Festivali Stencibility korraldaja Sirla kritiseerib majaseintele tänavakunsti pähe tellitud hiigelmaalinguid, millel pole midagi pistmist teostega, mis tekivad avalikku ruumi ilma linnaisade õlalepatsutuseta.

Olen tundnud alati emalikku uhkust Tartu tänavakunsti käekäigu üle. Alles ta oli nii pisikene, kui esimesed väriseva käega tehtud stencil’id hakkasid tänavatele tekkima. Nüüd, 10 aastat hiljem on seinad värvilised ja tänavakunst lahutamatu osa Tartu linnaruumist. Kunstnikud on teinud näitusetiirud kõikvõimalikes kumudes, kunstihoonetes ja -muuseumites, rääkimata oksjonirekorditest, rahvusvahelisest tähelepanust, „Lõuendilinna” filmist ja praegu koostamisel olevast raamatust Tartu tänavakunstist. Olen jälginud seda protsessi suure huviga ja Stencibility tänavakunstifestivali korraldades ka ise õla alla pannud, et sellele kõigele nii palju kui võimalik kaasa aidata.

Nüüd seitsmendat korda Stencibilityt korraldades otsustas programmi sisu endiselt see, kuidas me saaksime Tartu tänavakunstiliikumisele veelgi enam kaasa aidata. Otsus võib kõlada üllatavana, aga jõudsime järeldusele, et sel aastal on Stencibility mural’i-vaba. Mural on ingliskeelne sõna seinamaalingu kohta, grafiti- ja tänavakunstimaailmas on see konkreetne termin hiigelsuurte piltide jaoks majade seintel. Jah, ja just seda me sel aastal ei tee.

Asi, mis mind tänavakunsti juures paelub, on tehnikarikkus – iga natukese aja tagant mõtleb keegi välja uue nipi, kuidas lihtsasti kättesaadavate vahenditega linnatänavatele põnevust juurde tuua. Kudumine, sammal, droonid, mälupulgad – ainult fantaasia piirab saadaolevaid võimalusi. Kerides läbi tänavakunstiblogisid ja festivalide kodulehti, näen aga lõpmatutes kogustes mural’eid, mis ei ole selles kontekstis midagi muud kui ülisuured tahvelmaalid. Ka Stencibility sai esimest korda suurema tähelepanu osaliseks siis, kui prantsuse tänavakunstnik MTO pihustas Tartusse Soola tänavale kohaliku poeomaniku viiemeetrise portree. Taolise seinamaalingu idee oli nii uudne, et ma ei julgenud linnalt selleks luba küsidagi, kartes, et keelatakse ära. See kõik on olnud ülimalt vinge, aga nüüd mõtleme midagi veel hullumeelsemat välja, mida enne tehtud pole.

Festivali korraldades tuleb esile ka mural’ite organiseerimise teine pool – lõpmatu kooskõlastamine, loa küsimine ja lepingute vormistamine. Ühel poolel on linn, kes seisab oma huvide eest, teisel hoone omanik, kellel on enda arusaam heast kunstist, kolmandal aga kunstnik, kes tahab hoida enda käekirja ja ideed, ning neljandal festival, kes vastutab kogu kompoti eest kuraatoripositsioonilt. Ilmselgelt ei pääse sellest kadalipust läbi teravamalt laetud tööd – midagi poliitilist või ühiskonnakriitilist. See on esimene punkt vaba tänavakunsti kasuks ja festivaliolukorras organiseeritud mural’ite kahjuks. Tsensuur ei ole olnud minu jaoks kunagi tänavakunsti osa.

Kui olen rääkinud samast probleemipüstitusest oma kolleegide, tänavakunstifestivalide korraldajatega Eestist, Poolast, USAst, Norrast, Bosnia ja Hertsegoviinast ning mujalt, siis nad vastavad nagu ühest suust: „Me kõik teame, mis on mural’ite tegemise põhjus – raha.” Festivalide ellujäämine sõltub nende rahastajatest ning suurt kontrollitud seinamaalingut on lihtsam neile „maha müüa” kui kontseptsiooni sõltumatust ja tsenseerimata kunstiliikumisest. Hetkest, mil seinamaalingu tegemiseks on redeli asemel vaja tõstukit, ületab ettevõtmise eelarve piiri, kus entusiastist tänavakunstnik enam tõenäoliselt oma rahaga hakkama ei saa. Ta on sunnitud otsima toetust kas linnalt või riigilt, hoone omanikult või festivalilt. Ühe stencil’i jagu pappi ja paar purki spreivärvi on kättesaadavad viisil, mis tagab sõltumatuse säilimise. Sellest saavad ju kõik aru, et kui tänavakunst oleneb rahast, siis on midagi valesti. 2:0 muralism’i kahjuks ja vaba tänavakunsti kasuks.

Minu jaoks on tänavakunst miski, mis on seotud tihedalt ümbritseva keskkonnaga nii visuaalselt kui ka mõtteliselt. Need on kleepsud, mis tähistavad nende autorite meeliskohti, sõnumid, mis on jäetud strateegilistesse paikadesse oma mõttekaaslastele, plakatid, mille servi peab iga natukese aja tagant üle kleepima, sekkumised linnaruumis, mida tuleb jälgida pika aja jooksul. Enamik kunstnikke, kes tänavakunstifestivalidel osalevad, ei ole selle toimumise paigas enne elanud, veelgi enam – nad tulevad tihtipeale sinna esimest ja viimast korda. Eelnevalt kirjeldatud bürokraatiliste protsesside tõttu peab esitama kavandi tavaliselt mitu kuud enne maalimist. See tähendab, et kunstnik teeb kavandi majale, mida ta pole kordagi näinud, linna, kus ta pole kunagi käinud ja millega tal pole jõudnud mingit isiklikku suhet tekkida. 3:0 mural’i kahjuks.

Rahvusvahelisel tasemel on tekkinud kindel seltskond kunstnikke, kelle puhul tundub, et nad ainult ühelt festivalilt teisele reisivadki. Kahtlemata on see kadestamisväärne elamisviis ja auga välja teenitud positsioon, aga maailma linnade tänavakunstile tähendab see standardiseerumist. Tartu on eriline linn just oma üllatavalt aktiivse kohaliku tänavakunsti pärast. Edward von Lõnguse tööd põhinevad suuresti eesti folklooril, Kairo on kaunistanud kogu oma kodutänava elektrikapid, Müra2000 valib oma stencil’ite asukohta keskmiselt kolm aastat, kooskõlastades poleks siia lubatud ühtegi MinaJaLydia tööd. Meie kohalikke kangelasi ei ole ühelgi teisel linnal. Stencibility festivali on vaja nende tunnustamiseks ja pinnase väetamiseks, et saaksid võrsuda uued tänavakunstnikud. Ringkonda põnevuse lisamiseks välismaa kunstnike ja jaburate eksperimentide kaudu. Tänavakunsti tutvustamiseks laiemale publikule, et seda oleks lihtsam mõista ja toetada. Tahan meelde tuletada, et tänavakunst on sõltumatu eneseväljendamise viis, mida ei saa kontrollida ega organiseerida, vaid toetada ja julgustada. Ja seda saab teha igaüks: järgmine kord, kui näed tänaval lahedat tööd, siis väljenda oma poolehoidu nii, et see jõuab kunstnikuni. Markerid taskusse – igaüks võib olla tänavakunstnik. 4:0 muralism’i kahjuks.

Stencibility toimub Tartus 5.–11. septembrini. 9. septembril avatakse Tartu baarides peldikunäitused ja toimub Stencibility pidu ning 10. septembril avatakse näitus mahajäetud hoones Raja tänaval. Ülevaate osalevatest kunstnikest ning kogu kava leiad siit.