22. novembril esineb Niguliste kirikus ning 23. novembril Tartu Heino Elleri kooli Tubina saalis ukraina päritolu pianist ja helilooja Lubomyr Melnyk, kes on tuntud sellise omapärase mängutehnika nagu continuous music’u (lubage see mul tõlkida kui „katkematu muusika”) väljaarendamise poolest. See tähendab, et Melnyk on võimeline mängima mõlema käega üle 19,5 noodi sekundis ning on suutnud ühe tunni jooksul esitada 93,650 individuaalset nooti.

Vestlen Lubomyr Melnykuga ühel oktoobriõhtul läbi veebisilla. Meie intervjuu algab kell viis ning selle aja jooksul sulandub Melnyk üha rohkem oma pimeneva toaga üheks. „Varsti kaon ma täiesti ära,” naerab ta, ekraan vaevu nägu valgustamas. Juba intervjuuks valmistudes mõistan, et see, mida Melnyk teeb, pole pelgalt klaverimäng, vaid omamoodi filosoofia, mille tähendust ja mõju mõistab sajaprotsendiliselt vaid selle esitaja ise. Meie vestlus kulgeb kohati ka üsna tumedates toonides, alustades venelaste sõjakoledustest Ukrainas ning lõpetades sellega, kas me mõistame kunstide väärtust, millega me ühes ajas eksisteerime.

Kuidas sul läheb ja kus sa praegu viibid?

Ma olen oma kodus Rootsis, kuid mul ei lähe hästi, Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse varjutab mu igapäevaelu üks suur tume pilv. Mina ja mu perekond kannatame ühes oma rahvaga, kuid asi pole ainult selles, et inimesed kannatavad – muretsen ka sellepärast, mis võib juhtuda. See võib meie inimeste ja minu rahvuse jaoks väga halvasti lõppeda. Ma olen väga mures.

On see aja jooksul ka kuidagi kergemaks läinud? 

Ei, mitte eriti. Kõik on väga tume, sest inimesed kannatavad igapäevaselt. Neid tapetakse, lastakse õhku, nad kaotavad oma käsi, jalgu ja silmi. See on lõputu mure ja kurbus. Näen praegu sama juhtumas Palestiinas – üle 10 000 inimese on surnud ning terve riik hävitatud. See kõik juhtub, sest maailm laseb sellel juhtuda. Kuid inimesed ei lase sel sündida meelega – ei ole nii, et inimesed on pahad. Nad on abitud. Valitsused teevad, mida nad tahavad, kui nad võimule pääsevad. Neist ei saa enam lahti. See on nagu lepingule alla kirjutamine – sa oled sellega nii kaua seotud, kuni leping sätestab. Need kannatused sünnivad, sest inimesed ei hooli piisavalt. Riigid, kes seda viletsust loovad, ei saaks seda teha, kui maailm neile vastu astuks. 

Sa seod oma klaveritehnika oma rahvusega ning oled öelnud: „Seda muusikat ei eksisteeriks, kui ma poleks ukrainlane. Meie eripära seisneb selles, et me kipume end ohverdama. Ukrainlased ohverdavad end selle nimel, mis neile oluline on.” See on sümboolne tsitaat, mis ei viita ainult praegusele ajale, vaid ka Ukraina ajaloole. Kuidas need sõjaaastad su loomingut mõjutanud on?

Kui aus olla, siis väga palju. Ma ei ole nende kahe aasta jooksul eriti muusikat kirjutanud. Kui venelased Ukrainasse sisse tungisid, ei suutnud ma eriti midagi teha. Hiljem lõin aga pala nimega „The Sacred Thousand”, mis räägib Ukraina vaprusest ja vastupanust venelastele. See teos on minu jaoks väga oluline. See on ka füüsiliselt omamoodi, sest terve loo kestuse aja teeb mu parem käsi üht ja sama liigutust, mis on erandlik.

Aga asi ei ole ainult Venemaa sissetungis, vaid ka maailma reaktsioonis sellele. Mul on olnud kurb näha venelaste tõelist loomust. See ei ole ainult Putin – 95% protsenti venelastest tahab tappa kõik ukrainlased maa peal. Venelastel ei ole huvi hävitada maa pealt kõiki eestlasi. Nad tahavad ainult teie riiki ja maad. Neid ei huvita, kui te sinna jääte ja elate Vene võimu all nagu 40 aastat tagasi. Aga neid huvitab, et kõik ukrainlased tapetaks ja hävitataks. See on viha, mida keegi maailmas ei hooma. Seda tõestab julmus, mida nad ukraina meeste, naiste ja laste peal korda on saatnud. Inimesed ei taha seda endale tunnistada, sest see on nii kole, aga sellest hoolimata on see tõsi. Me ei võitle Ukrainas ainult oma maa eest, sest kui me kaotame, tapetakse meid kõiki. 

Siin olukorras on kolm faktorit: esiteks sissetung ise. Teiseks tõsiasi, et maailm keeldub nägemast, millised venelased on. Nad tahavad, et ukraina naisi vägistataks ja tapetaks. Nad tahavad, et ukraina mehed lastaks õhku ning kõik meie lapsed hävitataks. Maailm pole sellest endiselt aru saanud, aga ukrainlased saavad. Kolmandaks, maailma reaktsioon on olnud pealnäha abistav, kuid peaks tegelikult olema palju tugevam. Maailm oleks võinud Putinile öelda: kui sa vallutad, siis me lömastame su, nii et sa ei suuda enam püsti seista, kuid selle asemel kehtestatakse sanktsioonid. Venelased teatasid juba alguses, et sanktsioonid on mõttetud ning nii ongi. Neil pole olnud venelastele mingit mõju. Euroopa oleks võinud kohe sulgeda sisse- ja väljaminevad koridorid Venemaaga. Keegi ei tule sealt välja ega miski ei lähe sinna. Kui seda oleks tehtud, oleks sõda läbi olnud, aga selle asemel lastakse saata venelastel asju üle kogu Euroopa ning sadadel tuhandetel inimestel, putinistide armeel Euroopasse kolida. 

Sa oled nimetanud klaverit inimkonna kõrgeimaks saavutuseks. Kuidas sa just klaveri juurde jõudsid?

Klaver on tõeliselt unikaalne ja ebaloomulik instrument. Kõik teised instrumendid on loomulikud, iidsed, ning tehtud sellest, mida inimesed loodusest leidsid. Klaver mitte. Selle igal klahvil on kakskümmend osa ja hooba, mis on kõik harukordselt välja arendatud. Lisaks nõuab selle mängimine uskumatut jõudu. On tõsi, et see on mingil määral sarnane trummidega, sest ka nende mängimine on erakordne füüsiline pingutus. Algne klaver leiutati umbes 1650. aastal, see tuli taevast maa peale. Ma pean katkematut muusikat kõrgeimaks võimalikuks muusika esitamise saavutuseks, sest see on inimkogemuse piire ületav ja see saab sündida ainult klaveril. 

Kas sa mäletad, millal sa esimest korda klaverit mängisid?

Ma olin umbes 3-aastane ning mängisin üht pala, mille ma ise välja olin mõelnud. Mu ema, kes oli koolitatud ooperilaulja, sai aru, et ma peaks võtma klaveritunde ja just selle instrumendiga jätkama. Aga tundidega alustasin ma alles hiljem. 

Kas katkematu muusika oskus on pigem anne või nõuab see palju harjutamist?

Mõlemat. Ainult andest ei piisa. Ma arvan, et katkematu muusika esitamine vajab väga palju, umbes 100 000 tundi harjutamist. Samas, Beethovenile, Mozartile ja Bachile oli antud erakordne anne ning nende jaoks tuli oskus klaverit mängida väga ruttu. Nad lihtsalt suutsid seda. Mozart oskas mängida, kui ta oli 5-aastane. Ma arvan, et Beethoven oli 12. Inimesed ei mõelnud sel ajal niimoodi, nagu meie mõtleme. 200 aastat tagasi nähti, et lapsele anti järsku anne mängida. Tänapäeval see enam nii ei ole – sa pead alustama 4-aastaselt ning selleks ajaks, kui oled seitse või kaheksa, pead sa harjutama kaks tundi päevas. Praeguses maailmas luuakse pianiste hoopis teistmoodi. Rõhk on pigem tööl kui talendil.  

Kas sa saaksid kirjeldada seda füüsilist olekut, milles sa mängimise ajal oled? Kuidas sa end enne klaveri taha istumist ette valmistad?

Kui ma suudaks seda mängimise ajal kogetavat füüsilist olekut kirjeldada, tahaksid kõik maailmas seda teha! See on lihtsalt imeline ja jumalik. Ma võiksin vist öelda, et see on, nagu oleksin ma paradiisis. Mis puudutab kontserdi soojendust, siis selle jaoks on mul kindlad füüsilised harjutused, aga see ei ole alati vajalik. Viis minutit pärast kontserdi algust on mu sõrmed juba soojad. Katkematu muusika füüsiline osa on väga sarnane võitluskunstidele. See ei ole üldse nagu sonaatide või klaverikontsertide esitamine, vaid täiesti teistsugune maailm. Põhimõtteliselt jõuab pianist sellisele tasemele, kus tal ei ole enam käsi, sest need on muutunud vastavalt muusikale kas õhuks, veeks või kiviks. Sul on neli põhielementi: õhk – mis on kaks erinevat asja: õhk kui midagi tühja ja spirituaalsest ning tuul, mis on võimas ja puhuv. Lisaks vesi ja kivi. Ning nendeks su käed muutuvadki. Sa ei muretse oma sõrmede pärast. Kui ma mängin, siis ma ei tunne eriti klahvistikku. Tunnen lihtsalt energiasööstu ja klaveriheli.  

Aga mis su mõtetes toimub?

See muutub igal minutil. Sellele on ilmselt sadu erinevaid vastuseid, arvestades, mis kontserdi osa parasjagu on. Mõnikord mõtlen ma oma sõrmedele ja tunnetan klaviatuuri, sest tahan kohandada puudutust. Ma lihtsalt tunnen klaviatuuri oma sõrmedes ja klahvide liikumise rõõmu. Mõnikord mõtlen ma suurtele filosoofilistele ja spirituaalsetele teemadele. Mõnikord ei mõtle ma üldse millelegi. Mõnikord mõtlen publikule, oma kehale ja sellele, kuidas see end tunneb. Mõnikord püüan kontrollida energiat ja raskust klaviatuuril. Mõnikord mõtlen ma oma kõhulihastele ja muudan energiataset, mis voolab välja mu seljast või õlgadest. Ei ole ühte lihtsat vastust. Kontsert on täis sadu erinevaid mõtteviise. Publik ei näe seda, sest ma istun seal peaaegu liikumatult, aga minu sees toimub tohutult palju. Näiteks mu teos „Windmills” on väga eriline, sest mu kehas, lihastes, kõhus ja jalgades tekkis mängides peaaegu joogalaadne situatsioon, mis andis mulle uskumatu kogemuse.  

Katkematut muusikat kuulates näib see lõputult voolavat. Kas selles muusikas on sinu jaoks koht ka vaikusele?

Seda juhtub mõnikord, kuid väga harva. Klaverihelile on omane, et see tahab laulda, ning teosele see, et teda kuuldaks. Muusika tahab elada ja häält teha. Tihti ei ole selles kohta pausile. Selles tekib mingi emotsionaalne pilt ning seda ei saa peatada. See jookseb ning muusika on nagu lõpmatu maal, mis seda emotsioonaalselt pilti pidevalt edasi arendab. Mõnikord tuleneb paus sõltuvalt teose osast. Tekib mingi helisööst ja peatub siis. Seda juhtub, aga nagu ma ütlesin, siis harva. 

Mulle näib katkematu muusika kui omamoodi filosoofia. Kuidas sa seda filosoofiat kirjeldaksid ja mis on selle suurem eesmärk?

Minu muusika eesmärk on tuua inimeste eludesse ilu ja lohutust. Ma ei ürita neid šokeerida ega segadusse ajada, vaid lasta avastada seda uut ilusat klaverimaailma. 

Aga selle muusika suurem eesmärk on valgustada inimkonda, sest see on üleloomulik. See pole tavaline klaverimäng. Selle olemus on sügavalt juurdunud religioonis ja filosoofias. Ma läksin ülikooli filosoofia magistriõppesse, sest leidsin, et see on äärmiselt oluline, väga valgustav, ilus ja hea asi, mida õppida. Inimesed arvavad, et filosoofia kujutab endast inimesi, kes istuvad ja mõtlevad elu üle, aga see ei ole üldse nii. See on pidev uste avamine, et leida tõde. Niisiis sobis see hästi katkematu muusikaga, sest need uksed tõepoolest avanesid. Nii muutus ka mu muusika üha sügavamaks ja sügavamaks. Nüüd on mu teosed rohkem religioossemad, emotsionaalsemad, vaimsemad ja filosoofilisemad. Kakskümmend aastat tagasi olid need üsna teistsugused. Abstraktsemad ja rohkem muusikale orienteeritud. Nüüd on neist saanud pigem kogemus, mis võib sind viia teise, sügavamasse maailma. Lõppkokkuvõttes on mu muusika eesmärk tuua kuulaja lähemale oma vaimsele minale, et nad kogeksid ja õpiksid tundma enda olemust, sest seda on klaver minu jaoks teinud. Katkematut muusikat mängiv pianist ei õpi lihtsalt klaverit, vaid arendab pidevalt sügavamat teadmist iseendast ja selle maailma vaimsest olemusest. Klassikalised pianistid ei saa seda öelda.

Ma ütleksin, et katkematu muusika tehnika on arendanud mu keha selliseks, et ma olen olnud teaduslikus mõttes füüsikaliselt võimatutes maailmades. Selle seisundini jõudmiseks on mitmeid võimalusi, millest üks on katkematu muusika. Mu muusika on olemas, et näidata inimestele, et meie maailm on vaimsem kui see, mida teadlased meile räägivad. 

Minu jaoks on kohutav teada ja tunda seda uskumatut ilu, mida ma katkematu muusika pianistina kogen, kuid mitte seda tunnet teistele edasi anda. See on sarnane sellele, nagu oleksin ainus inimene maailmas, kes näeb värve ning reklaamib end: „Tere, ma näen värve, kas keegi tahab ka näha?” Ning päev päeva ja aasta aasta järel ootad sa, et keegi ütleks: „Jah, õpeta mind värve nägema.” On inimesi, kes tahavad, kuid nad on klaveri mängimises alles algajad, nii et see võtab kaua aega. Ma saan ainult loota, et ma elan nii kaua, et anda see oskus edasi õpilastele, kes mul on, et ka nemad värve näeksid. 

Peaasi on anda inimestele selle klaverimuusikaga ilus kogemus. See on muusika esimene eesmärk – ilu aitab igal inimesel sisemiselt kasvada.

Üks su Eesti kontsertidest leiab aset Niguliste kirikus. Kui palju loeb sinu jaoks keskkond, kus sa esined?

Absoluutselt loeb. Kirikud on minu muusika jaoks parimad kohad. Nad annavad palju ruumi individuaalsusele… Ma arvan, et kunsti kogemiseks on sul vaja ruumi. Kirik on ka palve koht, mõtisklemise koht. Varjupaik inimestele, eemal maailmast. Nad saavad minna kirikusse ja maailm jääb välja. Ma arvan, et minu muusika on uks maailmast millegi ilusa ja igavikulise juurde.

Kas sa arvad, et inimesed, kes su kontserdile tulevad, mõistavad ja tunnevad seda?

Ukraina inimesed vaatavad mind ja on hämmingus. Nad ütlevad, et see pole võimalik, mida ma klaveril teen. Kuid eurooplased oma caffè latte’de, õllede ja mugava eluga ei näe, et see on füüsiliselt võimatu. See teeb mind kurvaks, sest ma nägin oma muusikat kui midagi, mis tõmbab inimesi seda kuulama. Maailmas ei ole teist pianisti, kes suudaks katkematut muusikat mängida. „Windmillsi” on näiteks füüsiliselt võimatu esitada – selle jaoks peab ületama võimete piirid. Ma arvasin, et inimesed kuulevad seda, aga eurooplased mitte. Mind ei ole siin maailmas enam kaua. See on viimane võimalus, mis neil on. See ei ole nagu Bachi esitamine, ma võin selle teose kirja panna, aga keegi ei oska seda mängida. Või kui suudab, siis väga halvasti. Ma olen kuulnud klassikalise muusika pianiste mu muusikat esitamas, aga nende sõrmed ei saa sellega füüsiliselt hakkama. Ehk jumal toob kunagi kellegi. 

Põhjus, miks inimesed ei saa aru, et see, mida ma teen, on võimatu, on see, et keegi ei ole neile sellest rääkinud. Keegi ei ole kunagi kirjutanud minu muusikast ja öelnud, et see, mida ta teeb klaveriga, pole me kunagi varem kogenud. Kui kasvõi üks inimene oleks seda kirjutanud, oleks seda märgatud, aga inimesed keelduvad ise mõtlemast. Nad ootavad alati, et keegi annaks neile mõista, et see või teine asi on suurepärane. Inimestele võib meeldida muusika, aga nad ei saa aru, kui ilus see on… Isegi näiteks Beethoveni muusika – kõik armastavad ja austavad seda, kuid ei tea, kui ilus see tegelikult on. Tema sümfooniad on võimatud monumentaalsed teosed. Ta oli erakordne muusikahiiglane. Kui vaadata tema sümfooniaid ja seda, kuidas need on loodud, siis on see nagu õhus hõljuv katedraal. Mul on suurim austus klassikaliste heliloojate vastu, sest neil on anded, millest mina ei oskaks isegi unistada. Minu muusika ei ole nii suur kui nende oma, aga kui ma täna enda ümber vaatan, siis näen, et katkematu muusika on meie aja suurim muusikasündmus. Meil ei ole praegu Beethoveneid. Ja ma olen õnnelik, et Beethovenit praegu siin ei ole, sest siis oleks mul liiga piinlik muusikat luua.