Läti produtsendi N1Li uut albumit pole vaja kuulamagi hakata, mõistmaks, et ta sobitub väga hästi moodsa outsider-elektroonika koolkonda.

★★★★☆

Vastikuse ja kunstilise piiril mängiv kaanefoto annab edasi just seda, millega tegelevad tema kõrval nii soome elektroonikud Amnesia Scanner, USA noise-muusik Pharmakon kui ka briti produtsent Blanck Mass. Kõigi nende aluseks on klubimuusika – hoogne funktsionaalne nätakas –, mis on algosadeks lahti võetud. Võimsad tantsubassid muutuvad seeläbi aga kaootilisteks industriaalseteks kolksatusteks. Ka rütmist pole midagi järel, alles on vaid mingi ebardlik skelett.

Kõiki nimetatud artiste iseloomustab reeglite rikkumine. Ja mitte mõne üksiku reegli, vaid võimaluse korral murravad nad puruks kõik selle, mis on konventsionaalne, normaalne, tuttavlik. N1Li muusikaline käekiri põhineb sarnasel elektroonilisel anarhismil, aga „ПОТОП” näitab, et ta tunneb siiski sümpaatiat teatud reeglite vastu. See on külluslik kaos, kus on oma loogika ja muster – kui tabada ära tema abstraktne rütm, võiks selle muusika järgi isegi klubis tantsida. Ausõna!

N1L tõlgendab vaba käega briti pöörast jungle’it („fang mark semantics”), Lõuna-Aafrika hullutavat tantsuvõnget qgom („reality distortion field”) ning arhailist grime’i („disrupt the karmic cycle”), kuid tema eesmärk pole kopeerida, vaid vaadata kõike enda vaatepunktist. Tulemus on küll pöörane ja ootamatu, kuid „ПОТОП” ei muutu kordagi kaootiliseks huugamiseks. Pidevalt püsib köitev võnge, mis hoiab tähelepanu ja sunnib edasi kuulama.