30. novembril Salme Kultuurikeskuses esineva trio Tomorrow Comes The Harvest liikmed Jeff Mills, Jean-Phi Dary ja Prabhu Edouard räägivad, mida muusika meile õpetada saab.

Mis teeb muusika kui kunstivormi nii eriliseks? Sellest küsimusest kannustatuna kutsusid afrobeat’i looja Tony Allen ja Detroidi techno-pioneer Jeff Mills 2016. aastal ellu improvisatoorse muusika projekti Tomorrow Comes The Harvest. Mõni aeg hiljem liitus nendega Alleni pikaaegne kaasteeline, klahvpillimängija, laulja, produtsent ja võitluskunstide spetsialist Jean-Phi Dary. Kui Tony Allen meie seast 2020. aastal ootamatult lahkus, otsustasid Mills ja Dary, et projekti riiulile ei panda, vaid arendatakse edasi teiste muusikute kaasabil. Nii kutsuti bändi värskeimaks liikmeks India päritolu helilooja Prabhu Edouard, kes on üks oma põlvkonna tunnustatumaid tablamängijaid. Nagu intervjuust selgub, ei taha muusikud ise Tomorrow Comes The Harvestit kindlate stiilisiltidega koormata – peamine roll on siin improvisatsioonil, koosmusitseerimisel, tundmatusse vette hüppamisel ning sellel, kuhu see kõik artisti ja kuulaja viia võib.  

Lugsin intervjuud Prabhuga, kus ta tsiteerib oma mentori Shankar Ghoshi sõnu: „Sinu keskkond määrab selle, milline muusik sinust saab.” Kuidas see mõte teie kolme puhul rakendub?

Prabhu: Ghoshi mõte oli, et meister saab õpetada, kuidas oma instrumenti käsitseda, kuid sa ei saa üheltki meistrilt oodata, et ta teeks sinust artisti. See sõltub sinust endast ja sellest, mida sa öelda tahad. Ma ise ei ela Indias, olen erinevate kultuuride taustaga, niisiis, kuidas ma lähenen India klassikalisele instrumendile? Kas ma mängin nagu keegi, kes on seal sündinud ja kasvanud ning mängib vastavalt India traditsioonidele? Ma võiksin, aga olen teinud teistsuguse valiku. Ma arvan, et Ghoshi sõnum oli, et kui sa tunned oma väljendusvahendit, pead sa leidma autentse viisi, kuidas ja mida sa soovid sellega väljendada.

Jean-Phi: Olen iseõppinud muusik, seega oleksin täna hoopis teistsugune artist, kui oleksin käinud mõnes konservatooriumis. Iseõppimine on viinud mind kokku inimestega, kellega ma formaalse hariduse kaudu poleks kunagi kohtunud. See on kindlasti mu mängustiili mõjutanud ja teistsuguseks vorminud. Mul on olnud mitmeid mentoreid, keda ma pole tegelikult isiklikult tundnud, näiteks Herbie Hancock ja Quincy Jones – puhka rahus, meister. Ma pidin ise avastama, kuidas jõuda nende tasemeni, kuid keegi ei õpetanud mulle, kuidas seda teha. Niimoodi õppides leiad vahel asju, mida sa isegi ei teadnud end otsivat.

Jeff: Ma kasvasin üles linnas ja keskkonnas, mis oli muusikaga täidetud. Muusika oli igal pool – naabrite, sugulaste ja klassikaaslaste juures, tänava lõpus, nurga taga. Kõik olid muusikaga seotud, nii et me isegi ei mõelnud sellele eriti – see oli üles kasvades lihtsalt meie mõtteviisi juurdunud. Ei pidanud kaugele vaatama, et leida klahvpillimängijat, pianisti või trummarit – nad kõik olid põhimõtteliselt sealsamas naabruskonnas. Seega pole üllatav, et Detroidist on välja kasvanud produtsentide kogukond, kes teevad sellist muusikat nagu Detroidi techno. Enne techno’t oli Motown, 1920.–30. aastatel flapper’ite liikumine ja igasugused teised muusikud, kes siit läbi käisid. Mis Detroiti teistest kohtadest nagu Chicago, New York ja Los Angeles eristab on see, et me kasutame muusikat rohkem selleks, et väljendada seda, kes me oleme. Nagu kantri või folgi puhul, räägib Detroidi muusika hingest. See ei ole äri, kuulsus või raha teenimine, vaid soov muusika kaudu midagi öelda. See näib olevat Detroidi erinevaid põlvkondi ja muusikaajastuid ühendav joon.

Kui olulised on teie omavahelised vestlused sellistel teemadel nagu muusika ja loovus või tehnoloogia ja teadus, mis on ka afrofuturismi võtmeelementideks? Kuidas väljenduvad need arutelud teie muusikas?

Jeff: Ma ei ole kindel, kas afrofuturism on meie muusika kohta päris õige termin. On üsna keeruline täpselt määratleda, mida me teeme, sest seda ei saa ühe kindla stiiliga piiritleda. Mõnikord koosneb pala või lõik, mida esitame, näiteks kahest või kolmest erinevast stiilist, nii et jah, ma ei nimetaks seda tingimata afrofuturismiks. Võib-olla on see seotud futurismiga üleüldiselt; ideega luua midagi, mis võib inimesi teatud viisil tundma panna, inspireerida või tegutsema motiveerida. Kui me oleme koos, tegeleme me muusikalise dialoogiga ning püüame jõuda teatud punkti või tasemeni, millega me kõik nõustume. Töötame selle nimel, et tõsta publiku meeleolu veidi kõrgemale kui see oli enne. See toimub ilma sõnadeta – žestikuleerime muusika kaudu ja otsime punkti, kust edasi liikuda. 

Prabhu: Jeff võttis selle väga hästi kokku, sest just nii asjad toimivadki. Keeruline on meie muusikale konkreetset silti külge panna. Ja teiseks on see nagu kokkuleppeni jõudmine, et allikast peaks välja voolama üks heli – see on väljakutse ja samal ajal ka asja võlu.

Tomorrow Comes The Harvest kannab edasi Tony Alleni ideed improviseerida ja jõuda kõrgemale teadvuse tasemele. Mida te tavaliselt laval olles tunnete?

Jean-Phi: Minu jaoks on see lihtsalt kohal olemine ja mitte millelegi mõtlemine. Atmosfääri ja vibratsiooni tunnetamine meie kolme ja publiku vahel ning selle tõlkimine muusikaks.

Jeff: Ma tunnen end pisut nagu astronaut, kes on valmis startima ootuses, et me avastame midagi uut. Seega olen elevil ja närvis, sest tean, et see saab olema huvitav. 

Prabhu: Kui vaadata vaimseid õpetusi üle kogu maailma, rõhutatakse neis hetke ja kohaloleku tähtsust. Kui sa suudad rahustada oma mõtted ja olla hetkes, siis koged seda, mis parasjagu toimub. Sa lähed lavale, ilma et saaksid midagi ette valmistada, ning reageerid olukorrale, ilma et sul oleks aega mõelda. See on samaväärne meditatsiooniga, sest sel hetkel lõpetad sa mõtlemise ning oled siin ja praegu. Ma usun, et improviseerimisel on see võime. See olukord toob endaga kaasa nii palju ettearvamatust ja hetkes olemine viib su teadvuse kõrgemale tasandile.

Kas sellises esinemisviisis on ruumi ka vigadele?

Prabhu: Väga palju.

Jean-Phi: Jaa, see on osa muusikast. (Naerab)

Jeff, sa oled maininud, et muusika kuulamine ei pea olema alati meeldiv. Mida muusika meile õpetada saab, isegi, kui see meeldiv pole?

Jeff: Mu mõte viitab muusika sugestiivsusele. Oleme muusikatööstuses eksisteerinud 80–90 aastat. Kui rääkida muusika kommertsialiseerumisest, oleme me selles äris suhteliselt uued. Muusika võib olla osa meie elust ning õpetada rohkem kui lihtsalt meie meelt lahutada. See võib näidata teatud asju, mis ei pruugi olla nii meelelahutuslikud kui on näiteks popmuusika, mis on loodud, et panna meid hästi tundma. See on midagi, millele ma mõtlen, kui ma loon albumit, või vahel ka esinemise ajal – näiteks, kus oleks tore rütmist kõrvale kalduda ja luua midagi abstraktset, nii et keegi ei tea, mis järgmisena juhtub. Kui kasutada helisid huvitaval moel, võib see panna sind teistmoodi tundma, valmistada sind ette selleks, mida sa kohe kuuled, või avada uusi vaatenurki. Heli ja muusika on tegelikult sinu hääle ja mõtete pikendus. See, kuidas sa neid kasutad, määrab, milleks need muutuvad. Lõppkokkuvõttes sõltub see inimesest, kes neid mõtteid rakendab.

Jean-Phi: Eesmärk ei ole panna ainult inimesi tantsima, vaid mõtlema ja tundma erinevaid emotsioone. See on millegi tõlkimine, mis on parajasti õhus. Ma arvan, et see ongi selle emotsiooni tõlkimine ja oma energia jagamine inimestega.

Jeff: Jah, sest me tegeleme inimeste, mitte masinate või elutute objektidega. Inimestel on emotsioonid ning muusika ja heli kaudu on võimalik luua ühendus kõigi nende emotsioonidega, mida me kogeme. Mõnikord tunneme end mugavalt, mõnikord mitte. Mõnikord oleme õnnelikud, mõnikord kurvad. Mõnikord oleme uudishimulikud, mõnikord mitte. Kogenud muusik peab teadma, et kui tahad kuulajaga ühendust luua, pead arvestama kõigi nende aspektidega.

Prabhu: Mul oli ühel hommikul keeruline olukord ning ma läksin jooksma. Venitasin pärast seda ja kallistasin puud. See oli nii hea tunne – natuke nagu see, mida me teeme. Hiljuti ütles üks inimene mulle pärast kontserti: „Mul oli nii halb päev ja olin pahas tujus. Aga ma tulin siia ning tundsin end pärast üliõnnelikuna, nagu kõik see halb oleks lihtsalt minema pühitud.” Ma arvan, et see on sama, mida see puu minuga tegi. Ta on juuripidi maas, seotud millegi palju sügavamaga kui meie, ja samal ajal ulatab ta oma käed taeva poole. Kui te seda teete, annate ära halva ja saate vastutasuks midagi, mis teid puhastab.

Ma käisin eelmisel nädalal kuulamas Jeffi setti ja tundsin seda sama. Seal oli üks inimene, kes ka kontserdipaiga restoranis töötas. Nägin teda kell neli hommikul hullumeelselt tantsimas. Ta ütles mulle, et see on tema jaoks tõeliselt vabastav, sest ta elus on nii palju pingeid. Ta läheb techno-peole ja kogeb midagi transilaadset. Nii et muusika tervendav jõud on väga oluline ja võimas. Küsimus ei ole heas ega halvas – see on see, kuidas kanaldada neid asju, mis sinuni jõuavad, ja muuta need millekski positiivseks. Ma arvan, et seda me teha püüamegi.

Jean-Phi, tegin eelmisel aastal intervjuu klaverivirtuoosi Lubomyr Melnykuga, kes ütles, et tema jaoks on klaver üks inimkonna imelisemaid leiutisi. Kuidas sina oma instrumenti kirjeldaksid?

Jean-Phi: Ma olen temaga täiesti nõus. Klaver on üheaegselt nii löökpill kui ka harmooniainstrument, see kombineerib mõlemat. Minu jaoks on klaver mitmete tänapäeva leiutiste eellane, näiteks klaviatuuri ja trummimasinate. On siiani üsna uskumatu mõelda, mis viisil see loodi ja kuidas see on arenenud. See on matemaatika, selles on mingi müstika. Need, kes klaveri lõid, olid geeniused.

Prabhu, sinu instrument on tabla. Milline on sinu jaoks selle kultuuriline tähendus?

Prabhu: See kannab endas väga palju tähendusi ning selle ajalugu on väga huvitav. Tabla sündis ajal, mil pärslased tulid Indiasse. Sel ajal oli juba palju suuri hinduistlikke muusikuid, kes mängisid pille, mis erinesid üsna palju Pärsia pillidest. Nii otsustasid pärslased ja hindud jõud ühendada ja luua uusi instrumente, mis oleksid omavahel dialoogis. Nii peegeldab tabla erinevate kultuuride, religioonide ja vaimsuste kohtumispunkti. Sümboolselt tähendab see, et inimesed otsustasid teha midagi, mis ulatub kaugemale nende usulistest või etnilistest tõekspidamistest ja see sümbol on väga oluline.

Jeff, sa oled muusikuna tuntud kui erinevate tehnoloogiliste innovatsioonide ning kosmoloogia tõlgendaja. Kuidas on sinu tuleviku taju muutunud? Kas näed seda pigem pessimistlikult või optimistlikult?

Jeff: Mõlemat pidi, aga keskendume pigem heale (muigab). Elektrooniline muusika teenib pigem optimistlikumat vaatenurka. Selle kaudu saame avastada kohti, kus me füüsiliselt olla ei saa, aga muusika abil võime neid ette kujutada. Võib olla väga kasulik näha muusikat kui silda, mis avab meile uued horisondid, olgu need millised tahes. Kui harjuda niimoodi mõtlema, hakkad nägema asju teistes perspektiivides. Selle käigus saabub taipamine, et eksisteerime reaalsuses, kus juhtuvad nii head kui ka halvad asjad, aga on väga oluline meeles pidada, et alati tuleb parem aeg, sõltumata sellest, kui tume ja keeruline kõik parasjagu tundub. Sealt tuleneb ka Tomorrow Comes The Harvesti tähendus. 

Seda ma tegelikult lõpetuseks uurida tahtsingi. Mis tähendust kannab fraas Tomorrow Comes The Harvest teie jaoks?

Jean-Phi: Ma olen õnnelik, et olen olnud osa sellest projektist algusest peale, siis kui me Tony Alleniga alustasime. Tegin kaasa esimesel albumil ja kontserdil, nii et ma olen näinud, kuidas see suudab viia idee vabadusest inimesteni. Nagu Prabhu ütles, mõnikord tulevad inimesed meid vaatama, kui neil on olnud halb päev, aga nad lahkuvad õnnelikena ja näevad elu teistmoodi. Loodan, et kui nad näevad meid improviseerimas, annab see neile tagasi midagi positiivset. Tomorrow Comes The Harvest näitab, et on võimalik arutada, kokku saada ja koos midagi nullist luua.

Prabhu: Minu jaoks on huvitav, et kuigi me rääkisime vestluse jooksul tulevikust, on meie meetod ühenduda olevikuga. Just see on minu jaoks imeline, sest see, mida me teeme, toimub just praegu. Me võime teha plaane homseks, aga ainult jumal teab, mis juhtuma hakkab. Minu jaoks on tulevikuplaanide tegemine vähem oluline kui see, mida sa teed oma väikses ruumis just praegu, mõeldes, mis on see seeme, mida külvata. Ma tunnen, et see ongi selle trio iva.

Üritus Facebookis