Lisaks meelelahutusele on kolinud TikToki platvormile ka raskem sisu, nagu sõjaaktivism. Ukrainlased on pannud oma rahvusliku identiteedi ja ühtsuse teenistusse euroloo „Stefania”. Ootamatul kombel kasutavad seda aga hoopis teistel eesmärkidel vene sisuloojad.

Sõjad toimuvad tänapäeval lahinguväljade kõrval üha enam ka internetis, nagu on olnud võimalik täheldada teise Karabahhi ja kestva Vene-Ukraina sõja näitel. Just viimast on tituleeritud ka TikToki sõjaks. Sealjuures on räägitud palju sotsiaalmeediapõhise sõjaaktivismi eri aspektidest, ent vähem heli rollist selles. Ometi on muusika sõjas tähtsal kohal.[1]

Muusika roll sõjas – lahutaja ja ühendaja

Muusika on kuulunud sõdade juurde pikka aega ja sugugi mitte alati võimestavas võtmes. Näiteks mängisid USA väed Vietnami sõjas lahinguväljadel valju muusikat, et vietkongi võitlejaid vaimselt kurnata, Guantánamo lahe vangilaagris kasutati aga lastesaate „Sesame Street” tunnusmuusikat piinamisvahendina (vt Al Jazeera dokumentaalfilmi „Songs of War”). Üks kurikuulsaim näide muusikast kui vägivalla tööriistast on pärit teisest maailmasõjast, kus seda kasutati natside koonduslaagrites vangide hirmutamiseks ja alandamiseks.

Ent loomulikult ei ole kõik nii ühene ning samamoodi lõid ja esitasid vangid natside koonduslaagrites muusikat vabatahtlikult. Muusikauurijad on rõhutanud, et muusikaga tegelemine aitas vangidel hoida oma kultuurilist identiteeti ja traditsioone, pakkudes samal ajal võimalust säilitada väärikust.

Just muusika kaudu loovad inimesed kogukondi, ent samamoodi kasutavad nad muusikat, et end teistest inimrühmadest eristada.

Teadlased, eriti psühholoogia ja neuroteaduse valdkonnas, on uurinud, kuidas aitab muusika inimestel rasketes oludes vastu pidada. Nende sõnul loob see ühise emotsionaalse kogemuse, mis tugevdab rühma liikmete omavahelist sidet, soodustab solidaarsust ning aitab neil stressiga paremini toime tulla. Just muusika kaudu loovad inimesed kogukondi, ent samamoodi kasutavad nad muusikat, et end teistest inimrühmadest eristada. Muusika on oluline rahvusliku identiteedi kujunemisel ja ülalhoidmisel. Siinkohal on asjakohane mõelda Eestile ja sellele, kuidas rahvuslikud laulud aitasid teisel ärkamisajal, 1980. aastatel ühtsust luua.

Sarnaselt Eestiga on Ukrainaski olnud pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastate alguses Lääne muusika kõrval populaarne rahvusliku alatooniga muusika. Eriti suure populaarsuse saavutas Ukrainas popmuusika, milles on kasutatud rahvuslikke pille, pärast Venemaa täiemahulist sissetungi aastal 2022. Hea näide, mis on ilmselt eestlastelegi hästi teada, on siinkohal Kalush Orchestra laul „Stefania”, mis ühildab räpi rahvaliku temaatikaga. Pärast sõja algust sai laul uue tähenduse ning algne rõhk nihkus emaduselt emamaale. Nii illustreerib see, kuidas äärmuslikud sündmused, nagu sõda, rahvuslikku identiteeti kujundavad.

„Stefania” aktivismi teenistuses – patriootlikud kassid

„Stefania” eduloos ukraina rahva ühendajana mängis suurt rolli TikTok. Platvorm saavutas suure populaarsuse koroonapandeemia ajal 2020. aastal. Kui alguses tundus, et TikTok on esmajoones naljasisu jagamiseks, siis nüüd näeme, et sinna on kolinud ka palju n-ö rasket sisu, näiteks sõjamaterjal. Nagu viitavad sotsiaalmeedia uurijad, pakuvad eri platvormid erinevaid võimalusi. TikTok on teiste hulgas üsna eriline. Esiteks määrab TikToki „For You” lehe sisu ülimalt personaliseeritud algoritm, sest prioriteet ei ole suunata inimesi üksteist jälgima, vaid pigem pidevalt uuele sisule reageerima ja sellega dialoogi astuma. Teiseks on platvorm audiovisuaalne – peaaegu igal TikToki videol on helitaust, mida on tehniliselt lihtne lisada. Nimelt saab heli kerge vaevaga algsest videost eraldada ja oma video taustaks panna. Heli mõjutab ka sisu levikut. Kui mingi soundtrack kogub platvormil populaarsust, soovitabki algoritm vaatajaile seda sisaldavaid klippe. TikToki sisuloojad, kes loodavad oma sisuga rohkemate inimesteni jõuda, kasutavad oma videotes populaarseid soundtrack’e.

Pärast sõja algust sai Kalush Orchestra laul „Stefania” uue tähenduse ning algne rõhk nihkus emaduselt emamaale.

Samal eesmärgil on kasutatud TikToki sõjaaktivismis rahvusliku identiteedi teenistuses ka Ukraina eurolugu „Stefania”. Klippides võib näha Ukraina lippu, vappi, päevalilli. Muusika omakorda tugevdab ja võimendab patriootlikke teemasid, mis nii ehk naa laulus peituvad. Sõjas tavapärane patriotism saab TikTokis aga mängulise tooni. Nii näeme ühes postituses superkangelasest kassi, kel on seljas Ukraina lipu värvides keep, teises kassi, kel on peas väike roosa panamka, mis sarnaneb mütsiga, mida üks Kalushi liige kandis Eurovisionil. Tervikuna joonistub välja pilt armsuse strateegilisest kasutamisest sõjakommunikatsioonis. Muide, armsuse kaudu saab edastada ka problemaatilist või isegi vägivaldset sisu, näiteks kui üks nunnu tegelane annab teisele vastu vahtimist. Nii on nunnusus sõjakommunikatsioonis omamoodi Trooja hobune – justkui ohutu, kuid võib afektiivsuse tõttu kindlalt inimeste teadvusse kinnistuda.

Sõjahelide summutamine vs. laulu kaaperdamine

Rahvuslikele sümbolitele keskendunud materjali kõrval näeme TikTokis ka teistlaadi videoid, mis kujutavad sõdurite ja tsiviilelanike elu sõja ajal. Paljud neist on filmitud pommivarjendites, kohtab ka klippe pommitamisest või selle põhjustatud hävitustööst, näiteks video lastest pommivarjendis, taustal mängimas „Stefania”. Lapsed tantsivad laulu saatel ja hakkavad siis õpetaja juhtimisel kaasa laulma. Muusika sulandub laste lauluga ja kuna see kõlab pommivarjendis, tekib n-ö tegelik, diegeetiline heli, mis peegeldab päriselu. Mittediegeetilist postproduktsioonis lisatud heli (nt soundtrack’i)[2] kasutatakse sõjakollete klippides vähem, esmajoones kostab neis just tegelik heli. See aitab rõhutada olukorra tõsidust ja veenda, et pommitamine toimub tegelikult – nüüd ja praegu. Paralleelselt kasutatakse heli sõja akustiliste šokkide vähendamiseks, nagu näitas klipp lastest pommivarjendis, et luua positiivsemat atmosfääri.

Rahvuslikele sümbolitele keskendunud materjali kõrval näeme TikTokis ka teistlaadi videoid, mis kujutavad sõdurite ja tsiviilelanike elu sõja ajal.

Kuna TikTok annab kasutajatele suure vabaduse, kuidas heliga ümber käia, võib juhtuda, et seda kasutatakse mõnel ootamatul viisil. Näiteks on pannud „Stefania” enda eesmärkide teenistusse vene sisuloojad. Huvitaval kombel ei vaidlusta need klipid kestvat sõda ega Venemaa rolli sissetungijana, samuti mitte fakti, et inimesed surevad. Vaidlustatakse hoopis seda, et venelased peaksid sõja tõttu häbi tundma. Nii näeme ühes klipis noort naist, kes kõnnib tänaval. Lisatud on vene keeles tekst: „Mida sa nüüd oma Venemaal tegema hakkad?” Järgneb hulk kaadreid samast naisest, kes naudib eri restoranides toitu. Teine klipp toetub sarnasele ideele, kuid erineb teostuse poolest. See algab linnulennult tehtud jäädvustusega Punasest väljakust, mille all on tekst: „Kogu maailm: olla venelane on häbiväärne!” Seejärel näidatakse meile kauneid kaadreid Venemaast, selle loodusest, linnadest ja mälestusmärkidest koos tekstiga: „Häbi? Olen uhke, et olen venelane!”

Seega, muusikal on palju rolle peale selle, et see paneb jala tatsuma. Muusika on lihtsasti politiseeritav, see võib olla sõjaaktivismi tööriist ning muusika võimestamiseks, aga ka piinamiseks kasutamine ei ole ajaloos midagi uut. Muusika on afektiivne ja TikTok soosib afektiivset materjali, mistõttu seda kasutatakse seal nii rahvuse ühendamiseks kui ka oma kogukonna piiride tõmbamiseks. Ka ukrainlased kasutavad „Stefaniat” edukalt identiteediloomeks, sõjahelide summutamiseks ja laiema publiku kaasamiseks. Kuna TikTok laseb aga heliga vabalt ringi käia, võivad venelasedki „Stefania” enda narratiivi teenistusse rakendada, kaaperdades selle ning näidates seeläbi ukrainlastele ja muule maailmale mõtteliselt keskmist näppu.

[1] Artikkel põhineb Jaana Davidjantsi teadusartiklil „„Stefania” for Identity, Affinity, and Disruption: The Role of Sound in TikTok War Activism” (Res Musica, nr 16, 2024).

[2] Filmides lisatakse diegeetiline heli vahel ka postproduktsioonis. TikTokis juhtub seda harva, kuna tegu on suuresti amatöörmaterjaliga.

Jaana Davidjants on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi külalisteadur. Tema doktoritöö käsitleb sotsiaalmeediapõhist loojutustust konfliktidest ja sõjast.

Elis Kitt on vabakutseline graafiline disainer, animaator ja illustraator. Lisaks teeb ta brändi Ekito alt riideesemetele ja kottidele airbrush-illustratsioone.