Kultuuriklubi Kelm programmijuht ja Raadio 2 rubriigis Balti Jaam baltimaade artiste tutvustav Liisa Lahtmets kirjutab veterani pilgu läbi tänavusest lõunanaabrite suurfestivalist Positivus. Hetked peomelust püüdis kaadrisse Ken Mürk.

Jõuame festivalialale oodatust hiljem, sest kui autosummuti toru saab valida hetke, mil autoraami küljest eemalduda, siis on see teel Positivusele. (Kasutan siinkohal võimalust tervitada Kilingi-Nõmmes asuvat Laki tänava tehnoülevaatust ja sealset abivalmit töömeest!)

Saabume platsile Taani kollektiivi Get Your Gun esinemise ajaks. Lätlastele eelnevatelt Positivus Festivalidelt ning eestlastele Tallinn Music Weeki lavalaudadelt tuttav stoner-rock’i bänd vastab ootustele. Musta riietatud noorhärrad annavad hea kontserdi, kuid sobiksid müramuusikat esitama kindlasti hilisemal kellaajal kui pealelõunal päikese käes lõõmaval Nordea laval.

Festivali pealava programmi avab Trad.Attack!. Hõredad read publikus täituvad iga järgmise looga ning eestlaste keskelt leiab ka mõne eksinud näoga välismaalase. Kollektiiv on kunagi öelnud, et nende eesmärk on viia folk massidesse. See meenub mulle, kui silman enda kõrval tüüpilist seltskonda jauravaid noorukeid, kes esmapilgul sobiksid keelekasutuse („Ou, tõmmake lähemale ja tehke squat’id, teen teist siis pilti!”) ning välimuse põhjal pigem klubisse kui festivalile, aga võta näpust — laulavad pea kõiki laule kaasa!

Nothing But Thievesi ajaks on pealava ette juba oluliselt rohkem rahvast kogunenud. Lavalt rahvasse kanduv energia on kaasahaarav ning live on tõesti hea. Olen kiiruga märkmetesse kirjutanud „eistles uut sinkut Sorry”.

Teel Arts & Nature lavale tõmban hoo maha, et kuulata paar Cigarettes After Sexi lugu. Melanhoolselt unistav, aga sarnaselt eelmisele aastale minu silmis bänd sellega piirdubki. Või pole nad lihtsalt festivali-, vaid õhtuse kuulamise bänd. Otsustan ikkagi teekonda jätkata ja lähen kuulan sõpru Läti indie-pop grupist Polifauna.

Kas te Kazaa aegu mäletate? Umbes sinna kanti jäi ka aeg, mil tõmbasin enda mp3-mängijasse Maximo Parki loo „Girls Who Play Guitars”. Seda Positivusel kuuldes on nii minu kui ka vanema publiku silmis, keda bändi ajaks platsile üksjagu kogunenud, näha üksmeelset rahulolu.

Õhtu headliner’i Pixies kohta seisab märkmetes „lege”. Bänd esines ja ka kõlas hästi, esitlus oli hea, rahvas nautis. Just sedasi, nagu ühe nii pikalt tegutsenud kollektiivi puhul ka oodata võib.

Teise päeva avab tänavu ainukese Leedu artistina Positivusel esinev Daddy was a Milkman. Üha enam lätlaste südameid võitev (esines mullu Positivusel Palladiumi laval ning andis talvel Riias pea täismajale kontserdi) artist üllatab laval siiruse ja aususega.

Alati särav Lepatriinu üllatab Palladium laval aga bändiga! Vaatamata (festivali mõttes) võrdlemisi varajasele kellaajale on noort lauljat ja temaga lava jagavaid kaasmuusikuid tulnud kuulama väga palju eestlasi ning aplaus valjeneb iga järgmise loo lõppedes.

Üks minu tänavuse Positivuse must see artiste oli Rhye. Lava ees neid oodates olen natukene pettunud — järjekordne hilinemine Nordea laval, kuid ootamine on seda väärt. Kanada-Taani R&B duot saadab laval bänd, kuhu kuuluvad teiste seas ka viiuldaja ning tšellist. Publikusse jõudvad heliread paitavad kõrva eriti pehmelt ning panevad hetkeks argimuresid unustama.

Et Ellie Gouldingut olen Positivusel juba live’s näinud, suundun samal ajal Electric Roomi laval (endine Red Bull Stage) esinevat NOËPi kuulama. Sama teevad umbes tosinkond festivalikülastajat, kes on juba lava ees Kõpperi (Andres Kõpper — toim.) hitte kaasa laulmas. Kui eesti keelt kõlab terve Positivuse jooksul eelmiste aastatega võrreldes võrdlemisi vähe ning tuttavaid nägusid on tänavu veelgi vähem, siis julgen pakkuda, et sel hetkel on enamus neist selle lava ümbruses.

Viimastena astuvad õhtul Palladiumi laval üles lauljanna Rachel Claudio ja maailma parimaks finger-dummer’iks nimetatud Rick Feds. Publikuread on üllatavalt hõredad, ent muusikud — Claudio enda võimsa hääleulatuse ja eriti sumedate madalate nootidega ning Rick Feds retsi 10-minutilise soologa — lummavad kõiki väheseid kuulajaid.

Festivali viimane päev algab Comedy Estonia koomikute uute ja vanade naljade saatel. Tagasi festivalialale liigun alles lembelaulik José Gonzáleze ajaks. Kuulnud teda kevadel ühes The String Theoryga kontserti andmas, astub ta Positivuse laval üles üksi ainult ühes kitarriga. Aga ta täidab lava ära. Päike paistab ja pool publikut naudib kontserti lava ees istudes. Nunnu on.

Järjekorras 11. korda toimuval festivalil on õnnestunud mind viimastel aastatel just pühapäeval üllatada, sedasi ka tänavu. Eska on eepiline! Ehe soul ja musta naise tämber ning nii palju loomingusse sisse punutud erinevaid žanre.

Mida hilisemaks kell muutub, seda rohkem tunnen väsimust. Aga kohe on algamas The Lumineersi kontsert, mida viimased viis ja kauem aastat oodanud olen ning tuleb viimased energiapudinad kokku koguda. Kontsert üllatab lihtsusega: laval on minimaalselt valgust, lihtne backdrop ning muusikud keskenduvad muusika esitamisele ja rahvaga suhtlemisele. Kõik on lihtne ja paistab siiras. Mitu aastat ootamist oli seda väärt.

Nordea laval on juba alustanud Taani kollektiiv MEW. Minu üllatuseks on neid kuulamas palju vähem inimesi kui oskasin arvata. Ja pooled neist jutustavad vahetpidamata. Juba kolmandat päeva olen Nordea lava juures dilemma ees, kas trügida lava ette esiridadesse, et olla eemal jutuvadinast ja kuulda bändi, või valida parem sound publiku keskelt, kus kostub kõrvu ka muu festivalimelu. Valin kuldse kesktee hõredate ridade keskel ning jään paari lugu kuulama. Tahaks rohkem, aga ei jaksa nii füüsiliselt kui ka eelnimetatud jutumulina pärast.

Festivali lõpetab inglise indie-rock’i kollektiiv alt-J. Sarnaselt eelmisele kontserdile kuulan vaid paar lugu. Veendun, et tegemist on hea live-bändiga ning sellest tänavuseks festivaliks täitsa piisab.

Teel koju mõtlen, et Positivus oli varem tore, aga on see seda ka nüüd? Kadunud on I Love You Stage, kus leidis kõige ägedamaid uusi ja lootustandvaid indie-artiste ning öösel olid seal hea mussiga peod. Kadunud on Red Bull Stage, kus varahommikul elektrooniliste biitide saatel uus päev vastu võtta. Lisaks, et mitmed suurepärased artistid oleksid võinud esineda neile sobivamatel kellaaegadel ja lavadel. Poole väiksemaks tõmmatud toidu- ja tualettide alast pole mõtet rääkidagi. Kogu festivali tervikliku vaibi kommenteerimiseks piisab eestlaslikust õlakehitusest ja „meh’ist”.

Aitäh, Positivus, et olid minuga need kuus suve. Ma arvan, et nüüd sai küll.

Galerii