Parempopulismi tõusuga Ida-Euroopas kaasneb mitmeid riiklikke erisusi ja kõiki ei ole võimalik ühte patta suruda. Kõige olulisem on aga küsida, mis sellist lainet põhjustab. Oma roll on nii olematul vasakpoolsusel kui ka vaid fassaadipiidlemisega rahulduval meediavabrikul.

Toomas Hendrik Ilves kirjutas sotsiaalmeedias hiljuti murelikult, et ta loodab, et Eesti ei libastu ning jääb endiselt „erandiks, mida ei saa pidada järjekordseks „Ida-Euroopa” riigiks, kus liberaalse demokraatia põhimõtteid eiratakse”. Seda muret jagavad paljud, jagan minagi. Mure ja šokeeritus moodustavad minu meelest aga rehkendusest vaid poole. Nüüd, mil EKRE on oma arvamusküsitluste kõrge toetuse tõepoolest parlamendikohtadena realiseerinud ja parlamendimatemaatika muutunud võimalused korralikult eetilisi punaseid jooni nihutanud, viidatakse ka Eestis parempopulismi tõusu kommenteerides tihti Ida-Euroopale kui sellele koledale paigale, kus me kindlasti olla ei taha. Paralleelid Ungari ja Poolaga on muidugi täiesti arusaadavad, aga võiks kas lõpetada selle Ida-Euroopa klišee kasutamise, kuna see on liiga mugav lahendus, mis ei aita meil tegelikult edasi liikuda, või süüvida hoopis tõsiselt sellesse, mis meie olukorra masendavust Ida-Euroopa omaga ühendab.

Retooriline mõõde

Siinkohal on õigusega kesksel kohal sõnavabadus. Sõnadel on võim. Kõike saab öelda, aga kõike ei pea saama öelda, sest kogu öeldu võtab reaalse ühiskondliku vormi ning pärast ei saa seda enam suhu tagasi ajada. Üks tülgastavaimaid nähtusi Poola ja Ungari puhul ongi poliitiline retoorika. Poola PiS ja Ungari Fidesz on võrreldavad meie EKREga, seda võrdlust toovad nad isegi. Näiteid on palju. Üldtuntud on Fideszi kampaaniad George Sorose vastu (kes oli 90ndate alguses irooniliselt hoopis Fideszi rahaline toetaja, nagu Andres Herkel hiljuti välja tõi) ja Ungaris romade „mustlaste terroriks” sildistamine. Kaczyński nimetas enda vastu protestijaid näiteks „kehvema sordi poolakateks”. Poola irvhambad on isegi ironiseerinud, et kohalikud populistid on leiutanud ainulaadse nähtuse: antisemitism ilma juutideta.

Veelgi hullem on aga nende retoorika puhul see, et nii PiS kui ka Fidesz esindavad veel isegi tasakaalukat jõudu, sest kulisside taga on tegutsenud juba aastaid palju metsikumad rahvuslased, nagu Ruch Narodowy Poolas ja Jobbik Ungaris. Kes on Eestis need jõud, kelle taustal EKRE saaks end mõõdukana esitleda? Kes on mustad, kes tulevad hallide järel (kui viidata Strugatskite jutustusele „Raske on olla jumal”, mida Tiit Ojasoo 2018. aasta sügisel pidi lavastama)? Kas me juba teame?

Sõnavabadus on ohtlik asi, sest populistid saavad seda väga tõhusalt ära kasutada. Ometi ei saa mittepopulistliku poliitika ainus vastus olla üldine üleskutse jääda viisakaks. Jah, viisakus on poliitikas auasi, aga ma arvan siiski, et räiguste puhul ei ole peamine mitte see, et öeldi – selle menetlemiseks on südametunnistus ja seadused –, vaid see, miks räige väljaütlemine pälvib nii laia toetust. Pealegi osutab loogikaharjutus, et kui poliitik ütleb A, siis tema valijad võivad teda toetada ka muudel põhjustel, kui see, et ta ütles A.

Kõike saab öelda, aga kõike ei pea saama öelda, sest kogu öeldu võtab reaalse ühiskondliku vormi ning pärast ei saa seda enam suhu tagasi ajada.

Linnriigid ja pikutavad vasakpoolsed

Pelk pealiskaudnegi pilk näitab, et üks Eestit ja näiteks Ungarit ühendav fakt on see, et nii Fideszi kui ka EKRE toetus on suur just väljaspool pealinna. See on muidugi lihtsustus, aga pealinnad – Tallinn, Varssavi, Budapest – ongi suuresti see erand, millele Ilves viitab. Meeldiv erand. Ungari puhul on tähelepanuväärne, et pealinn Budapest on kümme korda suurem kui suuruselt järgmised linnad Debrecen ja Szeged. Ka Eesti on väga Tallinna poole kaldu. Tuttav näitleja rääkis, kuidas Tõnis Mägi – seesama, kes hiljuti tõrvikute valgel „Koitu” laulis – olla sõnanud Tallinnast ära kolides, et ta läheb Eestisse elama. Poolas on olukord pisut keerulisem ja see on tingitud eeskätt sellest, et Poola riik on küllaltki detsentraliseeritud, suurlinnadel on üsna palju võimu ja sõltumatust. Just liberaalsed suurlinnad, nagu pealinn Varssavi, aga ka Wrocław, Gdańsk, Toruń või Bydgoszcz, on need, mis seisavad vastu PiSi ainuvõimule, samas kui valdav osa Poola keskmistest Narva- või Pärnu-suurustest linnadest (säästan teid hääldusharjutustest), mida on kümneid ja kümneid, toetavad enamasti PiSi. Eesti populistide vastased ei peaks mitte Ida-Euroopat põlgama, vaid looma võimalikult palju kontakte sealsete sama maailmavaate esindajatega suurlinnades. Neid ei ole vähe.

Veel üks asjaolu, mis meid selgesti Poola ja Ungariga ühendab, on peaaegu olematu vasaktiib. Poolas on üldjoontes kaks vasakpoolset erakonda. SLD on kunagise kommunistliku partei järeltulija. Nende toetus on 4,7%. Razem esindab Skandinaavia stiilis uusvasakpoolsust. Nende toetus on 3%. Ongi kogu vasaktiib. PiSi toetus on 39,5%. Ungari vasakpoolsete toetus on pisut kõrgem, aga Fidesz sai tulla seni pöördumatult võimule ja hakata poliitilist süsteemi oma näo järgi muutma pärast seda, kui sealsed sotsiaaldemokraadid tunnistasid, et nad valetasid valijatele. „Ma ei ütleks, et Eesti sotsid on nii väga vasakpoolsed,” lausus Tiit Hennoste hiljutises videointervjuus Postimehe ajakirjanikule Vilja Kiislerile ja lisas, et sotsid on pigem Tallinna hipsterite kui rõhutute masside eestkõnelejad. Olen sellise hinnanguga üldjoontes nõus ja seda sotside valijana. „Kui inimesed ei saa osa Eesti arengust, ähvardab see demokraatiat. Vaeste probleemist on lõpuks saamas ka rikaste probleem,” ütles Ossinovski ühes kõnes juba aastal 2016, kui teised erakonnad veel välistasid välistamise. Kuid pressiteatesse sai ja meediat erutas selle kõne puhul vaid sõnapaar „idiootne Eesti”. Mõneti võib EKRE puhul näha isegi asendusvasakpoolsust. Ma loodan, et ma eksin.

Eesti populistide vastased ei peaks mitte Ida-Euroopat põlgama, vaid looma võimalikult palju kontakte sealsete sama maailmavaate esindajatega suurlinnades. Neid ei ole vähe.

Populismilaine vs. maine

Populismi on defineeritud kui ideoloogiat, mis vastandab ühtset ja puhast rahvast korrumpeerunud eliidile. Seda retoorikat kasutavad nii Fidesz, PiS kui ka EKRE. Ometi on hollandi populismiuurija Cas Mudde, kes külastas hiljuti ka kaitseuuringute keskust, öelnud, et praegune populismilaine on demokraatlikult mitteliberaalne vastus mittedemokraatlikule liberaalsusele. Kas viisis, kuidas mullegi nii sümpaatset liberaalsust on Ida-Euroopas viimase paarikümne aasta jooksul istutatud, on tehtud põhimõttelisi vigu? Muidugi on rumal väita, et kõiges on süüdi ainult Reformierakond, aga võimalik peab olema tegeleda kriitika ja analüüsiga, sest sellest võib ka Eestis sõltuda, kas suudame populismilaine ületada.

Veel üks mõte, mida Ilves puudutab ja mis on laialt levinud, on küsimus mainest. Eestiski käivad juba mõnda aega rahvusvahelised telekanalid tegemas lugusid paremäärmuslaste tõusust. Ühelt poolt on see õigustatud, ka mina olen mures paremäärmusluse tõusu pärast Eestis ja Euroopas, aga minu meelest on tülgastav, et mõnel meediakanalil on siia tulles – või ka Poolasse ja Ungarisse minnes – lugu juba valmis, nad vajavad vaid näiteid ja kasutavad olukorda suuresti selleks, et kinnistada oma stereotüüpe Ida-Euroopa kohta stiilis „we’ve always told you so”. Mage lugu. Viimasel ajal on öeldud, et mainekahju on Eestile juba tekkinud, aga maine ei ole veel kõik, isegi mitte sellise väikese ja üsna ebasoodsas kohas paikneva riigi puhul nagu Eesti. Kui on valida, kas tegeleda lihtsalt maine või maine halvenemise põhjustega, siis eelistaksin viimast. Ja poleks paha, kui Eesti ajakirjandus avaldaks, mitu klikki nad Martin Helme värskete purakate avaldamisega saavad ja kuidas see mõjub käibele. Küllap reklaamimüügi osakond teab.

Ma ei ole politoloog ega üritagi teeselda, justkui oleksin. Ma olen suvaline kodanik. Ma arvan, et meil ei ole vaja rohkem emotsioone, rohkem sügavat, ülisügavat, põhjatult sügavat muret. See on mõistetav, ma jagan seda isegi, aga see kõlab nagu rahvusvaheliste organisatsioonide mugav „gravely concerned”. Meil on vaja analüüsi. Võib-olla on meil vaja enim sotsioloogide analüüsi. Selles ja ainult selles nõustun ma Henn Põlluaasaga, kes ütles oma parlamendispiikri kohta ikka üsna uskumatuna mõjuvas intervjuus, et EKRE on tagajärg. Aga mille tagajärg? Ma ei ole kindel, et EKRE on tingimata just selle tagajärg, mille tagajärg nad väidavad end olevat. Mis on praeguse olukorra lähemad ja kaugemad põhjused? Mis muudaks praegust olukorda kardinaalselt? Mis oleks strateegiline üllatus? Ainult murest igatahes ei piisa.

Laur Kaunissaare on olnud NO99, Kanuti Gildi SAALi ja Tallinna Linnateatri dramaturg. Praegu seab ta atra.