4.–5. juulil viibis Tartus seoses Marge Monko näituse „Kuidas kanda punast” avamisega Viini moodsa kunsti muuseumi mumok (Museum Moderner Kunst) kuraator ja auhinna Henkel Art.Award. žürii esimees Rainer Fuchs. Kasutasime juhust, et küsida Euroopa ühe olulisema kunstiinstitutsiooni esindajalt mõned küsimused.

Olete olnud seotud Viini moodsa kunsti muuseumi mumoki töö korraldamisega juba alates 1991. aastast. Millised on teie arvates väikeste muuseumite, nagu Tartu Kunstimuuseum, võimalused ja perspektiivid?

Muuseum on endiselt väga oluline institutsioon, millel on traditsioonist pärinev ajalooline autoriteet. Avalikkus jälgib muuseumi tööd ning selle toimimist ja nii on muuseum omalaadne kultuuriline märklaud. Muuseum pole stabiilne, vaid hoopis voolav ja elav suhtlemiseks avatud paik. Loomulikult on palju probleeme, näiteks majanduslikke, aga põhimõtteliselt on suurtes linnades ja väiksemates kohtades asuvad muuseumid võrreldavad, kuna mingil kombel on struktuurid ja ülesanded sarnased. Ka takistused pole niivõrd erinevad: väiksemates kohtades võib kujuneda probleemiks puuduv infrastruktuur, kuid kui vaadata näiteks mumokit ja Tartu Kunstimuuseumi, siis neid ühendab asjaolu, et mõlemad peavad toimima sillana oma konkreetse asukoha kunsti ja kultuuri ning rahvusvahelise kunsti ja kultuuri vahel. Iga muuseum peab tagama, et see on seotud kohaga, kus see asub, et tegemist on kohtumispaigaga kultuurist ja kunstist huvitatud avalikkuse jaoks. Oluline on, et muuseumil on olemas oma võrgustik, nõukogu või selle sõbrad – inimesed, kes elavad samas linnas, kes tunnevad muuseumi töö vastu huvi. Neid on tarvis töösse kaasata, mis aga ei tähenda, et nad peaksid programmi koostama, vaid nende tuge on vaja pigem vaimselt ja majanduslikult. Muuseum peab hoolima kohalikust kunstiväljast. See on see, mida kunstnikud ootavad, sest tegemist on ka nende muuseumiga. Nad soovivad, et muuseum hoolitseks nende eest. See aga omakorda ei tähenda, et muuseum on suunatud vaid kohalikule kunstiväljale. Tähtis on ka avatus väljapoole. Korraga on vaja mõelda väga paljudele erinevatele tahkudele. Kuid kõige esimesena tuleb muidugi tagada muuseumitöö kõrge kvaliteet, kuna see on eelduseks, et muuseumil on nii kohalikule kui välisele kunstiväljale midagi pakkuda. Selleks on vaja näidata kõige edumeelsemat, kõige lubavamat kunsti. Inimesed ei oota muuseumilt, et see üritaks kõigile meeldida, vaid et sel oleks oma äratuntav nägu. See omakorda nõuab programmi koostades teadlike valikute tegemist. Milliste täpselt, oleneb jällegi kohast, kus muuseum asub. Mõnikord on vajalik profiili täielik muutmine. Kui see on näiteks liiga ühte kohta tardunud või traditsiooniline, siis on oluline seda kaasajastada.

Mis on mumokis praegu olulist toimumas?

Viin on olnud alates 1980ndatest väga rahvusvaheline linn. mumoki programm sõltub väga paljuski meie kollektsioonist ja traditsioonidest. Me näeme kunsti valgustuslikuna, filosoofilise tööriistana visuaalse kultuuri väljal. Oluline osa meie kollektsioonist on 1960ndate kontseptuaalne kunst, mis on seotud igapäevaeluga, arengutega kunstiväljal, eneserefleksiooniga. Töötame selle traditsiooniga. Meil on väga tugev videokunstikogu ja hiljuti avati uus kino. Püüame tõsta esile kunsti erinevaid tahke. Kunstimuuseumi eelis on, et see on omamoodi pusle, mis koosneb erinevatest huvidest ja ideedest, ulatudes modernismist kaasaega. Oleme tundlikud ka muutuste suhtes, mis on tingitud sotsiaalmajanduslikest põhjustest ning mida käsitletakse noorel kunstiväljal. Sinna kuulub ka Marge Monko, kes tegeleb enda loomingus oma päritolumaa liikumisega kommunismist kapitalismi. Samal ajal peame aga tegelema ka klassikalise modernismiga, otsima selle näitamiseks uusi perspektiive. Kronoloogilise lähenemise asemel proovime luua näitusi mingite muude printsiipide alusel. Näiteks viisime ellu näitusteseeria, kus ühendasime kunstiteoseid mingite konkreetsete märksõnade alla, nagu keel, teema jms. Muuseum peab toimima lahtise aknana, mis toob kokku oma kaasaja ja noore kunsti, ning projitseerima selle minevikule. Nii tehes on võimalik mineviku tähendust muuta, püsida voolus ja töötada kollektsiooniga, mitte lihtsalt koguda, hoida ja eksponeerida. Uute perspektiivide loomine on aga võimalik vaid rahvusvahelise kunstivälja kaasamisel. See on see, mida inimesed ootavad. Nad ei soovi näha asju nii, nagu need juhtusid või kuidas nad on neid juba kogenud, vaid et neid esitataks läbi uute perspektiivide, mis on seotud nende enda igapäevaste kogemustega. Selles peitub muuseumi elujõud või ka kunsti kui sellise.

Rääkigem auhinnast Henkel Art.Award. (HAA). Viimases Eesti visuaalkunstiajakirjas Kunst.ee ilmus artikkel Viktor Misianolt, kes väitis, et kunstiauhindade suur roll perifeersetes maades on märk väljaarenemata infrastruktuurist. Mis on teie hinnangul kunstiauhindade roll? Ning konkreetsemalt, mis on HAA eesmärk?

Kunstiauhinnad, kui nende loojaks on mõni selline kompanii nagu Henkel, sõltuvad suuresti sellest, kui professionaalselt nendega kaasnevat korraldatakse. Seni kuni kaasatakse eksperte, on see hea võimalus uusi kunstnikke kunstiväljale tõmmata. Sellised auhinnad motiveerivad kunstivälja ning seetõttu on neid ka mõttekas välja anda. Erakapitalil põhinevate auhindade puhul on oluline, et sponsorid püsiksid tagaplaanil. Minu kogemus on, et sponsorid ei otsi kunstiauhindadest niivõrd otsest tulu firmade reklaamimise näol, vaid lõikavad kaudset kasu – prestiiži, mis kunstiga kaasas käib. Samas sõltub mingi auhinna mõjukus ikkagi kunstnike kvaliteedist. Me peame olema teadlikud, et ka kunstiauhinnad mõjutavad kunstivälja ning noored kunstnikud lähtuvad teatud määral selliste auhindade profiilist ja valikukriteeriumitest. On hea, kui žürii on sellest teadlik, kuna sellised hindamisalused kujundavad ka kaasaegset ajalugu. Kunstiauhinna kui formaadi eest on raske põgeneda ja seda polegi vaja teha, arvestades riikliku rahastamise järsku vähenemist viimastel aastatel. Seega on kunstiauhindade näol (eeldusel, et rahastajad ise hoiavad tagaplaanile) tegemist juba tuntud ja töötavate traditsioonidega. Lisaks jäävad aastate jooksul välja valitud kunstnikud meie huviorbiiti.

HAA on orienteeritud Ida-Euroopale. Kas need kümme aastat, mil HAA on väljal tegutsenud, on toonud kaasa ka mingeid muutusi?

Mõningates aspektides jah, mõned kunstnikud muutusid nähtavamaks, mõned institutsioonid said rohkem tähelepanu. Ma arvan, et koostöö mumokiga oli küllaltki hea mõte. Samas peame endale aru andma, et see ei ole piirkondliku kunsti jaoks lahendus, vaid ainult tilk suures meres, aga vähemalt on see tilk olemas. Kunstimaailm on väga mitmekesine ja sellel on palju tahke, mida tuleb arendada – peavad olema galeriid, kunstikirjandus, samuti kogu see diskursiivse välja osa, mis on seotud ülikoolide ja akadeemiatega. Selles mängus on palju mängijaid ja minu arvates töötab see vaid siis, kui on ka palju aktiivseid osapooli, kes on omavahel seotud. Ja oma roll on kindlasti ka kunstiauhindadel ja kompaniidel, kes neid spondeerivad. Seda tuleb vaadata kriitiliselt nagu ka välja teisi osi.

Rääkigem lõpetuseks ka Marge Monkost, HAA möödunudaastasest võitjast. Te olete tema näituse kuraator mumokis. Mida arvate tema Tartu näitusest ja kuidas te Monko töid kirjeldaksite?

Möödunudaastast võitjat valides märkasime, et mitmed kunstnikud tegelevad mingil viisil oma maa ajalooga. Nad jälgivad käimasolevaid arenguid, vaatavad tagasi ajalukku, tegelevad isikliku ja rahvusliku identiteediga ning kritiseerivad ka selle skemaatilist käsitlust. Selles liinis oli Marge üks tugevamaid mitte ainult poliitilise teadlikkuse osas, vaid ka esteetiliselt. Ta oli oma uurimuses ning sellest tulenenud materjali kunstiteoseks muutmises veenvalt järjepidev. Tema töödes võib näha süvitsi minevat huvi. Mulle meeldib Tartu näitus väga, sest see rõhutab siinset arhitektuuri. Kunst on alati mingil viisil arhitektuuriga seotud, kas või kõige laiemas mõttes identiteedi konstrueerimise kaudu. Milline on tehaste roll identiteedi loomisel jne. Samuti „Punase Koidu” ekraan, mis on väga teadlikult arhitektuurseid suhteid puudutav. Lisaks muidugi näitusesaali enda arhitektuur. See kõik juhib tähelepanu asjaolule, et arhitektuur ei ole neutraalne, vaid tegemist on ideoloogilise ruumiga. Veel meeldib mulle, et näitus on kontsentreeritud ning paistab silma tõsise kuraatoritöö poolest. Tööde eraldi ruumidesse paigutamine rõhutab põhiteemasid väga loogilises järjekorras. Oluline roll on ka kunstniku kvaliteedil, kuna Marge Monko ise on väga teadlik ruumi eelistest ja lõksudest. Seetõttu töötab ta ka noorte arhitektidega, mis annab omakorda aimu tema professionaalsusest.