Sellest sügisest Glasgow’ ülikoolis kaasaegse kirjanduse ja kultuuriteooria magistriks õppiv Eret Talviste kirjutab 18. septembril toimunud Šotimaa iseseisvusreferendumi tulemuste avalikustamisele vahetult järgnenud meeleoludest tema kodulinnas ja Ühendkuningriigi meediakanaleis.

19. septembri hommik Glasgows – linnas, mis hääletas 53.5% ulatuses JAH –, oli samasugune nagu paljud sellele eelnevad hommikud, mida olen siin kogenud: hall, udune, tuulevaikne. Kõik oli paigal, midagi polnud muutunud ning Šotimaa oli ja on endiselt osa Ühendkuningriigist.

Hääletuskampaania ajal ei võtnud ma sihilikult mingit seisukohta. Osalt seetõttu, et see pole absoluutselt minu asi Šotimaa tuleviku üle otsustada – ma ei tea, mida kohalikud šotlased tunnevad ja miks, pealegi olen siin viibinud kõigest veidi üle kahe nädala. Osalt aga seepärast, et see on äärmiselt keeruline küsimus ja ma tõesti ei osanud arvata, kumb otsus õigem oleks. Vaevalt, et keegi täpselt oskas või teadis.

Ometi ärkasin hommikul üles mõeldes, et oh, telekas käima või nutitelefoni scroll’ima, et teada saada, mida Šotimaa siis otsustas. Kuid ei, vaatasin enne aknast välja, lootes, et ehk on kusagil heisatud mõni sinisel taustal valge ristiga lipp, või äkki tuigerdab pool õnne-, pool alkoholiuimas rõõmus natsionalist koju, või äkki mängib kildis mees kuskil torupilli. Aga ei midagi, ainult udu ja sama vana hall taevas, ka tuttav kauge mäetipp oli samal kohal, majad samad, autod sõitsid endistviisi, inimesed läksid tööle ja Royal Mail tõi posti. Ma teadsin, et Šotimaa ei ole lahutuspaberitele alla kirjutanud. Mul oli kurb. Seega sain ma alles täna hommikul aru: suur osa minust siiski lootis, et Šotimaa otsustab JAH ning raputab natukenegi maailma ja selle vanu süsteeme. Osa minust lootis, et inimesed julgevad riskida.

Hommikul poodi kõndides oli kõik tavaline, võib-olla oli akendel eilsest veidi vähem JAH-sildikesi. Ilmselt võttis osa pettunud inimestest need niipea kui võimalik oma akendelt maha. Kuid osa neist olid alles, ja ma kujutasin ette, kuidas JAH-kirjaga sinivalged sildid akendelt alla langevad ja järk-järgult punakollasteks EI-siltideks muutuvad, langevad asfaldile ja segunevad siis sügiseste puulehtedega ning kaovad sootuks. Koos siltidega kaob ka ootus, igatsus, lootus iseseisvunud Šotimaa järele. Õhku jääb sama tunne nagu jõulude ja aastavahetuse järgsel ajal, mil kuusk on veel toas ja majad ehitud, kuid kõik teavad, et ootusärevus, mida need ehted tähistavad, on kadunud. Samuti on ka siltidega – mõned aknad karjuvad veel JAH, aga neil pole enam mõtet. Nad on meenutus mingist lootusest või ootusest, mis ei leidnud kunagi väljundit.

Või siiski. BBC News edastas referendumijärgset erisaadet kuni kella kolmeni pärastlõunal, intervjueerides nii poliitikuid kui juhuslikke inimesi tänaval. Et hääletustulemus oli suhteliselt võrdne – 55% ei ning 45% jah, ei saa öelda, et üldine pilt üheselt kas masendav või rõõmustav oleks. Pool Šotimaa rahvastikust ei ole rahul, ja poleks olnud rahul ka siis, kui tulemus oleks olnud vastupidine. Ometi räägiti nii BBCs kui kirjutati artiklites, et JAH-kampaaniat vedanud Alex Salmond ja tema Šoti rahvusluspartei saavutasid juba enne referendumi tulemust selle, mida Salmond tahtis. Nimelt oli eelmisel nädalal YouGov andmetel poolthääletajaid rohkem kui vastuhääle andjaid, ning „paanikahoos” andis David Cameron lubaduse, et Ühendkuningriiki jäädes tagab Westminster Šotimaale „devo max’i” (maxiumum devolution of powers), mis tähendab valitsuse detsentraliseerimist: kohalik Šoti valitsus peaks saama valitud kohalike inimeste poolt, ilma Westminsteri ja Inglismaa mõjutusteta. Veel peaks Devo Max tagama Šoti parlamendile kontrolli maksude, toetuste, naftatulude jaotamise, kindlustuse ja pensionite üle. Oma lubadust kinnitas Cameron ka täna hommikul, selgitades, et sama hakkaks kehtima ka teistele Suurbritannia osadele – Walesile ja Põhja-Iirimaale. Kuna Devo Max on sisuliselt see, mida Alex Salmond tahtis, võib öelda, et JAH-kampaania saavutas osa sellest, mis oli plaanis.

Teine asi, mida BBC positiivsena rõhutas, oli Šotimaa rahvastiku suur hääletusosalus: 85% kogu elanikkonnast. Hääletussüsteem oli minu jaoks veider. Isikuttõendavat dokumenti ei küsitud mitte kelleltki, tarvis oli vaja teada ainult valija aadressi. Kuna minu üürileping siin algas 1. septembril, polnud ma reaalselt kõlblik hääletama. Küll aga saadeti hääletussedel inimesele, kes elas siin korteris enne mind, mis tähendab seda, et teoreetiliselt oleksin ma hääletada saanud. Olenemata sellest on 85% inimeste osavõtt hääletamisest siiski BBC andmete põhjal rekordiline ning loodetakse, et kodanikud on sama aktiivsed ka järgmistel üldvalimistel.

JAH-kampaania poliitikud toonitasid, et nende järgmine lootus ja eesmärk seisab ka selles, et tooride valitsus Westminsteris asenbub leiboristide omaga.

Muidugi ei saa sellest järeldada, et kõik, kes andsid jah-hääle, oleksid olnud sotsialistid, või et need, kes hääletasid vastu, oleksid parempoolsed. Vastupidi, see on äärmiselt keeruline segunemine hääletajate vahel, kuna nii JAH- kui EI-kampaania olid segu vasak- ja parempoliitikast.

Tavakodanike kaasamise tähtsusest poliitikasse rõhutas BBCs ka Šotimaa kiriku piiskop John Chalmers. Ta rääkis, et olenemata tulemusest on tal hea meel näha, et inimesed hoolivad ja on huvitatud oma riigi tulevikust. Chalmers rääkis, et Šotimaa kiriku eesmärk on hetkel rahvust lepitada ning inimestele meelde tuletada, et olgugi, et näiliselt on rahvus jagunenud kaheks, on vaja edasi minna külg külje kõrval.

Kirikupea ja mitmete BBCs sõna võtnud inimeste jutt pani mind ette kujutama ka teistsugust hommikut. Hommikut, kui mu akna all oleksidki olnud lipumaalingute, kiltide ja torupillidega inimesed. Kui Šotimaa oleks Ühendkuningriikide perest lahkunud, kui Alex Salmond ja tema rahvusluspartei oleks võitnud. Kui David Cameroni süda oleks murtud ning peale selle veel enam-vähem poole Šotimaa süda, ja seda ka asja eest, sest Šotimaa ja Suurbritannia 307-aastane ühine ajalugu on ometigi rikas ühistest rõõmudest.

Võib-olla polegi Šotimaa JAH-kampaania toetajatel põhjust kurvastamiseks, kuna lootust suurema autonoomsuse ja õiglasema valimis- ja valitsemissüsteemi jaoks veel on.