Kõigile, kes suveplaanidega teelahkmel seisavad, saavad abi meie traditsioonilisest festivalide välimäärajast, milles jagavad oma muljeid juba käinud ja näinud muusikasõbrad.

Valikut jagub mitmele maitsele, kehtigu see siis muusika, asukoha või muu meelelahutuse kohta. Kuna sündmusi leiab suve peale rohkem, kui meie leheruum mahutada suudab, ei näinud kõik festivalid trükimusta, kuid soovitame kindlasti üle vaadata ka Kõu, Leedus toimuva Sūpynėsi ja Devilstone’i ning Läti Positivuse programmid.

Tahkuna Briis
Millal: 6. juuli
Kus: Tahkuna tuletorn, Hiiumaa
Kes: Faun Racket, Lauri-Dag Tüür, Mauno Meesit, Valev Sein ja Raul Keller jt.

Jonas Kaarnamets, muusik
„Tahkuna Briis oli eelmise suve täielik üllataja. Olles enamiku 2018. aasta Eesti suvefestivalidest läbi käinud, jäi Tahkuna meelde oma hubase „me siin põlve otsas nokitseme” vibe’i ja raamidest väljapool paikneva kavaga. Esinesime seal koos Erki Pärnojaga ja kuna olin varem vaid festivali nime kuulnud, ei osanud ma Briisist midagi oodata. Üritus toimus Hiiumaa põhjatipus Tahkuna tuletorni juures ja nimele sobilikult tervitasid meid kohale jõudes tormituuled ja ülisõbralikud korraldajad, kes teatasid, et sel aastal on nad teinud publikurekordi (külastajaid oli kokku umbes 50 ringis). Tuletorni ümbruses toimusid töötoad, väljas olid näitused ja laupäevaõhtune line-up koosnes teiste hulgas ka Kärdla kammerkoorist ja Non Grata performance-grupi keskmisest edgy’mast etendusest, mis hõlmas Jeesuseks riietunud härrasmeest, kilekottide sees nappides riietes naisterahvaid ja „soomeest”, kes etteaste käigus põlema pandi. See kodune, samas julge segu muusikast ja kunstist jättis mulje, et Tahkuna Briis on Eesti festivalimaastiku avalik saladus, mida külastajad meenutavad hiljem kelmika muigega.”

I Land Sound
Millal: 11.–14. juuli
Kus: Illiku laid, Orissaare, Saaremaa
Kes: Estonian Funk Embassy, HALL, Zenni ja Tagasi, Helind, Biit Me, Post Bar, Pepita, SÜNK, Haigla Pidu, Tjuun In jt.

Eisi Mäeots, raadiosaatejuht ja DJ
„Mul on hea meel, et külastasin sel aastal kolmandat korda toimuvat I Land Soundi festivali ka kahel varasemal aastal. Juba ainuüksi teekond Orissaarde, päiksekiired üle väina praami platvormil pead paitamas, on omaette nauding, mis laeb keha ja vaimu ülendava energiaga. Kohale jõudes ei suuda ära oodata, et saaks juba festivalialal jäätist limpsida ja murul varbaid soojendada, taustaks kõige parem muusika. ILS on eranditult üks väheseid festivale, mis toob kokku kõik muusikasõbrad, peosarjad ja DJd ning ühendab need üheks suureks südamlikuks tervikuks. Lisaks muusikale saab festivalil nautida ka muud kunsti, erinevaid töötube ning sportlikke tegevusi, vapustavat tänavatoitu ja kohalikku käsitööd. Minu jaoks on I Land Sound olnud alati festival, kus näen ära kõik oma sõbrad ja kolleegid, et siis mõnusalt aeg maha võtta. Mul on hea meel, et korraldajad teevad festivaliga suurepärast tööd, muutes seda järjest sisutihedamaks ja veel rohkemat hõlmavaks. Kindlasti peab eraldi välja tooma ka ILSi keskkonnasõbralikkuse – see ju toimub ikkagi kõige maalilisemas looduskaunis kohas. Minul on seoses I Land Soundiga palju eredaid, naljakaid, meeliülendavaid ja positiivseid mälestusi ning emotsioone, mis kannavad mind läbi aasta uude festivali.”

Kalana Saund
Millal: 25.–28. juuli
Kus: Sõru sadam, Hiiumaa
Kes: Anthony Naples, Little Movies, Who’s the Technician?, Davy Kehoe Live Band, Wino Wagon, Tapes, Una Bomba, Centre El Muusa, Rando Arand, marp$, manna, Dima Disk jt.

Annie Rist, muusikasõber
„Üks farmer õhanud, et õnnelike kanade munad tekitavat sõltuvust. Täpselt sama on juhtunud juba neljandat suve toimuva festivaliga Kalana Saund. Vähe sellest, et ma pean Kalana Saundi üheks oma erutavaimaks suvelaenguks, suudab ta hoida magnetina enda ligi aastaringselt. Näiteks jaanuarikuus ilmutas end linnaruumis minifestivalina Kalana Saund Talveime, kus live-esinejad ja DJ-setid suvised flirdid taas lõõmama puhusid ning saare järele igatsema panid. Kuna olen osalenud kõigil kolmel festivalil ning nautinud iga asukoha eripära, on Kalana Saund minu jaoks ideaalne argiaskelduste eest pagemise oaas. Paiga ja kogu festivali orgaanika lubab olla puhkelõtv. Lisaks kodusele nurgatagusele paremikule täitus programm eelmisel suvel ka välismaiste hullutajatega. Visible Cloaksi kristalne live-puudutus silitab siiani, uskumatu oli seda tol hetkel Sõru paadikuuris kogeda. Melomaanide kirega kokku pandud festivaliprogramm on justkui multivitamiin, mis ergutab, laeb ning seob. Eksperimentaalset ja uudset leidub igale maitsele. Kohapealset melu täiustab kodukootult soe suhtlus sõpruskondade ja külastajate vahel. Meenub esimesel aastal praamil olles ühe kauge tuttava siiras tervitus, et Saundile, jah… Vähem tähtis ei ole korraldustiimi pingutus iga aastaga mugavusi juurde tekitada. Alates transpordi organiseerimisest kuni toitlustus- ja ööbimisvõimalusteni, ja seda parajas doseeringus, et säiliks koha enda atmosfäär. Olgu hoitud see saareuneline underground-pärl oma jätkusuutlikus kulgemises. Mina olen ka sel suvel kohal. Tulge ja haugake ise, Kalana Saund on kingitus muusikasõbrale.”

Viljandi folk
Millal: 25.–28. juuli
Kus: Viljandi lossimäed
Kes: Choor, King Ayisoba, Sam Lee, April Verch Band, Duo Ruut, Rüüt, The Heritage Projekt, Tuup jt.

Tuulikki Bartosik, muusik ja lugude looja
„Viljandi folk on figureerinud mu elus ühel või teisel moel aastast 1997, mil seal esimest korda muusikuna üles astusin. Aastate jooksul olen esinenud kõigil festivali lavadel, isegi imepisikesel lastelaval Jaani kiriku esises kraavis. Parimad mälestused on Kaevumäest ja Kirsimäest. Folgil tekib alati programmiväliseid koosmängimisi. Mulle on jäänud neist enim meelde spontaanne katusejämm koos inglase Hannah Jamesiga ja päris esimese Eesti Etno laagri murujämmid. Viimased tekitasid omal ajal päris suure sensatsiooni, sest siis polnud linnaelanikud veel juhusliku muruplatsil musitseerimisega harjunud. Etteaste Hannah Jamesiga viis meid ühise plaadi tegemise ning Suurbritannia aasta parimate folgialbumite edetabelisse pääsemiseni. Viljandi folk on olnud alati keskkonnasõbralikkusele suunatud üritus ja nii ka sel aastal, mil oodata on läbimõeldud keskkonnasäästliku strateegiaga plastivaba festivali. Programmis vahelduvad kohati suisa folkloorsed koosseisud nüüdisaegsete folgitõlgendajatega, kõik leiavad endale midagi kuulamiseks. Festivalialal on piisavalt kohti ka niisama hängimiseks. Minu lemmik on näiteks Kondase keskuse rahuliku õhustikuga õu. Ise soovitan selleaastasest programmist eesti bände Päri Päri, Soon/Piho/Lepasson, Puuluup, Juhan Uppin, Tintura ja Arno Tamm. Viljandi folk ühendab inimesi üle maailma. Raske on kujutada suve ette ilma folgita ja nii juba 27 aastat järjest.”

Present Perfect
Millal: 26.–28. juuli
Kus: Sevkabeli sadam, Peterburi, Venemaa
Kes: Modeselektor, Andrew Weatherall, Gesloten Cirkel, Hunee, Awesome Tapes From Africa, Ninos Du Brasil, Ellen Allien jt.

Anton Hmelnitski, fotograaf
„Sevkabeli sadamas toimuv kolmepäevane festival Present Perfect on täitnud end paksult erinevate tegevustega, mis jagatakse festivalile omaselt osadeks: põhiüritus laupäeval, avakontsert, hariduslik plokk, mitmed eelpeod ja viimasena pidutsetakse pühapäeva päeval lõõmava päikese all! Muusikaliselt on PPF aastast aastasse kasvanud ja oma külaliste nimekirja pikendanud. Praegu mahuvad sinna saksa elektrodiiva Helena Hauff, krautrock’i ja body wave’i artist Dollkraut, jaapani techno-skeene eestvedaja DJ Nobu, Red Axes Iisraelist ja electro-funk’i loov Egyptian Lover Californiast. PS! Loetud nimed esinevad festivali laupäevasel põhiüritusel. Sadamaalalt, mille suurus ulatub mitme tuhande ruutmeetrini, saab nautida ideaalset Soome lahe vaadet, suuri kruiisilaevu ning kurikuulsat 46 kilomeetri pikkust kiirteed Western High-Speed Diameter. PPF võtab festivali ajaks pea kogu sadama enda käsutusse ning nii avatakse publikule ka mitmeid salajasi nurgataguseid. Ka sina võiksid ju festivalile minna, kui sind kõnetavad elektrooniline muusika ja kaasaegne kunst Peterburi stiilis.”

Esilehel: I Land Sound 2018, foto: Janis Kokk