Mis tunne on, kui sul on vaid viis minutit tervikliku teksti kirjutamiseks? Mis tunne on, kui seda protsessi jälgib mitukümmend inimest, kes näevad reaalajas, kuidas iga lause sünnib? Kuidas on kuulata iseenese kirjutatud teksti teiste esituses? Aire Pajur osales improkirjutamisel ja kirjeldab nüüd üritust läbi enda kogemuse.

Väike ärevus oli sees juba hommikust saati. Õnneks oli enne improkirjutamist Drakadeemia tund ja see andis põhjust keskenduda eelkõige sellele.

Pärast tundi hakati tegema ettevalmistusi kirjutamiseks – tehnika paikapanek, kontroll, ühendused jms. Surusin endas maha sees valitsevat pisukest ärevust, mõeldes, et tegelikult ei ole see ju mitte midagi muud kui needsamad improharjutused, mida me ka igas Drakadeemia tunnis teeme. Aga ikkagi oli natuke kõhe rinda pista „vanade kalade” Sireti, Mehise ja Martiniga.

Publiku ees kirjutamine oli mulle uudne kogemus. Tõmbasin enda jaoks paralleele improteatriga – kui seal astuvad näitlejad igal õhtul lavale, teadmata, mida nad sel õhtul mängivad ja mis neid ees ootab, siis meil on sama situatsioon. Pole teada, mis saama hakkab. Mind oli alati see tunne huvitanud, et mismoodi on lavale minna, kui sul teksti ei ole ja kui sa isegi ei tea, mida sa mängid – turukauplemist, ooperit või koolielu. Nüüd sain teada, mis tunne see on – publiku silme all pidi valmima tekst, mille sisu saame teada vahetult enne kirjutamist, aega mõelda ei ole, kõik peab tulema spontaanselt.

Ilmselt ongi improviseerimise juures kõige olulisem endale kinnitada, et kõike, mida teed, teed hästi ja kõik on õige. Pole valesid sõnu, pole valesid mõtteid – kõik tuleb, nagu tuleb.

Loomulikult tuleb pärast kirjutamist uusi mõtteid, sest imelikul kombel tegeleb alateadvus tehtuga edasi – isegi mitme tunni möödudes tuli aina ideid, mida selle või teise harjutuse juures oleks saanud veel kirjutada või mida teistmoodi teha. Aga ümbertegemisvõimalust siin ei ole – mis tehtud, see tehtud, ja hindamatu kogemus tagataskusse pandud.

Väga umbkaudselt ja laias laastus oli teada, mis saama hakkab. Et on soojendusharjutus, kaks pikemat ülesannet ja siis jahutusharjutus. Soojendus ja jahutus pidid mõlemad kestma 5 minutit ning pikemad harjutused kumbki 10.

Väike akadeemiline 5 minutit ning 16.05 see siis algas.

Olin avanud arvutis vajalikud dokumendid, seadnud valmis muusika, mida kirjutamise ajal kõrvaklappidest kuulata (Clannad „Landmarks”), ning pannud mõttes valmis vaimu, et tulgu, mis tuleb – ma ei kavatse põdeda, kui ma ei suuda kohe midagi põrutavat kirja panna.

Marite alustas tutvustusringiga. Rääkis kõigepealt endast (Drakadeemia vilistlane ja õppejõud dramatiseerimiskursusel ning antud ürituse õhtujuht ja korraldaja) ja Mihklist (Drakadeemia vilistlane ja loovjuhi kohusetäitja, praegu kursusejuhendaja baaskursusel, individuaalõppe juhendaja ning antud üritusel tehnikaspetsialist) ning siis oli järg kirjutajate käes:

Martin Nõmm – inglise filoloogia II kursuse üliõpilane, õppinud Drakadeemias baaskursusel ning praegu õpib dramatiseerimiskursusel

Siret Paju – Drakadeemia looja ja praeguse baaskursuse ning individuaalõppe juhendaja

Mehis Pihla – Drakadeemia vilistlane, läbinud Drakadeemia baaskursuse, dramatiseerimiskursuse ja lavastusdramaturgi praktika, praegu õpib lavakunstikateedris dramaturgiks

Aire Pajur – Drakadeemia käsiloleva baaskursuse õppur

Võib arvata, et tundsin end kogenud „kalade” seas rohelisena.

Soojendusülesandeks oli horoskoobi kirjutamine. Sellist harjutust olime tunnis kunagi ammu teinud. Seekord nägi see välja sedaviisi, et publikust paluti nelja vabatahtlikku, kes panid paberile oma tähtkujud ja väljaande, milles see horoskoop ilmub. Kõik paberid pandi purki ja siis sai igaüks purgist oma käega võtta – valik oli ju igaühe enda oma!

Pärast kirjutamist loovutasime oma kohad T-Teatri näitlejatele, kes meie ülestähendatu ette lugesid. T-Teatrist olid näitlejatena külas Liisi Rohtung, Terly Toomast, Kärt Kase ja Timo Talvik. Enda kirjutatu kõlab teiste loetuna hoopis teistmoodi – üldse mitte nii, nagu kirja oled pannud. Teiste loetuna on kõik kuidagi huvitavam ja ei tundugi nii tobe, kui algul endale mulje jäi.

Järgmine ülesanne oli juba pikem. Esialgne pakkumine oli improjuhilt Maritelt „ühistransport” ning publik hakkas lisama detaile: ühistranspordi liik (ma palusin mõttes „rongi”, sest hommikul oli rongis vahva seik, kus filmiti trompetimängijat – ehk saanuks seda kuidagi ära kasutada!), kes on transpordivahendis, aeg, kuhu ühistransport suundub. Ühtlasi pakkus publik välja ka kirjutiste tüübid: stseen, kuulujutt, kirjeldus ja õudusjutt.

Variandid läksid purki ning igaüks sai endale ise oma käega valida – ja pole kellegi süüks ajada, et sobivat ei saanud!

Loomulikult poleks antud tingimustes olnud mitte midagi teha hommikuse rongielamusega – seda saanuks kasutada vabakirjutamisel, aga mitte siis, kui publik annab ette tegelased ja muud nüansid.

Minule sattus kuulujutt. Tegemist pidi olema trammiga, mis suundub Balti jaamast kosmosesse (kosmos või Kosmos – valik oli vaba), tegelased on kalakaupmees, Jehoova tunnistaja ja MUPO, ajaliselt oli tegemist jõuluaegse tipptunniga.

Aega mõelda polnud – ideid polnud, aga siis päästabki kiire kirjutama asumine. Lihtsalt alustasin, teadmata, kuhu välja jõuan. 10 minutit läks nii kiiresti, et ma ei jõudnudki Balti jaama ja (K)kosmost nimetada – enne sai aeg otsa. Kui ma kirjutasin, siis ei tundunud jutt üldse naljakas – peaasi oli esmased pähekargavad mõtted kohe kirja panna, enne kui mõte minema jookseb –, aga kui näitleja selle ette luges, siis mõjus üsna humoorikalt. Rahvas võttis ka meie loomingu kenasti vastu ja selle üle oli hea meel – tore oli näha neid kaasa elamas ja ideede genereerimisest aktiivselt osa võtmas.

Teine pikem töö oli tuntud muinasjutust. Algul pakuti publikust „Väikest Mukki”, aga õnneks tuli ka teisi ideid: „Kolm põrsakest”, „Tuhkatriinu” ja veel midagi. Publikuhääletus valis muinasjutuks „Kolm põrsakest” ning kirjutajad said igaüks kirjutamiseks oma osa, kes alguse, kes keskpaiga, kes lõpu, kes hundi vaimu õpetussõnad 20 aastat hiljem oma pojale.

Mina sain lõpu. Ka sellega jäin natuke ajahätta – päris lõppu ma ei jõudnudki. Minu versioonis hunt katlasse kukkuda ei jõudnud. 10 minutit on tõesti ikka häbematult lühike aeg! Samas ei saa seda ka väga pikaks venitada – küllap on see optimaalne, lihtsalt mina olen pikajutumees ning ei jõua nii kiiresti ja lühidalt kõike ära kirjutada.

Viimase asjana valisid publiku hulgast neli inimest Marite salapärasest klõbisevast kotikesest kaheksa tähte ja sobitasid neist kokku uudissõna, millele meie pidime tähenduse kirjutama. Ikka sedaviisi, et tähtede kokkusobitajad ja uudissõnade loojad kirjutasid uudsed sõnad paberile, mis kokkukägardatuna purki lendasid ja mille kirjutajad siis välja võtsid.

Mulle sattus sedel sõnaga jetsuist – see meenutas kohe jesuiiti, järgmine mõte oli midagi jetiga seotut. Viimasele panustasingi.

Sellega oli viimane osa, nn jahutusetapp, lõppenud ja aju lülitas end lõdvestusrežiimi.

Ja siis!

Rahva seast tuli ettepanek teha veel üks ülesanne: variatsioon tuntud kirjandusteose teemadel. Tegelikult olime ilmselt kõik väsinud ja veel üks ülesanne ei olnud kuigi oodatud, seda enam, et ajule oli juba antud käsk end välja lülitada, aga kui rahvas nõuab leiba ja tsirkust, siis peab ta seda ka saama.

Väljavalituks osutus „Romeo ja Julia”. Loosi läks rõdustseen – kellel SMS-ide, kellel krimiuudise, kellel õudusloo, kellel situatsioonikomöödiana. Minule sattus krimiuudis.

Viimaste kirjutiste ettelugemisega lõppes ka seekordne improkirjutamine. Viimasel korral kasutas õigust kollasele kaardile (keeldumine oma kirjutatu ettelugemisest) Siret, aga üldiselt ei kasutatudki õigust keelata oma üllitise ettekandmist.

Minul lakkas Gmaili dokumentide süsteem üsna lõppjärgus töötamast, aga õnneks sain kopeerida oma kirjutamised Wordi ning midagi tegemata ei jäänud, ainult üldsusele ei olnud minu tegemised enam nähtavad. Aga see oli väike viga.

Lõpus oli nii hea tunne, et ma julgesin oma hirmudele vastu astuda ja kogu improkirjutamise protsessi läbi teha ning seeläbi võrratu kogemuse saada – järgmisel korral ilmselt enam ei pelgaks nii palju.

Hiiglama vaimustav oli võit enese üle! Rahulolutunne, mõnus teadmine, et olen suuteline ekstreemses olukorras (mitmekümne inimese pilkude all) kirjutama, vaimustus kogu ettevõtmisest ja protsessist, rõõm kaasaelavast publikust – see kõik oli imeline.

Soovitan kõigile huvilistele, kes sel korral ei tihanud end proovile panna, järgmistel kordadel aktiivselt osaleda – see on kogemus, mida ei saa pealt vaadates, vaid ainult ise läbi tehes.

Ülesanne

Toimumiskoht: ühistransport, tramm

Tegelased: kalakaupmees, Jehoova tunnistaja, MUPO

Tingimus: sõidab Balti jaamast Kosmosesse

Aeg: jõulud, tipptund

Kirjutise tüüp: kuulujutt

Täna jäi kolleeg hiljaks! No oleks ta siis midagi mõistlikku põhjuseks toonud – lõppude lõpuks pidin mina tema töö ära tegema. Tal olevat täna trammis üks kalakaupmees tagumikust kinni hakanud ja MUPO olevat talle trahvi teinud! Mis mõttes nagu?!

Kalakaupmees olevat oma hiigelsuure haugiga tema taga seisnud. Kolleeg oli arvanud, et mees näpib teda, ja pidi talle juba vastu kõrvu andma, aga mees oli ükskõikselt aknast välja vahtinud. No eriline lurjus, eks ole – ise näpib naisterahva tagumikku ja siis teeb näo, nagu ei teaks midagi. Aga siis näinud kolleeg suurt klaasistunud silmadega haugi, kes tema tagumiku küljes rippus. Kolleeg hakanud karjuma, kriisates kõva häälega üle kogu trammi, mille peale üks mutike öelnud, et pole vaja karjuda, see olla Jehoova tahtmine ja Jehoova on talle märku andnud, et ta on väljavalitu ja tal on õige aeg Jehoova poole pöörduda ning Jehoova tunnistajate rüppe heita.

Karjumise peale tulnud ligi MUPO, kes küsinud kohe kolleegilt sõidudokumenti, aga kuna kolleeg olnud teel tööle, siis polnud tal muidugi dokustaati kaasas. Kolleeg andnud küll teada, et ta on ise ka MUPO, aga ega too teine MUPO ei uskunud. Kolleeg käskinud kalakaupmehel ka dokumenti näidata – mis õigusega ta üldse oma kalaga ringi luusib ja laseb ausaid reisijaid tagumikust naksata. Aga siis astunud Jehoova tunnistaja kalakaupmehe eest välja, et kalakaupmees on Jehoova asemik maa peal ja tuleb rahvale kala tooma näljahäda leevendamiseks.