aga nimetada dematerialiseerunuks, sest Tšiilis ja Kongos toimunu on ühe raamatupidamisliku arvestuse kohaselt ebaoluline. Seda on nimetatud ka virtuaalseks lahtisidumiseks. Ameerika materiaalne jalajälg, mis arvestab ka sellega, kuidas Tšiili ja Kongo Ühendriikide majandusse panustavad, on seejuures kasvanud käsikäes SKTga. Mingeid tõendeid absoluutse lahtisidumise kohta see näitaja paraku ei paku.

Ilmselt kõige rohkem on lahtisidumise puhul viidatud andmeanalüütik Hannah Ritchiele, kes on oma raamatu „Not the End of the World”, TEDi kõne ja rohkelt jagatud graafikutega üritanud veenda avalikkust selles, et rohekasv on võimalik. Ritchie andmed räägivad, et 14 arenenud majandust on suutnud süsinikuheite majanduskasvust lahti siduda ning teha seda tarbimispõhiselt. Siin justkui poleks kriitikutel midagi kobiseda. Lahtisidumise üks häälekaim vastane Timothée Parrique on samas osutanud, et Ritchie tööandja Our World in Data süsiniku jalajälje andmed erinevad Parrique’i koduriigi Prantsusmaa näitel märkimisväärselt valitsuse raporteeritavatest andmetest. Tõsi küll, ka uute andmete valguses saab Prantsusmaa puhul rääkida absoluutsest lahtisidumisest, kuid lahtisidumise määr on tunduvalt väiksem. Kummati annab Parrique aimu, et jalajälje mõõtmine on valdkond, kus kasutatakse keerulisi andmemudeleid, mis ei hiilga alati täpsusega. Parrique’i hinnangul näitab enamik selliseid mudeleid tegelikkusest väiksemat jalajälge ja jätab osa üleilmsest heitkogusest lihtsalt ripakile. Näiteks lennunduses tekkivad heited ei kuulu mitte ühegi riigi süsinikueelarvesse.

Lahtisidumise tempo

Samas tunnistab ka Ritchie, et lahtisidumine ei toimu ka arenenud majandusega riikides kiirusega, mida oleks vaja 1,5-kraadise soojenemise vältimiseks. Väidetavalt kõige edukamalt on oma majanduse süsinikuheitest lahti sidunud Taani, mis peaks aga Pariisi kokkulepetes kirjas olevate kliimaeesmärkide saavutamiseks kiirendama lahtisidumise tempot kolm korda. Ka Euroopa Liidu sajandi keskpaigaks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärk nõuab suuremaid jõupingutusi. Euroopa Liit tervikuna peaks kiirendama 2050. aastaks nullheiteni jõudmiseks tempot viis korda. Ameerika Ühendriigid peaksid aga IPCC soovituste täitmiseks tõstma perioodil 2000–2014 näidatud lahtisidumise tempot suisa 833 korda.[1] Ühe metauuringu kohaselt suutsid 11 arenenud majandust saavutada perioodil 2013–2019 keskmise lahtisidumise määra 1,6% aastas. Kliimaeesmärkide täitmiseks peaks nendes riikides juba järgmisel ehk 2025. aastal olema lahtisidumise määr keskmiselt 30%. Sama uuringu kohaselt võtaks nendel riikidel keskmiselt 223 aastat aega, et praeguste lahtisidumise määrade juures jõuda punkti, kus nende süsinikuheide oleks 95% praegusest väiksem. Seejuures väitsid uuringu autorid, et nende hinnangud on konservatiivsed.

Ühe metauuringu kohaselt võtaks arenenud riikidel keskmiselt 223 aastat aega, et praeguste lahtisidumise määrade juures jõuda punkti, kus nende süsinikuheide oleks 95% praegusest väiksem.

Käärid selle vahel, mis on praegu tehnoloogiliselt võimalik ning milline ambitsioon on kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalik, on meeletud. Ometi pareeritakse selliseid etteheiteid kohe jutuga roheinnovatsioonist, mis on alles hoogu sisse saamas. Samas näitavad teadusuuringud, et lahtisidumise tempo arenenud riikides on pigem aeglustumas. Nimelt on taastuvatel energiaallikatel baseeruv majandus fossiilenergiapõhisest materjalikulukam. Ühe energiaühiku tootmiseks kulub hinnanguliselt kümme korda rohkem metalle, millest osa asub väga sügaval maapõues ja milleni jõudmiseks kulub omakorda energiat, mistõttu pole rohepöörde tingimustes kasvama määratud majanduse materiaalse jalajälje vähendamine ka ilmselt füüsikaliselt võimalik. Lisaks on rohepööre praegu jätkuvalt kõigest üks innovatsiooni valdkond teiste hulgas, mida näiteks suurfirmad on valmis ruttu hülgama, kui silmapiiril on terendamas äriliselt kasulikum tehnoloogiline läbimurre, näiteks tehisaru, mis on juba aidanud tõmmata käsipidurit Google’i ja Microsofti kliimaneutraalsuse saavutamise plaanidele.

Märkimisväärseimad lahtisidumise momendid seostuvad tihti nn madalal rippuvate õuntega, mida suurimad tööstusriigid on jõudnud oma energiaülemineku käigus juba noppida. Näiteks IAE varem viidatud emissiooni vähenemine möödunud kümnendi keskpaigas oli seotud energiasiirdega Hiinas ja Ameerikas. Esimeses hakati asendama söejaamu õli- ja gaasijaamadega, USAs toimus aga kildagaasi revolutsioon, milles nähti toona suurt potentsiaali energiaportfelli rohelisemaks muutmisel. Paraku on nn frakkimise protseduur kildagaasi ammutamiseks nii majanduslikult kui ka energeetiliselt kallim, varud seevastu väiksemad ning tagatipuks kaasnevad protseduuriga arvukad keskkonnariskid, mis ei lähe sugugi kokku rohelise ülemineku narratiiviga. Lisaks lendub maagaasi varumise käigus atmosfääri metaani, mis on süsinikust 28 korda suurema soojuse sidumise ehk kasvuhooneefekti tekitava võimega. Selles valguses pole ehk üllatav, et Ameerika metaani heitkogus suurenes eelmise kümnendi keskel ehk täpselt samal ajal, kui süsinikuemissioon vähenes ja räägiti lahtisidumisest.

Märkimisväärseimad lahtisidumise momendid seostuvad tihti nn madalal rippuvate õuntega, mida suurimad tööstusriigid on jõudnud oma energiaülemineku käigus juba noppida.

Mõnikord ongi lahtisidumise retoorikas probleemiks liialt mingile ühele näitajale keskendumine, mille kaudu on hea kuulajaid veenda, et majandus võibki lõpmatuseni kasvada. Üks sellistest näitajatest on maakasutus, kus tipp olevat mõne vaatleja hinnangul juba käes, millega antakse mõista, et meil on inimkonna toitmiseks vaja vähem põllumajanduslikku maad, tänu millele väheneb süsinikuemissioon ja elupaikade kadu ning paraneb liigirikkus. Samas on lahtisidumine maakasutuses saavutatud pestitsiide, keemilisi väetisi ja geneetiliselt muundatud taimesorte kasutades, mis tagab küll parema saagikuse, kuid need praktikad on omakorda bioloogilisele mitmekesisusele hävitava mõjuga, põhjustades muldade vaesumist, eutrofeerumist ja putukapopulatsioonide hävingut. Negatiivsed kõrvalmõjud nullivad ära igasuguse edu, mis põllumaa pindala vähenemisega kaasneb. Samas, lahtisidumine ju toimus! Või teine sarnane juhtum: Taani – mis on üks rohekasvu musternäide – rohelise energia portfellist moodustas biomass 67% ning selleks et taanlased saaksid näidata rohekasvu, tuleb teiste hulgas Eestis raiuda järjest rohkem metsa ja hävitada selle käigus elupaiku, kuid need negatiivsed kõrvalmõjud lahtisidumise statistilistesse mudelitesse ei jõua. Elusloodust pole võimalik suruda raamatupidamislikesse raamidesse, mida rohekasvu apologeedid vägisi soovivad. Kliimamuutus on nurjatu probleem, mille kõrvaldamiseks ei leidu paraku lihtsat hõbekuuli.

Niisiis, ärgem laskem ennast lahtisidumise retoorikaga uinutada. See on mõeldud süsteemimuutuse nõudjate vaigistamiseks, avalikkuse eksitamiseks, bürokraatidele statistikaga mängimiseks ja poliitikutele „teaduslikuks” suitsukatteks (meil on siin ikkagi tegemist graafikutega, eks ole!). Nii võib tõesti jääda mulje, et kõik muutub, ilma et midagi põhimõttelist peaks muutuma. Keskkond peab endiselt kasvumajanduse sisse ära mahtuma, sest muidu käiks ju meie konkurentsivõime alla. Inimestele on alati muinasjutud meeldinud. Praegusel juhul on tegemist aga äärmiselt ohtliku muinaslooga, mis annab inimkonnale voli jätkata ökosüsteemide hävitamise ja loodusressursside anastamisega.

[1] Parrique, T.; Barth, J.; Briens, F.; Kerschner, C.; Kraus-Polk, A.; Kuokkanen, A.; Spangenberg, J. H. 2019. Decoupling Debunked: Evidence and arguments against green growth as a sole strategy for sustainability. – European Environmental Bureau, lk 25.

Laura Vilbiks töötab kliimapoliitika vallas, vahel kirjutab ja illustreerib.