„Okupeeri oma müür” (2013, Eetriüksus). Autorid Artur Talvik ja Peeter Vihma. 79 min. Dokumentaalfilm. Levi: kogukonnakinod ja tasuta internetis.

Iga mees
on oma saatuse sepp
ja oma õnne valaja.

Võib olla, et su odas on peidus su endagi surmahoop?

Paul-Eerik Rummo, „Laulud Viimsest reliikviast”

Millal sa tundsid viimati piinlikkust oma valitsejate pärast? Artur Talviku ja Peeter Vihma dokumentaali „Okupeeri oma müür” vaadates oli mul piinlik hoopis iseenda ees ja iseenese pärast. Ma polnud viitsinud lugeda mitme aasta jooksul läbi ühtegi põhjalikumat artiklit võltsinguvastase kaubandusleppe teemal, Wall Streeti okupeerimisega olin kursis vaid peavoolu raadiouudiste kaudu ning kuigi olen ise formaalselt ühe külakooli asutajaliige, ei tea ma tegelikult veel, miks peaks inimene tahtma elada maal. Tundsin, et mina olen müür.

Paugutamisega müüridest aga ei vabane. Lapsepõlvest meenuvas poisteraamatus elasin lehekülg lehekülje järel kogu hingest kaasa ühe müüri püsimisele. Lugedes, kuidas vaenlase pommid, tunnelid ja sõjamasinad Egeri kindlust kivi-kivilt koost lammutasid, uskusin, et vägev müür on ainus, mis vaenuliku välismaailma eest tõelist kaitset pakub. Hiljem õppisin Bostoni teejoomise ja oopiumisõdade näitel, et hoopis vastupidi – tee heaolu suunas eeldab tõkete ja barjääride eemaldamist. Täna tean, et Leedu lihatooted on Vene tarbijate tervisele ohtlikud ning meie peade kohal on NATO vihmavari.

„Okupeeri oma müür” räägib kahe-kolme aasta tagustest sündmustest. Samas on see aga ka Artur Talviku enda sõnutsi „ässitusfilm”, mille eesmärk on suunata vaatajat otsima konstruktsioonis nimega „Eesti elu” kokkupuuteid meie isikliku maailmaga. Ka läbi niivõrd tundlikult kirjeldatud juhtumite ei pruugi nende punktide leidmine olla lihtne.

Nabala inimeste veerema lükatud pall peatus tänavu juunis kaevandusfirmade väravavõrgus, kui keskkonnaministeeriumi kohtuvõit tähendas selleks korraks karjääriplaanide lõppu. Irooniliselt aga tutvustas keskkonnaminister samal aastal „Ehitusmaavarade kasutamise riiklikku arengukava”, millest selgub, et kaevandamismahu piirmäärad pidurdaksid ehitustegevust, sh ka riigi huvidega seotud objektide ehitamist, ning kohalike omavalitsuste „isepäisus” oma territooriumil uute kaevanduste rajamise reguleerimisel tuleb riikliku hüvangu ees ohvriks tuua.

ACTA küsimuses soovitan aga lugeda Memokraadis 2012. aasta veebruaris avaldatud Jaagup Irve kirjutist. Põhja-Eesti pankrannikust, isegi kui Merko ja Paekivitoodete Tehase omanikud seda merepinnani ära kaevanda tahaksid, on olulisem võitlus, mis näitab, et teeotsad, mida meie kohalikud aktivistid sisse tallavad, on osa ülemaailmsest džungliradade võrgustikust. Jaagup Irve ütleb, et „vaadates, kuidas eestlane riigi arengusse kodanikuna panustab, jääb mulje, et tema jaoks on Eesti riik vägev seade, mis juhib end ise õiges suunas”. Nimetatud näilise „isejuhtimise” ja kodanikualgatuse erinevusest „Okupeeri oma müür” kõnelebki.

Tuletades meelde filmis figureerinud Salmet Tuhalast, kes oskab hästi silma peal hoida dokumendiregistritel, vaatasin, mida veel täna, ligi kolm aastat hiljem, Otepää valla lehel Pühajärve Põhikooli sulgemiskava kohta lugeda saab. Olemas on arengukavad, mõned filmi tegemise ajast pärinevad koosolekute protokollid ning meediaviited kooli enda kodulehel. Kool tegutseb ning värskete valimistulemuste põhjal otsustades võib näha üht ladusamini kõnelevat tegelast, Teetu, kohe-kohe Otepää vallavolikogu liikme toolil. Bürokraatias orienteerumine ei ole miski, mida sotsiaalmeedia-põlvkonna noor meelsasti teeks. Igavates ja piltideta andmebaasides määrusi taga ajada ta ehk väga ei suudagi. Ja kui suudab, siis võtab ta seda kui vastikut ja tüütut kohustust, mida vabatahtlik töö ju ometi sisaldada ei tohiks. Siit-sealt ja oma kogemuste põhjal kipub viimasel ajal jääma mulje, et kogukonna mõistet on lihtne ära kasutada uut tüüpi turundustööriistana, millest lähtuvalt peaks kogukond olema ainult „fun” ja soovitatavalt täiesti kohustustevaba. Või siis äärmisel juhul kaart-lugejasse-digiallkiri-ära ja edasi laheda osa juurde.

„Me otsime vastust küsimusele, miks eestlane ei mässa selle jama vastu, mis iga päev meid saadab,” ütleb Peeter Vihma, üks filmi autoreist, intervjuus „Reporterile”. Sellepärast ei mässa, et olulisel ja ebaolulisel ei taheta vahet teha. Tähtsaim asja juures on minu arvates see, et maailmas on pagana vähe inimesi, kelle puhul kehtiks Islandi parlamendisaadiku ja piraadipartei esindaja Birgitta Jónsdóttiri filmis öeldu: „Tähtis on olla aktivist – kuuluda selle 10% hulka, kes hoolib teistest samavõrd kui iseendast.”

Minu kokkupuutepind tundmatusega laienes märgatavalt, kuna kaks täispikka tööpäeva kulus filmi vaatamise järel arengukavade, protokollide, seaduste, blogipostituste, artiklite, intervjuude ja Paul-Eerik Rummo luuletuste lugemisele. Kui Müürilehe lugejatele lõpetuseks üht kokkuvõtvat sõnumit edastada, siis kõlaks see nii: „Vabad kodanikud, ärge andke oma talenti poliitikute ning reklaami- ja intellektuaalomanditöösturite käsutusse!” Kui olete selle filmi ära vaadanud, leidke selles toodud olukordadele kolm paralleeli oma eluga.