Taanlaste väitel suurendavad heanaaberlikud suhted inimeste õnnelikkuse taset. Sellest teadmisest tiivustatuna otsustasid kaks tartlannat hakata taanlaste hüpoteesi kontrollimiseks naabrite päeva korraldama.

Mida teha, kui naabri koer tuleb oma peremehe õhutusel sinu ukse ette häda tegema? Muidugi peksa anda. Vähemalt nii lahendasid omavahelisi suhteid Mäe Andres ja Oru Pearu, kelle jagelemist käsitleks aastal 2024 ilmselt „Pealtnägija”. Eestlaste arusaama naabritest on kujundanud lisaks Tammsaarele kindlasti ka Nõukogude aeg, mil valitses alati oht, et sinu kõrvalkorteris või -majas elab veendunud kommunist, KGB agent või lihtsalt joodik. 1980ndate esimeses pooles sündinud Hedi-Liis mäletab, et naabrite suhtes oli tervemõistuslik näidata üles umbusku ja õhtuti tõmmati kardinad ette, et „võõrad sisse ei vaataks”.

Kristiina, kes 1992. aastal oma vanemate ja õega Soome kolis, on aga kasvanud üles hoopis teistsuguses väärtusruumis. Tema luges viis aastat tagasi taanlaste kirjutatud raamatut „The Little Book of Lykke. The Danish Search for the World’s Happiest People”, mille Soomes elav õde talle sünnipäevaks kinkis ja kus seisis selge soovitus, et oma õnnelikkuse indeksi tõstmiseks tuleb korraldada naabrite päev. Ja kes siis ei tahaks olla õnnelikum? Meie igatahes tahtsime.

Kuna igal kinnistul elas vähemalt üks tuttav, olime üsna veendunud, et normaalseid inimesi võiks elada neis majades rohkemgi ning nende kindlal ajal ühte kohta kokku kutsumine on risk, mis tasub võtmist.

Naabrite päev Kastani tänaval

Kristiina on elanud Tartus Kastani tänaval aastast 2012, Hedi-Liis ostis sinna korteri aastal 2019, kuid on tudengina samuti aastaid samas piirkonnas elanud. Kastani tänav on Tartu kontekstis üsna pikk, ulatudes Näitusest Võru tänavani. „Meie Kastani” ehk piirkond Näituse ja Kuperjanovi tänava vahel on osa miljööväärtuslikust Toometagusest. Näituse ja Kastani nurga peal asub juugendstiilis Saksa Kultuuri Instituut ning Kuperjanovi ja Kastani tänava nurgal rahvusromantiline Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone. Kahe ühiskondliku hoone vahele jäävad rikkaliku puitpitsdekooriga 20. sajandi esimesel kümnendil ehitatud elu- ja üürimajad, millest enamik on riikliku kaitse all olevad mälestised. 

Nagu selliste puithoonestusega elupiirkondade puhul ikka, elavad seal kas pikaaegsed elanikud või uusasukad, kes viitsivad selliste majadega vaeva näha. Kuna igal kinnistul elas vähemalt üks tuttav, olime üsna veendunud, et normaalseid inimesi võiks elada neis majades rohkemgi ning nende kindlal ajal ühte kohta kokku kutsumine on risk, mis tasub võtmist. Oleme ise ja meie tuttavad on kolinud siia viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul ning just naabrite päeva korraldamine andis viimase tõuke, et saada tuttavaks ka nendega, kes elavad siin ehk isegi juba mitmendat põlve. Teame uustulnukatena hästi, miks otsustasime just siia kodu osta, kuid austus siin juba ammu elanud põliselanike vastu – kuidas siin on elatud ja mis väärtuseid nemad kannavad – tekitas uudishimu teada saada, milline võiks olla naabrite sümbioos tulevikus. Kuigi panime kohe paika, et olmeprobleemide lahendamine ei ole naabrite päeva korraldamise eesmärk, oli see ikkagi võimalus jagada oma nägemust meie ühisest elukeskkonnast.

Keerulisematest ja kirglikematest asjadest on palju kergem rääkida, kui oled nende inimestega varem kohtunud ja niisama juttu ajanud.

Esimene kohtumine toimus 20. augustil 2019. Valisime taasiseseisvumispäeva, kuna sellega seoses ei ole veel väljakujunenud traditsioone, inimesed on suvepuhkuselt tõenäoliselt juba koju tagasi tulnud ning see on kõigil vaba päev! Mõni nädal varem olime saatnud oma tuttavatele ja lisaks korteriühistute meiliaadressidele, mille internetist leidsime, lühikese ja lihtsa naabrite päeva kutse, kus palusime kõigil võimaluse korral võtta kaasa midagi ühisele söögilauale ning tool istumiseks. Kogunesime Kristiina aias. Kohale tuli umbes kakskümmend viis inimest ja iga ühistu oli esindatud. Põnevaimaks osaks kujunes tuur mööda sisehoove, mille käigus iga hoovi elanikud tutvustasid oma maja(de) ajalugu ja rääkisid, mis on ajas muutunud ning mis plaanis. Nimelt on meie piirkonna eripära, et sisehoovides on maju isegi rohkem kui tänava ääres, ja tuur pakkus legitiimset võimalust naaberhoovidesse luurama minna. Kõrget kultuuri- ja kunstiinimeste kontsentratsiooni meie tänavalõigul kinnitas ühistu, kes oli ühe sisehoovi kahekorruselise kuuri (ka, muide, miljööväärtus, mis on eripärane just Tartule) ustele üles riputanud näituse, mis naabrite päeval ka pidulikult avati. Ühel hilisemal naabrite päeval luges tuntud lastekirjanik, samuti naaber, ette oma loomingut.

Juba pärast esimest naabrite päeva, mis kujunes meeleolukaks ja sõbralikus rütmis kulgevaks ürituseks, teadsime, et see ei jää viimaseks. Igal aastal on lisandunud paar uut nägu ja mõned on käinud ainult ühe korra. Baasseltskond on sama. Kõige rahvarohkem oli kogunemine 2023. aastal, kui arutasime ühiselt kaugkütte teemadel, mis puudutas kogu tänavaosa. Kuigi üldiselt oleme tõesti olmeteemad kõrvale jätnud, kasutasime juba väljakujunenud kohtumisformaati muu hulgas nii-öelda asjaliku küsimusega tegelemiseks. Tulebki tõdeda, et keerulisematest ja kirglikematest asjadest on palju kergem rääkida, kui oled nende inimestega varem kohtunud ja niisama juttu ajanud. Samuti jõudsime just naabrite päeval kokkuleppele, et saadame linnavalitsusele kirja ettepanekuga muuta Kastani tänav ühesuunaliseks. Kirjani me ei jõudnudki, sest enne teatas linn ise plaanist täpselt selline muudatus teha.

Pärast esimest kohtumist tundsime ennast kindlasti paremate inimestena. Järgmisel hommikul tööle minnes sai juba kolmele eri majadest naabrile tere öelda.

Mida see meile andis?

Pärast esimest kohtumist tundsime ennast kindlasti paremate inimestena. Järgmisel hommikul tööle minnes sai juba kolmele eri majadest naabrile tere öelda. Meie hüpotees, et naabrite hulgas on rohkelt normaalseid inimesi, sai samuti kinnitust ja seetõttu olemegi teinud sellest päevast traditsiooni. Inimesed on meie algatusega kaasa tulnud ja ühel aastal, kui ei jõudnud enda muude tegemiste tõttu üritust korraldada, tunti sellest isegi puudust. Saime teada, millised inimesed meie naabermajades elavad, millega nad tegelevad ja mis väärtusi kannavad.

Nii vanad olijad kui ka uued tulijad hindavad rahulikku oaasi kesklinna vahetus läheduses, kus olmeks vajalik taristu on jalgsi läbitav (sobib lastega peredele ja vanematele inimestele) ning soovi korral on võimalik ka aiamaad pidada. Kinnisvaraarendusprojekte on siin vähe, inimesed tegelevad oma majade korrashoiuga ise, mis ei pruugi küll alati kiirelt silmanähtavaid tulemusi anda, kuid kõik tunnevad oma maja ajalugu läbi ja lõhki, teavad vigu ning liiguvad vaikselt, aga kindlalt, miljööteadlikult ja säästvalt hoonete/kodude parendamise suunas. Meile tundus, et need vanemad olijad, kes kohale tulid, tahtsidki kinnitust saada, et ka uued tulijad on pigem inimesed, kes loovad siia oma isikliku kodu, seega emotsionaalne seos on tugevam ja hoolivam kui arendusprojektidel. 

Meie eesmärk pole luua linnaosaseltsi või arendada sellest päevast avalikku üritust (loe: korraldada midagi suurt, millega kaasnevad kohustused), kus oleks võimalik üksteisele ja ka teistele tartlastele küpsetisi ja limonaadi müüa.

Oma naabrite tundmine on osa avatud ja normaalsest (põhjamaisest) ühiskonnast ning tõstab kindlasti turvatunnet. Samas pole meie eesmärk luua linnaosaseltsi või arendada sellest päevast avalikku üritust (loe: korraldada midagi suurt, millega kaasnevad kohustused), kus oleks võimalik üksteisele ja ka teistele tartlastele küpsetisi ja limonaadi müüa. See ongi lihtsalt võimalus kohtuda ühe tänavalõigu inimestega, juua nendega tass kohvi ja rääkida niisama juttu – kohale tulevad need, kes soovivad. Kõigi naabritega ei pea ilmtingimata sõbraks saama või hakkama, aga on siiski hea, kui tead, kellelt soola või akutrelli laenata või kelle kätte vajaduse korral kas või oma koduvõti hoiule anda. Taanlased ütlevad, et parem hea naaber kui kaugel elav sõber. Meie igatahes veendusime, et naabrite tundmine on samm õnnelikumaks saamise suunas. Ja meil kõigil on võimalik ise ilma suurema pingutuse ja ettevalmistuseta neid samme astuda!

Kristiina Ribelus on ajalooliste interjöörimaalingute ja tapeetide konservaator-restauraator ja uurija ning Eesti Kunstiakadeemia doktorant.

Hedi-Liis Toome töötab Tartu Ülikoolis teatriteaduse lektorina ja korraldab juba viiendat aastat teatrifestivali Draama.