Ajalooliselt seksitöö konteksti paigutunud postitantsust on saanud populaarne trennipraktika, mis on samal ajal feministliku loomuga ning paneb mõtlema sellele, mis on naiste jaoks moraalne, eetiline ja lubatud.

„I don’t date honey, (no?) cookie on tsunami (oh) / All my niggas wife me once they get that good punani (oh),” räpib Nicki Minaj ühel laupäevaõhtul, kui osalen otse Peterburist Olga Koda tantsustuudiost saabunud postitantsija Izabella workshop’is. Ta on võimsa energiaga ning suudab panna tantsima, hüppama ja twerk’ima kolm saalitäit Eesti tüdrukuid. Seda on ilus vaadata ja selles osaleda. Õhus on armastust Izabella ja tantsimise vastu.

Mida kõike keha suudab

Esimesed postitantsustuudiod lõid stripparid USAs 1990. aastatel, Euroopasse levisid need 2000ndatel. Nullindatel sai postitantsust peavool, mis ei olnud enam mõeldud ainult erootiliste tantsijatena töötavatele inimestele. Praeguseks on postitants arenenud mitmetes suundades alates sportlikust pole fitness’ist kuni nüüdistantsu mõjutustega pole art’i ja ringiga tagasi stipiklubidest tuntud stiilideni, mida koondab laias laastus nimetus „eksootiline postitants” ja mida tantsitakse enamasti vähemalt 10 cm kõrgustes platvormkingades. Postitantsu on populariseerinud mitmed kuulsused, näiteks Jennifer Lopez, Miley Cyrus ja Beyoncé, kes on kasutanud seda oma lavaetendustes. Eestis hakkas postitants levima veidi üle kümne aasta tagasi ning nüüdseks leiab stuudioid nii Tallinnast, Tartust, Pärnust, Keilast kui ka Kuressaarest.

Nullindatel sai postitantsust peavool, mis ei olnud enam mõeldud ainult erootiliste tantsijatena töötavatele inimestele.

Eesti üks esimene postitantsutreener Pia Martin meenutab, et kuulis postitantsust 2010. aastal tantsijast sõbrannalt ning õppis seda peamiselt YouTube’ist. „Elasin siis ühetoalises Lasnamäe korteris ja andsin sealsamas sõpradele postitantsutrenne,” meenutab ta. „Esialgu paelus mind postitantsu juures seksapiilsus. Ma tundsin, et see pakub keskkonda, kus naisel on lubatud olla seksikas. Minu jaoks oli see esmakordne ja täiesti fenomenaalne avastus. Siiani on võimas tunne postil mulle oluline, aga järgmisena tuli arusaam sellest, mida kõike mu keha suudab teha.”

Etenduskunstnik Üüve-Lydia Toompere räägib mulle aga hoopis proosalisemalt, kuidas ta hakkas postitantsuga tegelema, sest otsis koroonaajal võimalust trenni teha, ja kuigi ta oli alati postitantsu võluvaks pidanud, tundus see kodustesse tingimustesse ka sobivalt kompaktne. Ta õpib postitantsu pigem kui tehnikat ning konkreetset plaani seda näiteks oma lavastustes kasutada tal praegu pole. 

Postitants ja tabud

Teatud mõttes ongi postitants lihtsalt üks viis, kuidas end liigutada, mõtteid mujale viia, õpetada oma kehale füüsiliselt väga keerukaid trikke või hoopis muusika järgi liikumist. Aga nii lihtne see siiski pole. Joogatunde pakub tänapäeval iga enesest lugupidav spordiklubi, oma joogasaal on isegi Riigikohtus. Postitants seostub aga niivõrd tugevalt striptiisi ja sealt edasi seksuaalsete tabudega, et see tekitab endiselt vastakaid arvamusi. Olen kuulnud meestest, kes ei luba oma naistel postitantsutrennis käia, ja töökaaslastest, kes sel teemal kolleegile tüütuid nalju teevad. Samas ei ole postitants ka feministlikes ringkondades üheselt arusaadav ja aktsepteeritud.

„Seksuaalsus on ohtlik. See on hirmutav, vähe uuritud ja ähvardav,” kirjutab ameerika feminist Amber Hollibaugh raamatus „Feminism and Sexuality. A Reader”. „Mul on alati olnud ööklubides tantsimisest piinlikum rääkida feministlikes ringkondades kui oma kodulinnas, töölisklassi seas.” Hollibaugh osutab, et feminismi väärtused on pandud suuresti paika valge keskklassi väärtusskaalal, sest enamik feministe on olnud keskklassist või esindanud seal levinud hoiakuid. Sel põhjusel tekitab postitants vastakaid tundeid: sekspositiivne feminism seisab küll naiste seksuaalse vabaduse eest, aga kust jookseb ikkagi piir eneseväljenduse ja enese objektistamise vahel?

Postitants ei ole ka feministlikes ringkondades üheselt arusaadav ja aktsepteeritud.

Minu jaoks on postitants ülimalt feministlik. Alustuseks ollakse postitantsukogukonnas üksteise suhtes väga toetavad ja sõbralikud. Postitantsustuudiod on üldjuhul väikesed naiste juhitud firmad, mitte suured ja anonüümsed spordiklubid. Postitantsuriideid toodavad enamasti väikeettevõtjad, kelleks on samuti üldiselt naised. Kõik postitantsijad, kellega olen rääkinud või kelle intervjuusid lugenud, toovad välja eneseteadlikkuse kasvu seoses trennis käimisega. „Ma tunnen end tantsides rohkem iseendana,” sõnas ühes intervjuus USA postitantsija Kitty Velour ja kirjutan sellele kahe käega alla. Samal ajal on postitants aga ka performance, kus võib võtta mitmeid rolle. Selles mõttes tuleb esile ka sarnasus näiteks burleskitrenniga, mis on Eestis viimastel aastatel samuti populaarsust kogunud. Postitants on füüsiliselt raske ja keha kinnitumine postile väga valus (jah, nii valus, et paneb sind mõistma, et valu on vaid „Matrixist” tuttav kood), pannes nii proovile füüsilised ja vaimsed võimed. „See on unikaalne ala, kus kohtuvad vastandid: sa oled korraga habras, aga samas ülimalt tugev,” kirjeldab üks Eesti tuntuim eksootilise postitantsu pioneer Diana Harten. Ta on tutvustanud Eestis postitantsustiili hard style, mis on välja kasvanud Venemaalt ning mida ingliskeelsest internetist peaaegu ei leiagi. Diana on lõpetanud TLÜs koreograafia eriala ja soovib katsetada postitantsutehnikaga nüüdistantsu ja teatri kontekstis.

Kõik postitantsijad, kellega olen rääkinud või kelle intervjuusid lugenud, toovad välja eneseteadlikkuse kasvu seoses trennis käimisega.

Kes kontrollib kelle keha

Nagu tänapäeval ikka, toimub suur osa postitantsukogukonna infovahetusest Instagrami kaudu. Seetõttu oli üsna valus, kui Instagram tutvustas 2019. aastal uusi eeskirju, millega keelati muu hulgas ka mitmed postitantsu teemaviited ning hakati kontrollima veelgi rohkem sisu, millel võib olla seksuaalne alatoon. Barbi Pilvre võib ju kirjutada peavoolu pornostumisest, kuid selle teine pool on USA suurkorporatsiooni loodud tsensuur, mis põhineb protestantlikult kuivadel moraalinormidel. Võitlus alasti ihu vastu tundub sama totter kui pearättide kandmise keelustamine ja teenib kokkuvõttes sama eesmärki: kontrollida (naiste) kehasid. Instagramis tegutseb muide kasutaja @hijabiluscious – hea huumoriga USA mosleminaine, kes teeb postitantsu maani seelikutes ja hidžaabis. „Ho in a hijab,” iseloomustab ta end ise, keerates pea peale konservatiivsed ootused nii postitantsijatele kui ka mosleminaistele.

Võitlus alasti ihu vastu tundub sama totter kui pearättide kandmise keelustamine ja teenib kokkuvõttes sama eesmärki: kontrollida (naiste) kehasid.

Postitants on küll lihtsalt üks tantsustiil paljudest, millel on mitmeid vorme ja väljendusviise. Samas paigutub postitants oma ajalooga seksitöö konteksti, mis omakorda paneb tantsuga tegelejad sellest rohkem huvituma ja seda enda jaoks mõtestama. Kuidas suhtun mina, basic keskklassi tüdruk sellesse, et tegelen millegagi, mida võiks nimetada stripparite kultuuripärandi edasikandmiseks? Küsimused seoses sellega, mis on naiste jaoks moraalne, eetiline ja lubatud, saavad postitantsuga tegelemise käigus uuesti läbi mõeldud. Jälgin huviga Instagrami kontot @exotic.cancer, mis võtab irooniliste karikatuuridega kokku seksitöötajate argipäeva. Siin on objektistatud pigem mehed, keda kujutatakse totaalsete idiootide ja ilatsevate kõndivate rahakottidena, kelle rumalad reaktsioonid stringides ja stripparikingades kujutatud naisi absoluutselt ei koti.