Mõned Maarjamaa räpparid on laiad teksad ja pusad ülikondade vastu vahetanud, teised räpivad 90ndate vaimus kasuaalsest laaberdamisest või korjavad inspiratsiooni internetimeemidest.

Värskelt ilmunud Nielseni uuringu tulemuste põhjal võib hiphopi/R&B kroonida kõige tarbitumaks muusikažanriks Ameerika Ühendriikides. Neli aastat tagasi BBC saatejuht Zane Lowe’le antud intervjuus kuulutas Kanye West räpparid uue generatsooni rokkstaarideks ja räppmuusika uueks rock’n’roll’iks. Avaldus võis tol hetkel kõlada kohatult, vaid ühe peatükina raamatust „Kanye West ja nartsissistlikud asjad, mida ta ütles”, aga siin me nüüd oleme. Räppmuusika tuhkatriinulugu ei saa enam aastal 2017 eitada. Meil on statistikat, kui vaielda tahate.

Kui käsitleme Nielseni uuringutulemuste taustal hiphoppi kui värsket number üks muusikažanri, ei tasuks piirduda ainult müüdud koopiate arvuga. Muusika, rohkem kui ükski teine kunstivorm, avaldub moes, keelekasutuses, igapäevastes maneerides, tantsuliigutustes ja mis kõige tähtsam – inimloomuses. Tal on võime voolida, suunata ja kujundada. Kuid hiphop oli käesoleva kümnendi alguseni eneseväljenduse mõttes võrdlemisi piiratud kunstivorm.

Paar nädalat tagasi panin töö juures taustaks A Tribe Called Questi. Kuulanud paar lugu, pöördusid töökaaslased minu poole ja küsisid mõneti eelarvamuslikult: „Sa kuulad siis gangsta räppi?” Ise kalduksin küll jazz-rap’i poole, aga palju suhkrut keegi oma kohvi sisse võtab, eks. Igasugune hiphop võrdub Coolio „Gangsta’s Paradise”. Indiviidi jaoks, kes räppmuusikast suurt ei pea, pole päeva lõpuks vahet. Küll aga tekitavad räpp = gangster analoogiad iga aastaga aina enam tülpimust. Räpparid pole enam gangsterid.

Käimasoleva kümnendi alguses, circa 2010/2011, tegi hiphop 180-kraadise kannapöörde – muutusid kõla, esteetika ja viis muusikat tarbida. Kanye West vaatas albumil „My Beautiful Dark Twisted Fantasy” tõtt ikooniks olemise või enda ikooniks pidamise pahupoolega, Drake’i „Best I Ever Had” sulatas südameid ja algatas dialoogi hiphopi väidetava pehmenemise teemadel, A$AP Rocky miksteip „Live. Love. ASAP” kombineeris hägused, köhasiirupist läbiimbunud lõunaosariigi instrumentaalid hedonismi ja disainerrõivastega, internetiavarustes lõi laineid Rootsist pärit Yung Lean, kelle rida „bitches come and go, bruh, but you know I’ll stay” elab igavesti pilveräpi austajate kollektiivses mälus. Aastaks 2016 konkureeris Atlanta trio Migos Ed Sheeraniga Billboardi edetabeli esikoha eest. Nädal hiljem triumfeeris poodiumi kõrgeimal astmel Kendrick Lamar. Uutest tulijatest murdsid SoundCloudi ja YouTube’i toel rambivalgusesse D.R.A.M., Vince Staples, Chance the Rapper, Lil Yachty, Post Malone, Lil Uzi Vert, Aminé, Travis Scott, XXXTentacion ja paljud teised. Räpp oli igal pool.

Siinsetel artistidel läks küllaltki kaua aega, et 90ndate kuldajastust inspireeritud boom bap[1] helitaustad, laiad teksad ja tänavamentaliteet millegi autentsema vastu välja vahetada. Retrospektiivis kõlab küll paradoksaalselt, et kunstivorm, mis asetab põhirõhu eneseväljendusele, sõnumile ja originaalsusele, sammus jäärapäiselt mööda tallatud radu, aga nii oli. Eesti hiphop eksisteeris limbos.

Kas Eesti hiphop vajas päästmist? Mitte tingimata, aga korralik energiasüst oli igati teretulnud. Artistid, kes süsti tegemise eest vastutavad ja kellest lähemalt juttu tuleb, paistavad silma rohkem kui ainult muusikaga.

Iga nihe vajab alguspunkti – 2013. september ja Tommy Cash „Guez Whoz Bak”. Loo muusikavideo meenutas Ben Stilleri kultuskomöödiast Zoolander pärit dekadentset moekollektsiooni „Derelicte”, mida Will Ferrelli kehastatud Jacobim Mugatu kirjeldas järgmiselt: „A fashion, a way of life inspired by the very homeless, the vagrants, the crack whores that make this wonderful city so unique.”

Tommy Cashi postsovetliku räpi nišist ei ole kerge mööda vaadata. Tema muusikavideod on provokatiivsed, veidralt tuttavad ja ründavad korraga kõiki viite meelt. Cash oli üks esimestest, kes sõitis internetikeskondades elu sisse saanud slaavi kultuuri idoliseerimise ja/või ironiseerimise lainet, propageerides Adidase dresse ja homeless couture’i ehk rikast vaesust. Ülepakutud slaavi temaatika resoneerus paljudega, sest oma vankumatus tahtes liigitada end skandinaavlasteks või põhjaeurooplasteks tuntakse tihtipeale seletamatut tõmmet metsiku ja toore Ida-Euroopa suunas. Räpakuse ja kombelõtvuse idoliseerimine pakub vaheldust läänemaailma popmuusika rõhuvast steriilsusest. Mõistagi ei põgenenud Tommy Cash varju eest, mida heitis talle Lõuna-Aafrikast pärit räpigrupp Die Antwoord, kelle 2009. aasta debüütalbum „$O$” tutvustas maailmale kontrakultuurilist liikumist nimega zef. Zef (tõlkes „tavaline’’) väljendab harmooniat vaesuse ja stiili vahel, kus materiaalsete vahendite puudumine ei välista rikkalikku eneseväljendust. Laiemas tähenduses võib zef’i tõlgendada kui elutervet apaatsust kehtivate normide ees.

Räpakusest rääkides oleks patt mitte mainida Eesti oma 2 Live Crew’d – 5miinust. Nad ei räpi mitte millestki tähtsast. Jah, 5miinuse lugude temaatika keerleb laias laastus ümber kasuaalse laaberdamise, kuid nimetage veel üks kohalik grupp, kellel on koheselt äratuntav logo või kes coin’isid vastvalminud EP tarvis eesti keelde uue väljendi („rämmar”). Märk sellest, et mehed mõistavad brändingu tähtsust. 5miinuse liikmed esindavad uhkusega teist Eestit, räpivad narkootikumidest, nagu need poleks seadusega keelatud, reisivad üleni mustas, peites oma ausaid silmi prilliklaaside taga. Grupi stilistiline alge võrsub, üllatus-üllatus, 90ndate teisest poolest.

Iseseisva Eesti muusikatööstuse vaieldamatult kõige viljakamal perioodil tegutsenud grupeeringuid nagu Must „karmid kutid raske laari joogiga’’ Q ja Click „mängi veel, mängi veel, mängi veidi fucking veel’’ OK olid siiralt grotesksed: kiired autod, palju viina, kõva muusika, ilusad naised ja kuumad ööd. Kui kõrvutada 5miinuse „Erootikapoodi” ja Musta Q „Rahvaspordipäeva”, leiab palju sarnanasusi: musta riietunud, päikeseprillides tüübid, kes räpivad viinavõtust ja oksendamisest, taustaks keskmisest tantsitavam instrumentaal. Taustamuusika varajasteks hommikutundideks, mille saatel häbi tundmata pea ees kraavi kukkuda või lahtunud rummkoolale lõpp peale teha. 5miinuse lood löövad kuulajat robustse energiaga, mille sarnast Eesti muusikas harva leidub. Tehtud töö tulemusena hiilib kohalik hiphop vaikselt tantsupõrandatele tagasi.

5miinuse taga seisab plaadifirma Legendaarne Records, mis koondab enda alla suurema osa kohalikust räpieliidist. Mõistagi köidab suurimat tähelepanu 2015. aasta posse cut[2] „Kõik (Remix)” – mitteametlikult esimene finiš Eesti hiphopi ajaloos. „Kõik (Remix)” sümboliseeris Eesti hiphopi ja räppmuusika uue peatüki algust – tänavatelt tuppa pääsenud räpparid vahetasid teksad ja pusad ülikondade vastu. Muusikavideo meenutab Rick Rossi Maybach Music Groupi artiste koondava kogumikalbumi „Self Made Vol. 1” kaanepildi motiivi – tulnud mitte millestki, saanud millekski. Tõeline võiduparaad. Lubadus kuulajatele olla edaspidi erudeeritud, maitsekas ja vaoshoitud. Suurest Papast sai Arop, reket tuli puhkuselt võitjana tagasi, Metsakutsu propageerib hiphoppi kui elustiili, Paul Oja on põhimõtteliselt Eesti oma DJ Mustard ja Beebilõustast saab loodetavasti aasta lunastaja. Edurivi lõpus istub mugavalt Genka, kes lihtsalt ei jäta oma vastastele võimalust ütlemaks, et ta ei aja enam Eesti hiphopi asja. Põhjamaade Hirmuga koostöös valminud „Xibalba Spa” illustreerib ilmekalt Genka kui Põhjamaade Hirmu suutmatust pikaaegseid fänne alt vedada.

Kontseptalbum ei ole just termin, mida Eesti muusika kontekstis tihti kasutada saab, kuid 12EEK Monkey šamaanlik poeesia väärib dešifreerimist (rap)genius.com’is. 12EEK Monkey kolm muusikavideot – ühe albumi kohta vägev saavutus – tuletavad meelde, et Eesti hiphop on viimase kümnendi jooksul olnud väga heaks hüppelauaks kõikidele filmihuvilistele, kes on soovinud katsetada, innoveerida ja teostada. Visuaalse kunsti kontekstis on Legendaarne Records üks eesrindlikumaid jõude Eesti muusikas.

Ja lõpetuseks Eesti hiphopi ääreala: SoundCloudi räpparid. Artistide nimekirja võib vajadusel pikaks venitada, sest tänapäeval võib igaüks loo lindistada ja selle SoundCloudi, mis õnneks veel ei sure, kuulamiseks ülesse riputada. SoundCloudi räpparid lähenevad räpi klišeedele teatud irooniaga ja keeravad selle üle vindi. Nad toimetavad kulisside taga, varjudes. Kes otsib, see leiab. Eneseiroonia kasvavat tendentsi illustreerib kõige ilmekamalt SIP€LGA 14, kelle „Kanepimees” hüpleb mängleva kergusega mööda stereotüüpseid narkoäriga seonduvaid võtmesõnu ja väljendeid. Olgu selleks Tony Montana, kuldsed AK-d või Purple Kush. „Kanepimehe” kodukootud sarm kõlab tuttavalt igaühele, kes inspireerituna Loogilistest Poistest teismelisena mõne räpiloo linti võttis.

SoundCloudi räpparid loovad oma visuaalset identiteeti tuginedes varajaste 2000ndate nostalgiale, internetimeemidele ja taotluslikult amatöörsele visuaalsele presentatsioonile. Artistid nagu San Hani, Florian Wahl ja Karl Martian mõjuvad audiovisuaalse kogemusena ebamaiselt ja häguselt, võttes šnitti 90ndate moetunnetusest, vanadest operatsioonisüsteemidest, animest ja blogisfäärides levivatest trendidest. Artistide ühiseks puutepunktiks on unustatud kultuurimälu taasesitamine „Mälestused mälestustest,” nagu on selle kokku võtnud muusikaajakirjanik David Keenan. Juhuslikule möödujale lootusetult arusaamatu, isegi banaalne, mõttekaaslastele seletamatult atraktiivne.

Hiphop, nii Eestis kui välismaal, oli pikka aega kiindunud terminisse „real”. Artist peab olema päris, elama, mida räpib. Selline mõtteviis tapab loomingulisust ja tappis pikka aega kohalikku hiphoppi. Eesti muusikatööstusel on pikaaegne probleem: liiga palju muusikuid, liiga vähe artiste. Muusik peab olema päris, aga artist võib olla ükskõik kes. Viimase nelja aasta kõige huvitavam nähtus Eesti hiphopis on eemaldumine reaalsusest ebareaalsusesse. Uued lähenemisviisid sunnivad ka veterane oma prioriteete ümber hindama, midagi teistmoodi tegema. Lõpptulemusest võidavad kõik.