Lähisuhtevägivalla ennetamises käibetõena kinnistunud „kodu on naise jaoks kõige ohtlikum koht” peegeldab hästi soolise vägivalla olemust ja ulatust, kuid kordab tahtmatult käsitlust perevägivallast kui millestki privaatsfääri kuuluvast.

„Lähisuhte” mõiste hõlmab väga erinevaid kooslusi, milles võib esineda väärkohtlemist – väärkohtlejaks ei pruugi olla ainult praegune või endine partner, vaid ka näiteks laps, kelle ohvriks on vanem või mõni teine sugulane, ning vastupidi. Suurem osa kuriteona registreeritud kehalistest väärkohtlemistest, kontaktsetest seksuaalkuritegudest, ahistavatest jälitamistest ja lähenemiskeelu rikkumistest pannaksegi toime just sellistes suhetes. Justiitsministeeriumi ja Statistikaameti andmetest kumab läbi kurb tõdemus, et suhe lähedase inimesega on Eesti elaniku jaoks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kõige ebaturvalisem keskkond. Ainuüksi 2023. aastal alaealiste vastu toime pandud 637 registreeritud seksuaalkuriteo puhul oli 39% juhtudest väärkohtlejaks just lapse pereliige või sugulane ning 45% puhul mõni teine lähedane inimene. Ka naisterahva jaoks ei ole kuriteostatistika kohaselt kõige ohtlikum mitte öine linnatänav, vaid kestev või – teinekord aastaid ja isegi aastakümneid tagasi – lõppenud heteroseksuaalne paarisuhe. Mõõdukas langustrend vägivallast teatamises ei paku seejuures põhjust rõõmu tunda. Probleemi ulatust arvestades tähendaks olukorra paranemine esmalt pöördumiste märkimisväärset suurenemist.

Vägivallal puudub sissekirjutus

Suhetes esinevad vägivallaaktid on harva ühekordsed. Nähtavaks saanud episoodidele on enamasti eelnenud mitmed varasemad ja eri vägivallaliigid esinevad enamasti koos. Kahtlustades näiteks füüsilist vägivalda võib olla üsna kindel, et vägivallatsejale pole kuigi tähtis ka ohvri emotsionaalne heaolu ega seksuaalne autonoomia. Aja jooksul muutub toimuv osaliste jaoks omamoodi normaalsuseks ning kannatajal võib olla väga keeruline vägivalda ära tunda. Kahjustada saanud enesetõhususe tõttu kitsenevad sellises olukorras elades teadmised, suutlikkus ja tegelikult ka vägivallast pääsemise võimalused.

Vanema suhtes toime pandud väärkohtlemine mõjutab lapsi isegi siis, kui see pole suunatud otseselt nende vastu või tundub, justkui see ei puudutaks neid. Lapsed on oma vanemate vägivaldses suhtes alati osalised ning vajavad abi olenemata sellest, kas nende hooldajad suudavad ja tahavad seda pakkuda. Seetõttu kohustab lastekaitseseadus iga inimest viivitamatult „sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile” abi vajavast lapsest teada andma.[1] Arvestades nii kogetud kui ka kõrvalt nähtud vägivalla märkimisväärset kahju lapse heaolule ning tulevasele elukvaliteedile, võib lastekaitse teavitamine tähendada sõna otseses mõttes elude päästmist.

Naisterahva jaoks ei ole kuriteostatistika kohaselt kõige ohtlikum mitte öine linnatänav, vaid kestev või juba lõppenud heteroseksuaalne paarisuhe.

Ükski eluruum pole saar

Suurem osa 2023. aastal politseini jõudnud lähisuhtevägivalla juhtumitest (kokku 10 900) oli seotud eluruumis toimuva vägivallaga.[2] Inimsuhtluse ülekülluses on kodu turvapaik, kus end kõigest välisest kas või põgusalt välja lülitada. Õiguslikult ja kultuuriliselt on eluruum kõrvalistele isikutele samahästi kui ligipääsmatu. Vägivallatsejate jaoks toimib see omamoodi õppekeskusena, kus teisi kahjustav käitumine kinnistub ja süveneb. Ohvri(te) reaktsioone tundma õppides ja piire nihutades saab oma vajadusi teiste arvelt täitev inimene enamasti segamatult avastada, millised meetodid toimivad ja millised mitte; milline käitumine talle andestatakse ja millel võivad olla tagajärjed. Kaaslase lahkumisega vägivallatsejale reeglina midagi suuremat ei kaasne ning tunduvalt lihtsam on leida järgmine ohver kui näha vajadust enda juures korrektuure teha.

Kahjulikes suhetes kasvanud inimesed jäävad kordama kodus kogetud mustreid ning vägivallaarmid mõjutavad kõiki nende kokkupuuteid teistega – lasteaias, koolis, tööl, tänaval, kodus. Vägivalla toimumist kahtlustades on seega vaja sekkuda mitte ainult ohvri heaolu, vaid ka vägivallakäitumise kui keeruka ühiskondliku nähtuse pärast. Tegemist pole mitte suhteprobleemi, vaid viisiga kellegi teise tahet enda (sageli sõnastamata) vajaduste täitmiseks võimu, kontrolli ja sunni kaudu allutada. Politseile annavad sellisest käitumisest teada peamiselt kannatanud ise (70% kõigist teatajatest). Näiteks paarisuhetes toime pandud vägivallategudest jõuab ametkondadeni aga üldse kõigest 6–8%.[3] Lähisuhtevägivalla juhtumitest omakorda vaid iga kaheksanda puhul toob väärkohtlemise nähtavale tuttav inimene või naaber, kes on läheduses toimuvast vägivallast sageli ainsatena teadlikud.

Kahtlustades füüsilist vägivalda võib olla üsna kindel, et vägivallatsejale pole kuigi tähtis ka ohvri emotsionaalne heaolu ega seksuaalne autonoomia.

„Häirekeskus! Tere, mis juhtus?”

Politsei, lastekaitse või ohvriabi ligipääs kahjulikku suhtesse lõksu jäänud inimesele on esimene samm ükskõik millise lahenduse suunas. Ametiasutustel pole võimalik abi pakkuda, kui kahtlused vägivalla toimumisest ei jõua kõrvalseisjate teadvusest kaugemale. Naabrite, naabruskonna elanike ja lihtsalt möödakäijatena oleme abivajajate jaoks mõeldud võrgustikes asendamatud osalised ning oma tähelepanekutest ametkondi teavitades loome ümbritsevatele inimestele võimalusi paremaks eluks. Väärkohtlemisega seotud kahtlustest vaikimise hind on alati suurem kui spetsialistide sekkumisest tingitud mis tahes ajutine tagajärg.

Hädaabinumbrile 112 helistades täidab päästekorraldaja sinu räägitu ja enda täpsustuste põhjal vajaliku küsimustiku. Spetsialistid oskavad ise sinu arvates ehk ebapiisavatest tähelepanekutest nende jaoks olulise info välja lugeda. Kõnele vastanud päästekorraldajale pole oluline, kui kindel sa toimuvas oled: sa ei pea olema detailselt välja selgitanud, kes, kus, kelle vastu ja mis põhjusel täpselt tegi. Sinu vastutus on anda teada oma kahtlusest, mille põhjal häirekeskuse spetsialistid juba ise otsuseid langetavad. Tegeliku olukorra väljaselgitamine ja lahendamine on väljakutsele määratud elukutselise politseipatrulli, mitte sinu ülesanne.

Kahtlus lähisuhtevägivalla toimumisest on politsei jaoks kõrgema prioriteediga ka siis, kui naabrite juurest on kosta „vaid” karjumist. Pealtnäha väheohtlik olukord võib eskaleeruda täiesti ootamatult millekski palju tõsisemaks. Näiteks oma töös esmareageerijana olen sõitnud olmetülina kirjeldatud väljakutsele, mis kasvas ilma igasuguse hoiatuseta suuremaks politseioperatsiooniks. Meie kohalejõudmise ajaks oli üks partneritest sõidutanud teise vastu tema tahtmist öises linnas kuhugi tundmatusse, jättes endast maha segipekstud korteri ning emotsionaalsest šokist apaatse lapse. Üks vanematest jõudis teist enne tabamist pussitada, kuid tänu appi rutanud lisapatrullide professionaalsele tegutsemisele olid inimesed kümnekonna minutiga leitud ja said vajaminevat abi. Kõrvalkorteri kohusetundliku elaniku pöördumiseta hädaabinumbrile poleks me toimunust tõenäoliselt kunagi teada saanud.

Kahtlus lähisuhtevägivalla toimumisest on politsei jaoks kõrgema prioriteediga ka siis, kui naabrite juurest on kosta „vaid” karjumist.

Politsei ja lastekaitse jaoks on võimaliku ohu kahtlus kõrvaldatud alles siis, kui selles on kohapeal veendutud. Lärm naaberkorteris võib osutuda mõnikord hoogsaks kaasaelamiseks arvutimängule või häälekaks füüsilise läheduse jagamiseks, kuid keegi ei pane seda hädaabinumbrile helistanud teatajale pahaks. Lähisuhtevägivalla ulatuslikku levikut arvestades on üsna tõenäoline, et küsimusi tekitanud vaatepildi või helide varjus toimub midagi tõsist. Enamasti on naabritele nähtavaks kasvanud tülide taga pikad ja keerulised lood, mis hakkavad lahti hargnema alles inimestega vahetult suheldes. Isegi kui tegelik olukord osutub millekski muuks, võib selle kontrollimise käigus tulla ilmsiks hoopis teisi ootamatusi.

Üldiselt teavad inimesed oma naabrite kohta palju rohkem, kui nad ise arvavad. Üksikutest märkamistest moodustub aja jooksul korrapärane muster, mis võib olla nähtav vaid vahetus läheduses elavatele inimestele. Nende teadmised on vägivalladünaamikast tervikpildi loomisel abistavate ametkondade jaoks asendamatud ning võivad sisaldada kriitilise tähtsusega infot. Sageli ei ole vägivaldse suhte pooled vähemalt esialgu eriti koostööaltid ja võivad keelduda üldse millegi avaldamisest. Sellises olukorras tähendab naabritelt saadud info sündmusele reageeriva politseipatrulli, kodukülastusele suunduva piirkonnapolitseiniku või laste heaolu spetsialisti jaoks hindamatut vahendit suhtedünaamika mõistmiseks, vägivallatseja väidetest läbinägemiseks ning seni varjule jäänud väärkohtlemise avastamiseks.

„Kui märkan midagi kahtlast, siis sekkun!” – MTÜ Eesti Naabrivalve

Elulises olukorras pole aga isegi parimaid teadmisi alati kerge rakendada. Oma märkamiste paikapidavuses või sekkumise sobivuses kaheldes kasuta julgelt selleks ette nähtud kanaleid. Näiteks Ohvriabi ööpäevaringne kriisiabitelefon 116 006 on mõeldud muu hulgas ka spetsialistidele, lähedastele ja kõrvalseisjatele nõu pakkumiseks. Lasteabi telefonile 116 111 oodatakse tähelepanekuid võimalikest abi vajavatest lastest ning jagatakse nõuandeid ja soovitusi tegutsemiseks. Kummalegi numbrile helistamisega ei kaasne ühtegi kohustust ning soovi korral on võimalik jääda anonüümseks. Politsei poole saab pöörduda nende kodulehe kaudu ning kirjutades-helistades lähimale veebi- või piirkonnapolitseinikule. Kahtlusi ja tähelepanekuid spetsialistidega läbi arutades saad oma kogemusele kinnituse ning tead järgmisel korral juba paremini, kuidas sarnases olukorras toimida.

Kõige olulisem on aga tegutseda. Vägivald elab vaikuses põhjusega ning selle ohvrid on valusalt teadlikud, et hoolimata ümbritsevatest inimestest ei tule keegi neile appi. Igasuguse kahtluse tekkides on hädavajalik sellest teada anda, et muuta varjatud vägivald nähtavaks ning avada uks välisele abile – võib-olla nende inimeste jaoks üldse esimest korda.

Lahenduseni jõudmine on protsess 

Väljakutsele reageeriva politseipatrulli ülesanne pole ainult ohuolukord lahendada, vaid ka abivajaduse kohta infot koguda, see sotsiaalteenustele edastada ning osalistele abi pakkuda. Suhtevälise sekkumise eesmärk on tekitada vägivallamustrisse katkestusi ning luua tervenemiseks vajalikke tingimusi. Pikaajalise või kontrolliva vägivalla puhul võivad politseiametnikud ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid osutuda ainsateks, kes oma tugivõrgustikust isoleeritud ohvritele nende reaalsust adekvaatselt tagasi peegeldavad. Mida vähem on ümberringi lähedasi inimesi, seda rohkem avaldab mõju neist igaühe suhtumine ja käitumine. Kontrollivad vägivallatsejad püüavad piirata ohvri kokkupuuteid toetavate lähedastega just seepärast, et suhtes jääksid domineerima nende loodud tõlgendused. Sellistes tingimustes õpivad ohvrid omaenda kogemuses kahtlema ja nad ei oska enam olukorda adekvaatselt hinnata.

Iga korduva vägivallaepisoodi kohta tehtud teavitus tähendab spetsialistide jaoks uut võimalust pakkuda jõustavat ja toetavat kokkupuudet turvalise inimesega.

Ühekordne teavitamine naabruses toimuvast vägivallast seda tõenäoliselt kohe ei lõpeta. Sekkumine on vajalik kuni kestliku lahenduse leidmiseni, mis võib olenevalt olukorrast osutuda väga pikaajaliseks protsessiks. Iga korduva vägivallaepisoodi kohta tehtud teavitus tähendab spetsialistide jaoks uut võimalust pakkuda jõustavat ja toetavat kokkupuudet turvalise inimesega. Isegi kui ohver on seni abist keeldunud, võimaldavad korduvad kontaktid teda selleks uuesti motiveerida. Taolise järjepideva kontakti säilitamine eeldab kõigi poolte pühendunud koostööd. 

Sotsiaalse keskkonna mõju

Mida rohkem on vägivalla lõksu jäänud inimesed teistest isoleeritud, seda olulisemaks muutub nende toetamisel ümbritsev sotsiaalne ja füüsiline keskkond. Ennetuskampaaniad on hea näide, kuidas avaliku ruumi kaudu saab peegeldada ohvritele nende kogemust teistsugusena, kui allutaja seda esitleb. Vägivaldsuse avalik hukkamõist tähendab seega otseselt vägivallatseja võimupositsiooni nõrgestamist.

Ühiskasutuses oleva füüsilise ruumi kujundamine on igaühele jõukohane ja seda saab teha väga lihtsate vahenditega. Näiteks kortermajas elades on vaja ainuüksi printimisvõimalust, et panna oma trepikojas üles Ohvriabi, Lasteabi, vägivallast loobumise toe, naiste tugikeskuste, vaimse tervise kriisiabi ja teiste toetavate teenuste infomaterjale koos vajalike kontaktidega. Vägivalda taunivaid hoiakuid saab muuta nähtavaks plakatite, võimestavate sõnumite või muu kunstilise loomingu kaudu. Sellised sekkumised meenutavad möödujatele varjatud probleemi olemasolu, toovad abivõimalused ja toetuse ohvritele lähemale ning saadavad vägivallatsejale sõnumi, et tema käitumine ei ole vastuvõetav.

Oma sotsiaalses elus saame kahjustavalt käituvaid lähedasi-sõpru-töökaaslasi korrale kutsuda ning kehastada iseenda kaudu turvalisi, toetavaid ja lugupidavaid suhteid. Pealtnäha väikeste sammude mõju võib osutuda palju suuremaks, kui oskame ise ette kujutada. 

Naerata naabrile ja küsi vahel, kuidas tal läheb. Me ei tea kunagi, mis teiste eludes tegelikult toimub – ühe sõbraliku inimese tervitus võib kellegi jaoks olla selle päeva ainus helge hetk. 

[1] Lastekaitseseadus, 2023.

[2] 41% Eesti naistest kogeb paarisuhtes vägivalda. – Statistikaamet, 2023.

[3] Politsei- ja Piirivalveameti 2023. aasta statistika.

Arno Lauk on Müürilehe kevadine resident ja patrullpolitseinik, kes sisustab oma vaba aega maailma kallal kõpitsedes.

Ander Peedumäe on graafiline disainer ja disainiõpetaja, kes leiab inspiratsiooni vanadest koomiksitest ja retromängudest.