HÕFF, mis toimub 24.–27. aprillini, äratab Haapsalu tänavad kevadele nüüdseks juba üheksandat korda. Oleme nende programmi risti-põiki läbi vaadanud ja kriipsutanud alla oma lemmikud. Alljärgnevalt leiad mõned nopped-soovitused filmide kohta, mida meie meelest ei tohiks HÕFFil maha magada.

Reede

Méliès d’Argent’i lühifilmide võistlusprogramm

Lühifilmi žanr on viimaste aastate jooksul oma mängureeglitega kujunenud üheks põnevaimaks kaasaegses kinomaailmas ning ei ole paremat momenti sellega tutvumiseks kui festivalil. Erinevatest Euroopa riikidest Eestisse jõudnud kaheksa linateost varieeruvad kolmest minutist 19-ni ning esindavad põnevat ja kompaktset valikut eelmise aasta filmifantaasiatest. Eesti filmidest on sõelale jäänud Margus Paju „Kaastundeavaldus”, mis linastus talvel ka kasseti „Mitte keegi peale sinu” raames. HÕFFil hõbedase Méliès’i auhinna pälviv lühifilm läkitatakse rahvusvahelisele kuldauhindade konkursile, mis leiab aset oktoobris mainekal Sitgesi filmifestivali Hispaanias.

„Koolnukangestus” („Rigor Mortis”, Hiina, 2013)

Erinevalt teistest „Made in China” toodetest loovad Hiina päritolu filmid ootuse visuaalsele elamusele ja seda eelkõige juhul, kui on tegemist õudusfilmiga. „Koolnukangestus” on režissöör Juno Maki debüütfilm, mis valmis koostöös legendaarse Takashi Shimizuga. Loo peategelane, kustunud filmistaar on olude sunnil otsustanud kolida ühiselamusse. Lisaks uutele naabritele seisab näitleja vastamisi kõikvõimalike tegelastega teispoolsusest. Maja on täidetud vaimude, vampiiride ja teiste üleloomulike nähtustega. „Koolnukangestuse” puhul on tegemist väärika näitega Hong Kongis toodetud universaalsetest hirmudest, mille mängulisse süžeesse on efektselt kätketud ohtralt kummastavaid nähtusi. Seda viisil, mis ka kõige õudsematel hetkedel hoiab oma peenete visuaalidega hirmust sulgeda soovivad silmad pärani avatud.

Laupäev

„Babaduuk” („Babadook”, Austraalia, 2014)

Austraalia režissööri Jennifer Kenti viimase filmi stsenaarium avab end muinasjuttude, kollide ja viimastele eriti mokka mööda olevate pimedate nurgatagustega maja seinte vahel. Pärast autoõnnetust ja kaasa võigast surma jääb ema vastsündinud pojaga kahekesi. Üksikemana pidevas rahanappuses sipeldes nihkub väikese rübliku kasvatamine töö kõrvalt tagaplaanile. Vaenuliku ja agressiivse, ilmselgelt isafiguurist puudusttundva üksildase Samueli riiulile ilmub ühel päeval uhkes köites teos nimega „Mr Babadook”, mis esmapilgul tundub olevat lasteraamat. Gootilike ja imelike illustratsioonidega raamat räägib loo kummalisest torukübara ja teravate jalgadega tegelasest, kes sinu ukse taha ilmudes koputab enne kolm korda, et küsida luba sisenemiseks. Filmi on nimetatud ka „Hugo” (2011) õudsemaks variandiks, kust leiab lisaks fantastilisele kunstnikutööle ja judinaidtekitavale süžeele ka väga mõnusaid horror-viiteid Méliès’i „Le livre magique’ile” (1900), kus jube raamat ilmub ka pärast hävitamist ning ära viskamist ikka uuesti ja uuesti väikese poisi tuppa – uute lehekülgedega, et jutustada edasi pooleli jäänud lugu, mis on juba ammu oma mustad kombitsad pere igapäevareaalsusesse ajanud. Film vallutas Sundance’i filmifestivali tormiga.

„Põgenemine New Yorgist” („Escape form New York”, Suurbritannia, USA, 1981)

Režissööri John Carpenteri „Põgenemine New Yorgist” on tänaseks kinnistanud end filmiajalukku kultusfilmide ritta. Selle futuristlik süžee räägib eksikombel Manhattanile maandunud presidendi päästmisest, ja seda kõigest ühe ööpäeva jooksul. Veidi stampidesse kalduvat stenaariumit kannab meisterlik näitlejatöö Donald Pleasence’i, Adrienne Barbeau ja Harry Dean Stantoni poolt. Tegemist on legendaarse sci-fi-maailmaga, mis esitleb New Yorki hiiglasliku vanglana. Siinkohal on huvitav asjaolu, et tulevikuks on praeguseks juba nostalgiliseks lähiminevikuks saanud 1997. aasta. Parajalt kulunud presidendi turvamise kõrval serveerib Carpenter antud filmis oma nägemust 1970. aastate korrumpeerunud poliitikast ühes Watergate’i skandaaliga.

„Vaikiv kurjus” („Quiet ones”, Suurbritannia, USA, 2014)

HÕFFil toimib Baltikumi esilinastus John Pogue’i filmile „Vaikiv kurjus”, mille kummastavad sündmused on inspireeritud tõsielust. Oxfordi professor Coupland (Jared Hariis) püüab oma õpilasega tõestada teooriat, et ülivõimed on psühholoogilise trauma efekt. Eksperimendid, mis sooritatakse noore tüdrukuga, kujunevad ettearvamatult ohtlikuks nii professorile kui ka tema õpilastele. „Vaikiv kurjus” on näide brittide õudusfilmist, mis Aasia toodanguga võrrelduna on märksa delikaatsem või koguni malbem. Jõhkra õõva asemel on tegemist ehmatustejadadega. Sellest hoolimata toimib linateos kummastava loona, mis ainuüksi juba oma kliinilise interjööriga kananaha peale ajab. Võttes arvesse, et tegemist on Hammer Productionsi verivärske väljalaskega, tasub „Vaikivale kurjusele” igal juhul tardunud pilk peale heita.

Pühapäev

„Salemi vampiirid” („Salem’s Lot”, USA, 1979)

Pühapäeva pärastlõunal viib festivali viimane film vaatajad otse 70ndate hirmuklassika südamesse – linastub Stephen Kingi arvukatest kirjutistest üks varasemaid ekraniseeringuid, tema teise raamatu põhjal loodud „Salemi vampiirid”. Lugu saab alguse sellest, kui kirjanik Ben Mears pöördub pärast pikki aastaid eemalolekut tagasi oma kodulinna Maine’i osariigis, kust pärineb ka King ise. Üle neljasajaleheküljelise romaani põhjal on loodud küllaltki traditsioonilise õudusteose retsepti järgi film, kus on kummitav maja, mis üle kõrvalise väikelinna kõrgub, verehimulised vampiirid – nagu eestikeelne pealkirigi ütleb – ja sõbrad vandeseltslased, kes pahategijate vastu võitlema hakkavad ning muidugi natuke romantikat. Sissetallatud rada, mis mõjub tuttavalt nagu kohtumine vana sõbraga.

„Koobas” („La Cueva”, Hispaania, 2014)

Sarnaselt tüüpilisele õudusfilmi stenaariumile on „Koobas” lugu sellest, kuidas kamp sõpru avastavad matkates uue tundmatu koha ja otsutavad seda lähemalt kaeda. Režissöör Alfredo Montero loos on selleks koobas Formentera saarel, mis sisaldab endas ehmatavamat kui Altamira koopamaalid. Nimelt seisavad lõbujanulised noored koopast väljumisel vastamisi iseenda ja kõige olulisema tungiga, milleks on ellujäämine. Tegemist on psühholoogilise õudusega, millel sisalduval realismil on suur võime vaatajaid loosse haarata peas kummitama hakkava küsimusega „Aga mida siis mina teeks?”