Palju segadust tekitanud autorikaitse küsimused, puudulikud teadmised seadusandlusest ja ärimudelitest, kehv kommunikatsioon muusikaskeene allharude ja tööstuse vahel ning pidev alternatiiv- ja kommertsmuusika vastandamine on Müürilehele andnud tõuke artiklite sarja „Muusikatööstuse ABC” käima lükkamiseks, kus tööstuse eri harude esindajad kirjeldavad endi rolli kohalikus ja rahvusvahelises muusikaelus ning tutvustavad oma parimaid kavatsusi noore muusiku karjäärile kaasa aitamises. Värske sari aitab noortel produtsentidel, artistidel, plaadifirmadel ja korraldajatel loodetavasti muusikatööstuses pinnale jääda ja õpetada seda enese kasuks tööle panema. Esimeses käesolevas sarjas ilmuvas artiklis kirjeldab Apollo Music Estonia lüli Thea Lillepalu muusikakirjastaja rolli muusiku karjääris.

Tärkava noore artisti elus on tähtsal kohal paljud erinevad organisatsioonid ja partnerid, kellega koos oma talenditeekonda edukamalt ette võtta. Igal artistil ning loojal on võimalus vabalt valida enda jaoks parim koostööpartner – kas siis plaadifirma, muusikakirjastaja, agent, promootor või keegi muu, kes aitaks tema loomingut lisaks levitamisele ka finantsiliselt tasuvamaks muuta. Paratamatult on Eestis siiski veel omajagu teadmatust: kes millega õigupoolest tegeleb? Ning miks peaks noor helilooja üleüldse oma loomingut kellelegi teisele üle või kasutada andma, kui tundub, et nii palju asju on võimalik ikkagi ise ära teha.

Seetõttu seletakski lahti, kes on kirjastaja, milline on kirjastaja roll muusiku karjääris ja kuidas kirjastaja Eesti Autorite Ühingust (edaspidi EAÜ) või teistest sarnastest autorikaitsega tegelevatest organisatsioonidest erineb. Sarnaselt EAÜle, kes kaitseb autoreid (nii heliloojat, teksti autorit, tõlkijat kui ka arranžeerijat) ja nende teoseid avaliku kasutuse eest ning kelle eesmärgiks on ühtlasi ka autorite nimel koguda autoritasusid autorikaitse all olevate registreeritud teoste eest, on ka muusika kirjastamine autori ja kirjastaja vaheline usaldusel põhinev koostöö, mille peamiseks eesmärgiks on mõlema osapoole majanduslik kasu. Nii EAÜ ja autori kui ka kirjastaja ja autori vahelise koostöö aluseks on eelnevalt allkirjastatud leping, millega on sätestatud mõlema osapoole õigused ja kohustused.

Kirjastaja ja EAÜ peamine erinevus on aga selles, et kirjastaja on vastavalt lepingule võtnud enda kohustuseks tegeleda aktiivselt autori teoste erinevatesse reklaamidesse, filmidesse, saadetesse jne taustaks litsenseerimise või vahendamisega. Autorite ühing ent kogub esitlustasusid lugude avaliku kasutuse eest. Nende kõrval tegutsev organisatsioon Nordisk Copyright Bureau (edaspidi NCB) kogub autoritasusid või sünkroniseerimistasusid (tasud pildi ja muusika kokku panemise eest) vastavalt nende hinnakirjale ilma kellegi lugusid ise promomata. Kirjastaja enamasti esitlustasusid ise ei kogu, vaid jätab selle autorikaitseorganisatsioonide hooleks, kelle käest ta need omakorda autorile edastamiseks üle võtab.

Olles mitu aastat Eestis produktsioonifirmade ja reklaamiagentuuridega tegelenud, on mulle jäänud mulje, et Eestis pole tihti sellistest organisatsioonist nagu NCB kuuldudki. Teatakse vaid, et loo kasutamise eest peab tasuma EAÜle ning nendega tegeledes on kõik õigused hangitud. Tegelikult on aga olemas mitmeid erinevaid organisatsioone, kes autori nimel tema erinevaid õiguseid esindavad ja nende eest tasusid koguvad. Seega tasub alati selleks, et lugu legaalselt kasutada, kas EAÜlt või autorilt endalt üle kontrollida, kellega läbi peaks rääkima, et vältida ootamatuseid ja trahve kellegi autoriõiguste rikkumise eest.

Milline on aga üleüldse hea kirjastaja?

Asjalik kirjastaja otsib vahetpidamata häid heliloojaid ja muusikakirjutajaid ning teeb oma autoritega pidevat koostööd, toetades nende loomingulist arengut ja promodes autori teoseid läbi erinevate platvormide. Laias laastus tegeleb kirjastaja autori loomingu levitamisega, proovides läbi erinevate kanalite tema loomingu eest lisatulu teenida ning artisti nime laiemale publikule levitada. Kirjastaja kohustused on sätestatud kirjastaja ja autori vahelises lepingus ning võivad olla omajagu varieeruvad. Kirjastaja ja helilooja vahelisi lepinguid on mitmeid, neist levinuimad on Single Song Agreement (ehk üksikute lugude vaheline leping), Exclusive Song Writer Agreement (ehk eksklusiivleping), Co-Publishing Agreement (ehk n.ö. ühiskirjastusleping), Administration Agreement (ehk administratiivne leping) ja Sub-Publishing Agreement (ehk ala-kirjastaja leping).

Esimesena mainitud n.ö. üksikute lugude vahelisi eksklusiiv- või buy-out lepinguid tuleb Eestis ette kõige rohkem, kuna tihtipeale tahab tootjafirma või klient omada loole kõiki õiguseid – või teisisõnu, omada tellitud lugu koos saba ja sarvedega, et vältida edaspidiseid lahkhelisid. Samuti annab see tootjale ja lõppkliendile vabamad käed selles suhtes, mida konkreetse teosega tulevikus ette võtta saab. Helilooja vaatenurgast vaadates on ühekordne korralikum tasu küll hea, kuid samas oleks pikas perspektiivis heliloojal võimalik antud loo pealt tihti ka rohkem teenida, eriti kui teos peaks populaarseks saama. Arusaadavalt on siin tegu läbirääkimiste küsimusega – heliloojale jääb aga alati „risk” läbirääkimiste käigus projekt üldse kaotada, kuna tundub, et järgmise helilooja juurde liikumine (kes on oma töö nõus vaid ühekordse tasu eest ära andma) tundub Eestis olevat piisavalt lihtne.

Niisiis, kirjastaja litsentseerib ja haldab loo kasutust, ühtlasi ka kogub helilooja nimel vastavad autoritasud ning jagab need õiglaselt ja lepinguga reguleeritud suurusjärgus originaalautorile ja heliloojale edasi. Kirjastaja poolt hallatavaid õiguseid (mille kõrval eksisteerivad ka konkreetse salvestuse autoriõigused), võib üldiselt lugeda aga üheks kõige olulisemaks autoriõiguseks. Seda põhjusel, et helilooja peamiseks eesmärgiks peaks olema ja jääma siiski oma loominguga tegelemine. Hea kirjastaja peakski esiteks helilooja eest tema loomingu levitamise ja tasude kogumise töö ära tegema. Ühtlasi peaks ta omama heliloojaga lähedasi suhteid, et mõlemad pooled saaksid kõige edukamalt edasi liikumiseks vastastikku teineteise eesmärkidest ja soovidest aru.

Teise olulise punktina omab kirjastaja tihti ka võimalusi helilooja loomingut viimiseks väljapoole kodumaad, aidates nii autoril oma teostega võimalikult palju elatist teenida. Kirjastajaga lepingu omamine annab heliloojale ka veidi kindlama seljataguse juhuks, kui tekib olukord, kus tema lugusid kuritarvitatakse, sest üksinda, ilma mõne suurema ja kogenenuma firma kaasabita kellegi vastu võitlemine on tema jaoks tunduvalt raskem. Kindlasti peab autor aga meeles pidama, et parem olgu lepingutes kirjas rohkem, kui vähem. Ning kõiksuguste erimeelsuste vältimiseks on iga lepingu sõlmimise juures tark konsulteerida ka juristiga, kes end antud teemas koduselt tunneb.

Pikemalt loe samal teemal ka muusikaportaalist Rada7.

Thea Lillepalu on Baltikumi ja Põhjamaade suurimat muusikapanka esindava firma Apollo Music Eesti lüli. Thea on kohaliku turuga tegelenud juba üle kolme ja poole aasta olles inimene, kes aitab otsida muusikat kõikvõimalikesse projektidesse ning on abiks erinevates muusika õiguste teemalistes küsimustes, muredes või rõõmudes.