Kui eelmise aasta viimases numbris jagasime näpunäiteid, kuidas kirjutada muusikaarvustusi ja jääda seda tehes ausaks, siis sel korral läheneme samale teemale artistide vaatevinklist. Küsime, mida nemad ühelt arvustuselt ootavad. Kas kriitika on nende arvates tasemel, liiga pehme või piisavalt julge? Mis on hästi, mis häirib ja milleks kriitikat üldse vaja on?

Mart Avi

Võtan muusikakriitikat kunstivormina, mis saab kedagi sisuliselt huvitada üksnes juhul, kui see on piisavalt hästi sooritatud. Igast albumist, kogemusest või nähtusest on võimalik kirjutada huvi tekitavalt ja haaravalt – see on oskus. Vastandun seisukohale, mis eeldab kriitikult muusikateoreetilist tausta (see vana vastik: „Mida sa räägid, kui ise teha ei oska, haha!”). Valdav osa muusikutest poleks puusalt võimeline loetavat plaadiarvustust kirjutama. Popmuusika on ennekõike meeleline kogemus – varjuteater, mis maskeerib enda tehnilist koodi. Me ei soovi videomängu mängides teada, mis arvandmed jooksevad selle tuumas. Me ei soovi imelist raamenit luristades kuulda, kuidas siga tapeti. Sedalaadi siseinfot menetlegu spetsialistid omaette. 

„Mul pole artistina kasu sellest, kui keegi kirjutab minu plaadist ülivõrdes arvustuse, ent teeb seda ebahuvitaval või lohakal moel.”

Mart Avi

Mul pole artistina kasu sellest, kui keegi kirjutab minu plaadist ülivõrdes arvustuse, ent teeb seda ebahuvitaval või lohakal moel. Tuimalt mõjub liigne toetumine teiste või minu enda varem öeldule. Köidavad kirjutised, mis mõjuvad värskendavalt – jutud, millel on võimekus uuristada end orgaaniliselt artisti omailma, muutes selle laiemaks, ligitõmbavamaks ja haaravamaks nii lugeja kui ka artisti enese jaoks. Alati on oht, et sõnad kipuvad vahutama. Liigset stilisatsiooni ja fantaasialendu aitavad tasakaalustada konkreetsed ja maised tõdemused, selged tekstilöögid. Kui millegi või kellegi esitus, loop, riff, olek, haare, tehnika või tunnetus on üle prahi, siis tasub seda aeg-ajalt esile tuua ka tähetolmu unustavalt. 

DEW8

Meie meediaruumis tehtav kriitika pole kindlasti maailma mõttes tasemel. Meid on liiga vähe ja muusikaskeene pigem pisike. Samas ei saa ka öelda, et on halvasti, kuna mõned ajakirjanikud teevad seda piisavalt objektiivselt ja arusaavalt. Lisan, et kriitik ei tohiks öelda ainult halbu asju, sel juhul tunduks see amet ebavajalik. 

Negatiivne kriitika meeldib mulle aga tihti isegi rohkem kui positiivne, sest siis ma tunnen, et mu looming töötas! Kuigi ma ei tee muusikat kriitikute pärast, igatsen põhjalikumat alažanrite ekspertiisi. Neid hinnatakse vähese sügavusega või artistile omistatakse oskuseid ja tiitleid, mis ei allu mõnes mõttes kindla žanri loogikale. Selleks et midagi arvata, peaks selgelt uurima ja mõistma žanri tahke või kontakteeruma algallikaga. Kriitik on nagu dokumentalist. Konstruktiivne kriitika peaks toetuma mingile observatsioonile. Mitte ainult sellele, mida „kriitik” tunneb, vaid mõnes mõttes tuleks teha ka arhiveerimistööd, sest muusika pole ainult see, mida me kuuleme, vaid ka kõik muu, mis sellega kaasas käib. Vahel tundub mõne muusikalise sähvatuse kirjeldus soovmõtlemisena, kuigi tegelikult on objektiivne pilt teine. Isiklikult meeldib mulle Anthony Fantano YouTube’i kanal, kus on arvustusi metal’ist hiphopini. Tema võiks olla paljudele kriitikutele teenäitajaks. Tundub aus ja selge, püüab olla kursis artisti eri külgedega, suudab hinnata nende sügavusi ja jagab iseenda mõtteid, mida ta ei suru peale. Ta pigem  pehmendab žanritevahelisi hõõrdumisi ja seob kultuuri hästi kokku. Samuti on üks mu lemmik Nardwuar, kes ajab oma väga laheda YouTube’i kanaliga blogi-arvustus-roast-stiilis asja. Tunnen puudust, et keegi paneks kõigile puid alla ja teeks seda huumoriga, et me ei võtaks end liiga tõsiselt.

Eestis on head Olav Osolin, Siim Nestor, Aleksander Algo. Mitteametlikul kujul on ka Trash Can Dance omamoodi kriitik. Ta räägib alati pikalt oma reliisidest. Arhiveerimise kuningas! 

Villem Sarapuu

Eelistan kindlasti teatavaid kriitikuid teistele ja üht kriitikat teisele. Samas on mul vahel raske aru saada, mida peaks kriitika väljendama, mis emotsioone tekitama ja mida mulle kui artistile andma. 

Võib-olla olen ma selles vallas konformist, aga nagu viitab sõna „muusikakriitika”, võiks arvustust iseloomustada kriitilisus. Tavaliselt saabub see formaadis 1500 tähemärki koos tühikutega, millega ei saagi väga palju korraga ära öelda. Tähendab, saab öelda, aga on vaid üks üldine temaatiline fookuspunkt. See formaat ei luba kirjutajal kirjeldada korraga helipilti, võrrelda seda varasemate teoste ja ka teiste artistidega, asetada seda üleüldisesse kaanonisse, olla kriitiline jne. Mulle tundub, et seetõttu pole need ka piisavalt teravad, kuigi just seda ma arvustustelt eelkõige ootangi. Kes teab, äkki ei julgeta. Ainuke tagasiside, millega midagi peale hakata ja mis ka enamjaolt meelde jääb, on minu arust negatiivne. See mõjub alati usutavamalt ja annab rohkem mõtteainet kui kiidusõnad, aga ei tähenda, et sellest peaks lähtuma tulevase loomingu puhul.

Eestis on tore tõik, et muusikakriitika avaldamiseks ei pea olema muusikaajakirjanik või -kriitik, mis muudab arvustamise üldiselt inimlikumaks, aga äkki on see ka põhjus, miks ollakse nii leebed.

Maria Faust

Nii nagu igaüks võib pidada ennast tänapäeval (suureks) kunstnikuks, on võimalik kirjutada ka enesele meelepärasel teemal artikleid, arvamuslugusid ja retsensioone. Muusikuna olen saanud igasugust kriitikat – nii head kui ka halba, nii konstruktiivset kui ka otseselt ja isiklikult solvavat, sh on olnud väga vihaseid kirjatükke. Kui see oleks vaid võimalik, siis ma ei loeks arvustusi, sest minu looming pole ju kellegi isiklikust arvamusest, haritusest, teadmistest või analüüsivõimest sugugi mõjutatud. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi, sest kui kunstnik tahab end müüa, on retsensioonidest, nii negatiivsetest kui ka positiivsetest, kasu küll. Samas tundub mulle üpriski tihti, et esimene ja viimane ots on keti ainsad lülid, kes üksteise „tooteid” tarbivad. Muusikule on vaja arvustajat ja arvustajale piisavalt intrigeerivat ning võimetekohast artisti, ülejäänud massil nende kahe otsa vahel on üpriski kama. Julgen väita, et arvustuste ja arvustajate piiratud hulk on tingitud rahva vähesest huvist kultuuri vastu. Aga selles küll midagi uut ei ole.

„Olen tähele pannud, et albumi-kontserdi vastuvõtt oleneb esimesest retsensioonist. Kui selle kirjutab keegi, kes ei ole sinu loomingust ülearu vaimustuses, hakkavad need laiali pillutud lausekesed kahjuks ka teistes arvustustes ikka ja jälle välja ilmuma.”

Maria Faust

Kriitikute kritiseerimine on üpris võimatu ülesanne, sest tavaliselt kritiseerib seesama looja, kes kriitikat sai. Võiks suisa öelda, et meie ühiskonnas on kriitiku kritiseerimine lubamatu tegevus ja enamasti ei anna meediaplatvorm, mis laseb üsna hoolimatult igasugust jama ära trükkida, võimalust vastulausetele. Väga lihtne on öelda kritiseeritavale, et ta ei suuda kriitikat vastu võtta, ja sinna see jääb. Olen oma karjääri jooksul tähele pannud, et albumi-kontserdi vastuvõtt oleneb esimesest retsensioonist. Kui selle kirjutab keegi, kes ei ole sinu loomingust ülearu vaimustuses, hakkavad need laiali pillutud lausekesed kahjuks ka teistes arvustustes ikka ja jälle välja ilmuma. Sugugi mitte kõik ei kuula läbi plaate, millest nad peavad kirjutama. Nii võibki vahel lugeda „lauljast” Faustist. See on minu elus üsna tavaline, et arvustaja, isegi kui ta on kontserdil näinud, et ma mängin pilli, kirjutab oma arvustuses „fantastilisest lauljast”. Naine on džässmuusikas ju tavaliselt selles rollis.

Olen pannud aastate jooksul retsensioonidest kirja palju lõike, mis on minu arusaamise järgi problemaatilised, aga suuresti on kunstist kirjutaja kritiseerimine mõttetu tegevus, sest igaüks kirjutab ju oma teadmiste ja maitse põhjal. Ma võin ju nõuda, et muusikakriitik peab olema käinud kõrgkoolis, olema laia kõrvaringiga ja oskama teha vahet pillidel ja stiilidel, aga lõppkokkuvõttes on retsensioon ikka kirjutaja nägu. Seal sisaldub teave tema maitse-eelistuste, hariduse ja avatud meele kohta. Suures plaanis on arvustusse põimitud pressitekst, juurde pisut võrdlusi teiste muusikutega ja kui tegemist on kontserdiga, siis pisut ka välimuse kirjeldamist. See on kõik üpris süütu, kuni leheveerule ilmub tüüplause minu kui saksofonisti kohta: „Ta mängib nagu mees.” See on loomulikult kompliment, aga tekitab küsimuse, et kui näiteks Raul Sööt mängiks nagu naine, siis kas see on samasugune kompliment. Vist mitte. Sellega jõuangi enda jaoks kõige häirivamate mülgaste juurde.

Suur kolmekas ehk sugu, rass ja vanus.

Pole vist olnud ühtegi kirjutavat inimest, kes ei oleks korra sinna lõksu sattunud. Kahjuks on need apsud levinud, kuigi nii kergesti ärahoitavad. Siin võiks ju teha oma tööd toimetaja? Rass ja vanus on omaette ja eraldi artiklit vajavad teemad, aga soopõhisest arvustamisest tahaksin küll pisut rääkida.

Naistest muusikas ehk naismuusikutest ja meesmuusikutest eri tooniga rääkimine on probleem nii Eesti kui ka Taani meedias. Millegipärast ei taha see kirjutavale poolele (kelleks on peamiselt mees!) kuidagi kohale jõuda. Minu meelest on suurimaks murekohaks toonimuutus, aga ka see, et „mis ühele grupile on lubatud, ei ole lubatud teisele”.

Toon ühe näite toonimuutusest. Kui meessoost muusik kõlab nagu keegi teine meessoost muusik, siis ta on  „sellest kuulsast koolkonnast”, ta on „mõjutatud” kuulsast artistist, ta „pühitseb” oma iidolit ja „kannab edasi traditsiooni”. Ja siis tuleb sama arvustaja kirjutis naismuusikust absoluutse toonimuutusega. „Ta kopeerib”, „ta on vaese mehe Björk / Pärt / PJ Harvey” jne, „Islandilt/Eestist/Venemaalt tuleb ainult selliseid (nais)artiste”, „sellist asja on varem ka kuuldud”. Ja nüüd mõte, mille kirjutas Taani suurima ajalehe Politikeni muusikakriitik: „Ta plagieerib, ta on varas! Ta oleks vähemalt võinud oma kuulsale kaasmaalasele aitähki öelda.” See on esimene ja siiani viimane kord, kui olen nii suure lehe esiküljel olnud, ning esimene kord, kui mu vastilmunud plaadi tiraaž kogu täiega maha müüdi. Igaks juhuks lisan, et see süüdistus on nii jabur, et ma ei hakka isegi mainima, kelle käest ma oma muusika „varastasin”. See on kõigile muusikutele niigi selge, sest küllap igaüks, kes on rahvusvaheliselt tegev, on selle teemaga kokku puutunud. Ei aita siin ka selgitus, et a-moll on laialdaselt kasutatav kõikides stiilides ja eri ajastute muusikas.

Selle viimase lookese igivana moraal on, et pole vahet, kas sinust kirjutatakse hästi või halvasti – peaasi et kirjutatakse. Nii on.

Mis on head: meil on tegelikult neli ja pool väga head muusikakriitikut, kes teevad oma tööd hästi ja valdavalt apsudeta.

Märkus muusikast kirjutajale: ära kirjuta stout’ist retsensiooni, kui eelistad tegelikult tavalist poepilsnerit või isegi hoopis veini.