Kas 17 000 elanikuga linnas on võimalik püsti panna kõrgtehnoloogiline ettevõtlus? Tööstuslinn Viljandi näitab, et inspireeriv lugu ning põnev toode meelitavad väikelinnadesse tagasi nii investeeringud kui ka oskustööjõu, rääkimata üleüldisest mainekasust.

Eesti maapiirkonnad ja väiksemad linnad seisavad pidevate sotsiaal-majanduslike väljakutsete ees, mis on tingitud investeeringute ja demograafilise rände koondumisest kahte peamisesse tõmbekeskusesse ehk Tallinnasse ja Tartusse. Lisaks on muidugi toimunud üleüldine muutus tootmises, maaharimises ja inimeste ettekujutuses heast elust, mis on tõstnud fookusesse esialgu teisest ja kolmandast Eestist ning laiemalt ääremaastumisest rääkides kasutatud terminid. Võrreldes 1989. aastaga oli näiteks 2017. aastaks põllu- ja metsamajanduses hõivatute arv Eestis 7,5 korda väiksem. Isegi kui jätta välja negatiivne iive, ränne jms, on paljud linnad ja asulad pidanud alla neelama tehnoloogilise paratamatuse kibeda kommi, sest sama maalapi harimiseks, toote komplekteerimiseks või taristu ehitamiseks on lihtsalt vaja tunduvalt vähem inimesi. Kui näiteks Tallinnas on tööjõud saanud liikuda ajapikku masinaehitusest tarkvara arendamisse ehk kujundlikult on Dvigatelist saanud Ülemiste City, siis Ida-Virumaal tuhat mäetööstuses koondatut järgmisel päeval kohe krüptoraha kaevandama ei hakka. Nõukogude ajast päritud monotööstusasulad on veel omaette teema.

Riiklikult saab tööjõu tasakaalustatud jaotumist avalikus sektoris mõjutada vaid marginaalsel määral. Isegi kui viia töökohad Viljandisse või Põlvasse, siis spetsialistid või ametnikud, kes need kohad täidavad, muutuvad tihtilugu pigem pendelrändajateks, ja kõrge lisandväärtusega töökohtadest ning kõrgepalgalistest spetsialistidest unistavad ju kõik omavalitsused. Kui ühel pool põristatakse teadmistepõhise majanduse trummi – tulevikus oleme kõik süsteemianalüütikud, geenitehnoloogid ja iduettevõtjad –, siis piisab sellest, kui panna jalg maha Väike-Maarjas, Kallastel või Mõisakülas (valige ise, millises Mõisakülas), et aru saada, kui kaugel me ühiskonnana tervikuna sellest unistusest oleme.

Kõike pole aga vaja pintseldada minoorsetes toonides, sest üleminekud vajavad aega ning võib-olla avaneb 15 või 20 aasta pärast pilt, kus vanade kõrvale on tekkinud lisaks uued, stabiilsed ja kompaktsed tõmbekeskused, nagu Viljandi, mis on vähemalt osaliselt ja tasapisi kõige kiuste selle eesmärgi suunas liikumas. Ühe prognoosi kohaselt elab Viljandis aastal 2060 veidi üle 10 000 inimese, teise kohaselt kusagil 16 000. Prognoosid ei pruugi muidugi alati täppi minna. Külastasimegi pooljahedatel augustipäevadel kui kaks välitöödele saadetud antropoloogi Viljandit ja selle kõrge lisandväärtusega ettevõtluse uut lipulaeva Cleveroni.

Maailmas, kus ühenduvus on ettevõtluses järjest kõrgemini hinnatud väärtus ning isegi Tartu oma ühe lennuliiniga tundub mõne jaoks ääremaa, teeb Cleveron Viljandis midagi klassikalise äriloogika vastast.

Viljandi tööstuspärimus

Mitteviljandlastele seostub Viljandi mitme populaarse märksõnaga: pärimusmuusika, Ugala teater, kultuuriakadeemia, Viljandi JK Tulevik, tuletikud, Toomas Hendrik Ilves, mulgi rahvarõivad jne. Üks ehk laiema üldsuse jaoks vähem teada fakt on aga see, et Viljandi on pika tööstusajalooga linn – siin on ehitatud nii lennukeid kui ka busse, tegutsenud lina- ja ketrusvabrikud ning muidugi tuletikutööstus. Enamasti ikka kolmes vahetuses ja tootmisliinide taga.

Tööstus annab tooni ja leiba siiamaani. Kui jalutada kohalikul tööstusmaastikul ringi, siis siin valmistatakse pea kõike: aknaid ja uksi, madratseid ja voodeid, hüdrosilindreid, päikesepaneele, trafosid, rootoreid, mööblit, rõivaid, teeküünlaid, toiduroboteid, tööstustarkvara jne. Näiteks elektrimootorite komponentide tootmisega tegelev Kolmeks AS on avanud peale Viljandi juba tehased Hiinas ja Indias, Hansa Candle on Baltikumi suurim küünlatehas, kus valmib ligikaudu 700 000 miljonit teeküünalt aastas, meie loo peategelane Cleveron toodab jaemüügihiidudele Walmartile ja Zarale pakiroboteid ning kui on vaja näiteks peatselt saabuvaks maailmalõpuks valmistuda, siis unustage mulgi puder ja seadke sammud Viljandimaa poole, sest sealne ettevõte Tactical Foodpack valmistab külmkuivatatud toitu, mis säilib kaheksa aastat.

Tuleviku väetis on elektrooniline

Viljandi ettevõtluse praegune kaanestaar asub linna piiril, kohaliku tööstuspargi lõppjaamas. Just seal, kõrvuti madratsitehase ja puidutööstusega laiub Cleveroni 10 000 ruutmeetri suurune moodne arenduskeskus. See on koht, kus käib iga päev tööl pea 200 inimest. Enamik neist tuleb Viljandist või Viljandimaalt, kuid iga tööpäeva alguses liigub liinil Tartu-Viljandi ka kaks üheksakohalist mikrobussi koos arendajatega, kaugemalt Pärnust ja Otepäält tulijad sõidavad ise kohale ning Cleveroni tootmishoones kohtab regulaarselt ka põhikohaga tallinlasi, kes on saabunud kas rongi või autoga.

Tallinna Ülemiste Citys asub nimelt Cleveroni väiksem kontor, aga nagu ütleb juhatuse liige Tiia Toom, siis ettevõtte süda on ja jääb Viljandisse. See tähendab, et Eesti üks ihaldusväärseimaid tööandjaid 2018 paikneb kahe tunni kaugusel Tallinna kesklinnast. Maailmas, kus ühenduvus on ettevõtluses järjest kõrgemini hinnatud väärtus ning isegi Tartu oma ühe lennuliiniga tundub mõne jaoks ääremaa, teeb Cleveron midagi klassikalise äriloogika vastast. Ja teeb seda üha edukamalt: Cleveroni töötajaskond on kolme aastaga viiekordistunud, käive on kasvanud aastaga neli ja kasum kümme korda. Selle kõik on Cleveron saavutanud oma pakirobotitega tänu e-kaubanduse plahvatuslikule arengule.

E-kaubandus on valdkond, mille erinevate osadega on Cleveroni juht ja põline Viljandi patrioot Arno Kütt oma kirju karjääri jooksul kokku puutunud mitmel viisil. Kütt alustas puitmööbli müügiga. Selle käigus sai ta aru, et kaubandus kolib küberruumi, mistõttu ta lõi veebipõhise mööblipoe ON24. Seda tehes sattusid ta teele aga logistilised probleemid. Nende lahendamiseks asutas ta logistikaettevõtte ja pakiautomaatide tootja SmartPOSTi, mille kaubamärgi ja logistikavõrgu ta müüs paar aastat hiljem soomlastele. Sealt edasi on Kütt tegelenud viimase miili tehnoloogia arendamisega ning teinud seda Cleveroni kaubamärgi alt. Just nimelt arendamisega, sest Küti otsiv vaim on firma eetosesse sisse kirjutatud. Paljud on näinud kaubanduskeskustes Cleveroni tornrobotit seerianumbriga 401, kuid tootmises on kokku kuus erinevat tüüpi pakiautomaati, neist kõige värskem, merekonteinerisse istutatud 501 on mõeldud toidukaupade väljastamiseks. Ametlikule tooteportfellile lisaks käib taustal arendustöö droonide ja isesõitva robotkulleriga, rääkimata pooleliolevatest projektidest, millest konkurentsihirmus targu ka Müürilehe ajakirjanikele vaikitakse. Isegi tööstusspionaaži meistrid hiinlased on ju Cleveroni pakiroboteid kopeerinud. Järelikult tehakse midagi, mida maailm vajab, kuid keegi ei oska veel paremini teha.

Sealaudast kosmosejaama

Sellises teadmismahukas valdkonnas esirinnas püsimiseks on vaja tarka ning loomingulist kollektiivi. Kui TTÜ või TÜ lähikonnas poleks paarisaja inseneri ja tarkvaraarendaja leidmine ilmselt eriline probleem, siis Viljandis asuvad kõrgkoolidest ainult kultuuriakadeemia ja kutseõppekeskus – kumbki ei valmista Cleveroni jaoks kandikul ette uusi töökäsi. Nii ongi Cleveron panustanud sellele, et töökeskkond peab suutma meelitada sinna talente Lõuna-Eestist ja kaugemaltki. Tõsi, cleveroonikutele (nii kutsutakse ettevõtte siseringis hellitavalt oma töötajaid) pakutav kahenädalane lisapuhkus, tasuta lõunad ja rahaline tugi sportimiseks on eraldiseisvalt vaadatuna ettevõtluses laiemalt normiks muutumas, kuid tervikpakett on Cleveroni puhul pigem unikaalne.

Samamoodi on pinksilauad, telekamängud ja kott-toolid leidnud endale idufirmade kontorites juba ammu püsiva koha, kuid tüüpiline tootmisettevõte, mida Cleveron olemuslikult esindab, kujutab endast TTÜs tootmistehnoloogiat õppinud Reelika Martoja sõnutsi pigem kuskil endises sealaudas või angaaris üles pandud tootmisliini. Selle kõrval mõjuvad Cleveroni puhtad, ruumikad ja valgusküllased pinnad hea uue ilmana. Praegu Cleveronis arenduse tehnilise projektijuhina töötava Martoja kursusekaaslased on näiteks korduvalt imestanud, kui kuulevad, et ta veedab ettevõtte ruumides meeleldi aega ka tööpäevaväliselt. Ja seda mitte põhjusel, et Viljandis poleks midagi teha, vaid arenduskeskuses kõrguva Navitrolla monumentaalmaali taustal on lihtsalt mõnus olla. Isegi Viljandi linn kolis oma tänuürituse möödunud aastal sinna.

Martoja on üks neist, kes otsustas värskelt ülikooli lõpetanuna elukohta vahetada ja kolida pealinnast Viljandisse. Kahetunnine vahemaa teda ei heidutanud, tol ajal meedias ilmunud artiklid Cleveronist tekitasid hoopis uudishimu. Kuigi Cleveron teadlikult meediakampaaniaga ei tegele, satuvad nad oma uuenduslike toodete ning nimekate koostööpartneritega pidevalt ajakirjanduse huviorbiiti, mis on omakorda lihtsustanud värbamisprotsessi. Sarnaselt Martojaga leidis ennast Tallinna tipptunni ummikute asemel ühel hetkel rahulikust Viljandist ka Cleveronis tootejuhina töötav Tanel Aruoja, kes kolis Viljandisse koos perega pärast juhuslikult silma jäänud töökuulutust. Aruoja tähelepanu pälvis asjaolu, et kandidaadilt nõuti videoformaadis motivatsioonikirja. Ka see lähenemine, mis võib paljudes tehnikakaugetes inimestes tõrksust tekitada, aitab sõeluda välja sobiva profiiliga inimesed, millest annab märku ka ettevõtte suhteliselt väike kaadrivoolavus.

Robotid, droonid ja tehisintellekt on praegu lihtsalt kõvasti seksikamad märksõnad kui tselluloos või lüpsirobot.

Kuidas leida ja hoida inimesi

Töötajatest tuleb Cleveronil kümne küünega kinni hoida, sest Viljandimaast madalam on töötuse määr ainult saartel. Seejuures oli Viljandimaa töötukassa osakonnajuhataja Merit Laane sõnul aasta tagasi tööstuses hõivatuid kuskil 50 protsenti, kuigi praeguseks on see langenud, osaliselt ka seoses järjest suureneva renditööjõu osakaaluga. Viljandimaal on sarnaselt teiste piirkondadega kvalifitseeritud tööjõu puudus. Erialase hariduseta inimesed moodustavad pea poole, kutseharidusega 29 ja kõrgharidusega 22 protsenti tööotsijatest. Enamik ettevõtteid peab uued töötajad ise välja koolitama ja lootma, et nad ka pikemaks ajaks püsima jäävad. Iga väljaõpe on ettevõtte jaoks ka väljaminek, sest näiteks Kolmeksis kestab väljaõpe kuni aasta, mille jooksul makstakse töötajale ka väljaõppe tasu.

Üks kitsaskoht komplekteerimis- ja liinitöö kõrvale ka nn kõrge lisandväärtusega infotehnoloogia töökohtade juurdeloomisel või olemasolevate täitmisel on Laane sõnul digioskuste madal tase – eksperdi- või spetsialistitase on inimeste enda subjektiivse hinnangu kohaselt umbes 6–8 protsendil tööotsijatest. Kuigi töötukassa üks ülesanne on ka inimeste karjäärinõustamine ja täiendkoolitusele või ümberõppele suunamine, siis just vanusegrupis 55+ (üha kasvava osakaaluga grupp) on palju neid, kellel pole erialaseid oskusi, kuid kes ei soostu ka ümber õppima.

Cleveron nõuab oma töötajatelt pidevat muutustega kohanemist, aga taoline idufirmalik mentaliteet, mis eeldab iga päev uute probleemide lahendamist, võib Toomi sõnutsi esiti vanematele erialaste oskustega inimestele vastumeelne olla. Sellises olukorras noortele panustamisel võivad olla omad kitsaskohad. Ehkki Viljandimaal on kaks kutseõppeasutust, Viljandi Kutseõppekeskus ning Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, ei pruugi noorte omandatud teadmised vastata tööturu nõudlusele, eriti kui räägime sellise profiiliga ettevõttest nagu Cleveron.

Laane hinnangul peaks kutseõpe olema paindlikum ja kohanema rohkem nüüdisajaga. Samal arvamusel on ka Viljandimaa Arenduskeskuse juht Elmo Puidet, kes ütleb, et õppekavad on liiga pikad ja harva seotud kohalike ettevõtete vajadustega. Laane näeb lahendusena Saksamaal populaarset nn õpipoisisüsteemi. Midagi sarnast hakkab pakkuma ka sügisest avatav Cleveroni akadeemia. Ettevõtlikkusest iseenesest Viljandimaal puudust ei tule, EASi starditoetuste poolest ollakse Eestis kolmandal kohal. Noortele on suunatud StartUp Viljandi platvorm, kus saab oma äriideid testida, ja endises lennukitehases avatakse varsti ilmselt koostöökeskus. Ühesõnaga proovitakse ehitada midagi kohaliku ökosüsteemi sarnast.

Korporatiivne kõrgharidus

See, kui Tartu Ülikool IT-õppe kulude kokkuhoiu eesmärgil Viljandist ära viis, oli Puideti väitel linnale tugev põnts, mida pole suudetud otseselt millegagi korvata. Mõned aastad tagasi püüdis Cleveroni asutaja Kütt lükata koostöös Viljandi Kutseõppekeskusega käima rahvusvahelist infotehnoloogia arendus- ja õppekeskust (inglise keeles lühendatult VICTA). See oli era- ja vabasektori algatus, mida toetas avalik sektor. Õppurid said stipendiumi ja neile jagati kasutamiseks uued Lenovo sülearvutid. Enim meelitas programmeerijaks õppima aga see, et lubati üheaastast praktilist ja intensiivset õpet – esimesed lõpetajad said 2016. aastal tarkvara nooremarendaja diplomi. Paraku jäi see ka ainsaks lennuks, sest riik ei näinud asjal perspektiivi ja võttis rahad tagant ära.

Selleks et Viljandis oleks siiski võimalik õppida kõrgel tasemel IKTd, otsustas Cleveron avada koostöös Ettevõtluskõrgkooliga Mainor tänavu septembrist oma akadeemia, kuhu võeti esialgu enam kui saja soovija hulgast vastu 20 inimest. Uus kolmeaastane rakenduskõrgharidusõpe on eriline selle poolest, et esimest korda kasutatakse integreeritud õppemeetodit, kus paralleelselt akadeemilise õppega toimub kohe ka oskuste reaalne rakendamine Cleveroni tiimides. Kuigi Eestis on korporatiivse kõrgkooli algatus haruldane, siis paljudes riikides, eriti USAs, on see üpris levinud. Tundub ehk naljakas, aga näiteks McDonald’sil on Chicagos Hamburger University.

Kütt on öelnud, et Eestis on selge puudus IT- ja tehnoloogiaharidusega noortest, mistõttu ta soovib ise panustada noorte tippspetsialistide koolitusse, et luua tugev tootearendajate baas. Parimatel tudengitel on võimalik pärast lõpetamist Cleveroniga liituda. Robootikatarkvara arenduse õppekava läbimise ajal on tudengite õppe- ja elamiskulud Viljandis kaetud, mistõttu kellelgi ei tohiks õpe majanduslikel põhjustel pooleli jääda. Õppega ei kaasne ka rehepaplikku stsenaariumit, et vanapagan annab sulle krati ja vastu saab hinge. Diplom ei kohusta ettevõttesse tööle jääma, vaid eesmärk on koolitada tark- ja riistvaraspetsialiste ning eriti hea on, kui sellest võidab ka Viljandi.

Oma akadeemia pole muidugi olnud ainus algatus noorte kaasatõmbamiseks. Toimunud on ka näiteks võistlusi, kus meeskonnad või üksikisikud pidid ehitama robotiseeritud lumekoristussahka ja elektrijalgratast.

Küsimus, mis tekib alati seoses kõikvõimalike platvormide, pilveteenuste või asjade internetiga, on murrangu hind inimestele, kes ei oska või ei taha järjekordse radikaalse muutusega kaasa minna.

Väikelinn kui konkurentsieelis

Kuidas aga suudab üks ettevõte, kuigi ambitsioon on pakkuda haridust, võidelda Tallinna ja Tartu magnetilise tõmbega? Isegi kui atraktiivsuselt pole lootust tõmbekeskusi edestada, tuleb anda endast parim. Ka Ameerikas on näha, milline võitlus käib näiteks Amazoni või mõne teise tehnoloogiahiiu harukontori oma kogukonda toomise nimel. Küsimus pole lihtsalt investeeringus ning maksurahades, mis kõrgepalgaliste töökohtadega paratamatult kaasnevad, vaid nimekad brändid aitavad luua kuvandi edumeelsest piirkonnast, mida majandusnäitajate poolest ehk isegi edukamalt tegutsevad metsandus- või põllumajandusettevõtted paraku samamoodi ei suuda. Robotid, droonid ja tehisintellekt on praegu lihtsalt kõvasti seksikamad märksõnad kui tselluloos või lüpsirobot. Kui Menlo Park ja Dublini Silicon Docks ütlevad seetõttu midagi ka ärimaailmakaugele isikule, siis siit tuleb üks viktoriiniküsimus kõigile lugejatele: mis linnas asub maailma suurima käibega kaubandusgigandi Walmarti peakontor? Õige vastus: 400 000 elanikuga Bentonville’is, linnas, millest pole tõenäoliselt kuulnud suurt midagi keegi peale elukutseliste kilbarite. Walmarti kui oma suurima koostööpartneri mudelit soovib ka Cleveron Viljandis matkida.

Eduka tehnoloogiaettevõtte olemasolu võib piirkonna ettevõtluskeskkonnale laiemalt uue hingamise anda. Seda võib märgata ka Cleveroni puhul, kes ei tooda pakirobotite füüsilisi komponente ise, vaid kasutab selleks muuhulgas mitmete Viljandimaa tööstusettevõtete toodangut, kes peavad omakorda oma tootmist nüüdisajastama või tellimuste suurenedes laiendama. Nende jaoks on koostöö Cleveroniga kvaliteedimärk, mis võib tuua potentsiaalselt kaasa uusi tellimusi. Nagu ütleb Toom, siis sarnane tõmbab sarnast ligi ning Cleveroni olemasolu on süstinud ka teistesse ettevõtetesse julgust ja kindlust oma asja ajada. Niisamuti innustab Cleveron teisi väärt tavasid üle võtma, puudutagu need siis töökeskkonda, töötajate heaolu, arusaama tootearendusest või majanduse makrotendentsidega kohanemist.

Seejuures oodatakse Toomi sõnutsi oma töötajatelt ettevõtjale omast mõtlemist: initsiatiiv, värsked ideed ja julgus on cleveroonikute seas kõrgelt hinnatud. Selle tulemusena võib mõni töötaja muidugi asutada Cleveronist alguse saanud projektiideega oma tehnoloogiafirma, kuid Toom tunneks sääraste spin-off’ide üle üksnes heameelt. Mingis mõttes kattuks see ju Cleveroni enda arengulooga. Tõsi, iga eduka tehnoloogiaettevõtte taga on pühendunud ja inspireeriv juht, kes sütitab oma tegevusega ka teisi inimesi. Sellise inimese olemasolu korral võiks uusi Cleverone tekkida ka Paides, Pärnus, Karksi-Nuias või Tõrvas, on Toom veendunud. Ta usub, et väikelinnas paiknemine võib ettevõttele isegi kasuks tulla, kuna see lihtsustab asjaajamist linnavõimuga.

Kas mulgid unistavad elektrilammastest?

Autolavka ja postiljon on vaid mõned näited, mida Cleveroni sugune firma on asendamas automatiseeritud nutilogistikaga. Ettevõtte loodavas tulevikus toob robotkuller toiduained ja muu tarviliku maapiirkonnas sinu isiklikku pakiautomaati. Linnas seisavad strateegilistes kohtades toidurobotid, kus sind ootavad pärast tööd e-ostud, piisab vaid oma koodi skannimisest. Droon toob sulle apteegist ravimeid, kui ärkad pärast jõulupidu peavaluga jne. Tuleviku Viljandisse kerkib Cleveroni kavandatav 40 meetri kõrgune peamaja, kus on lisaks ettevõtte enda koolile näiteks ka eluruumid töötajatele.

Küsimus, mis tekib alati seoses kõikvõimalike platvormide, pilveteenuste või asjade internetiga, on murrangu hind inimestele, kes ei oska või ei taha järjekordse radikaalse muutusega kaasa minna. Kui isegi noortel on raske leida eriala, mis neile kolme või nelja aasta pärast tööturul sissetuleku tagaks, siis mis siin rääkida pikaajalisest autojuhist, pakitoojast või laotöötajast. Kas nad jõuavad end ümber koolitada? Või, veelgi olulisem, kas neil on, kuhu ennast koolitada? Üks tehnoloogiamaailmas levinud klišee on järjekordne idufirma tegemas avaldust, et nad tahavad muuta maailma paremaks kohaks. Uued intelligentsed süsteemid vabastavad meid nüri ja kordava töö ahelatest, et saaksime keskenduda asjadele, mis on loovad ja arendavad. Selles on oma tõde, aga antud tõel on paratamatult ka hind, mille tõttu keegi kuskil kannatab. Kui leiutad lennuki, siis leiutad ka lennuõnnetuse, on üks prantsuse arhitekti ja mõtleja Paul Virilio kuulsatest tsitaatidest, mille universaalsust on raske vaidlustada.

Tulevik aga ongi ebaselge ja igaühel on kokkuvõttes õigus – kuid mitte tingimata võimalus – proovida seda suunata. Kui Kuldne Trio kaverdas kunagi Kraftwerki lugu „Robots”, siis sõnad kõlasid sedasi: „Lukksepp Mati isa mul / nimeks pani tema mul / mina olen Robert.” See kaver sümboliseerib hästi tollase Eesti NSV mahajäämust Läänest ja infotehnoloogilisest revolutsioonist. See, et Mulgimaal praegu roboteid ehitatakse, on mitmes mõttes erakordne. Kui see ettevõtmine ka laiemalt kohalikku kogukonda panustab, siis seda parem. Võib-olla räägime kümne aasta pärast, silmad erutusest punnis, Mulgiorust (viitega Räniorule), kus tuhanded inimesed nokitsevad uute leiutiste kallal. Mis saaks olla halba selles, kui Eestis toimuks detsentraliseeritud innovatsioon, mis ei sunniks sind oma kodukohast lahkuma, et oma unistuste töökohta taga ajada?