„Saint Laurent” (Prantsusmaa, 2014). Režissöör Bertrand Bonello, osades Gaspard Ulliel, Jérémie Renier, Louis Garrel jt. 150 min.

Kirg ühes elujanu ja maailmavaluga moodustab poeetilise terviku. Yves Saint Laurent’is oli seda kõike. Maagiline, sisemiste pingete poolt juhitud hing, kelle ellu kuulusid armastus, kunst ja alkohol. Oma geniaalsuses, ilus ja müstilisuses lõi ta nii palju, saates elu mööda põletavas kiiruses. Olgu õige, vale või liialt tervistkahjustav – see oli tema tee. Peod, kirglikud afäärid ja modellidest sõprusringkond aitasid tal toime tulla traagiliste minevikusündmuste sünteesi ja iseendaga. Teisalt kandsid meelemürgid teda veelgi enam sõltuvuse rüppe. Eemale iseendast ja reaalsusest – paralleelmaailma, kus eksisteerisid mood ja pidustused ilma kindla lõpu, keskpaiga või alguseta. Tõeline elu virvarr.

Osalt inimhinge üksilduse kurbloolisusest ja talendi allakäigust, teisalt armastusest ja kirest lähtudes, maalib linateos pildi Yves Saint Laurent’ist. Suurejoonelised stseenid, näitlejate poolt hästi tabatud maneerid ja kõnepruuk ning kohatised viited kollektsioonidele loovad kauni visuaali ja heliga eluloolise draama. Erinevalt märtsis linastunud filmist „Yves Saint Laurent” on fookus 1970ndail ja hilisemail aastail. Yves elab juba lahus oma pikaajalisest elukaasasest Pierre Bergést, on kogunud karjäärialaselt enamiku suursaavutustest ja justkui triivib edasi vahel kiiremas, vahel veidi aeglasemas tuules. Nii nagu voolab Yves’i elu, voolab ka film, kõikudes kusagil aja ja ajatuse, tuleviku, oleviku ja mineviku piirimail. Kogu ajas rändamises on omamoodi võlu. Muutused kangastuvad selgemalt ja tuletavad meelde, et aeg ei peatu mitte kellegi, ka maailmakuulsa disaineri ees. Selline on elu magusvalus poeesia.

Ehk peitubki just üles-alla kihutavais emotsioonides, tundlikkuses ja hingesügavuses Yves’i enda ja tema elu võlu. Ta justkui pendeldaks ajas, soovides, kuid suutmata seda peatada. Kinolinal võimendatud piinatud geeniuse konseptsioon tuleb eriti selgelt esile lõhes, mis valitseb kahe maailma vahel. Seistes oma armsamaga keset rikkusega üle puistatud tuba, täis õrnust ja armastust, on Yves oma parimas vormis – täis kirge ja valmidust võtta elu endasse. Teisel hetkel seisab ta hotelli administratsioonis, paludes tuba Mr. Swanni nimele. Mitte ainult soovist jääda tundmatuks, vaid paralleelitõmbamisest Marcel Proustiga. Oma villas Château Gabrielis, kus Yves 70ndatel elas, nimetas ta toad Prousti seitsmeköitelise epopöa „Kadunud aega otsimas” tegelaste järgi. Tema enda tuba kandis Mr. Swanni nime. Nii dramaatiliselt, valusalt või melanhoolselt nagu nägid maailma Prousti karakterid, tajus seda ka Yves.

Nii vastuoluline, tundeküllane ja muutuv nagu oli Yves’i elu, on ka linateos. Paneb mõtlema, kas eluloofilm Yves Saint Laurent’i sarnasest inimesest saabki jätta tuimaks. Huvi- või teemakaugele inimesele võib linateos tunduda ehk veidi liiga ühekülgne. See on siiski film Yves’ist: kaks ja pool tundi täis mehe elu, ilu ja valu. Tema nägusaid armsamaid, kellest olulisim on Jacques de Bascher – Yves’i elu kirglikem armastus, keda justkui valatult kehastab Louis Garrel. Armastuse kõrval on aga ka pikki üksildusstseene, detailseid arutelusid Yves Saint Laurent’i kui brändi üle ning ajalooliselt autentseid steene ja võttepaiku. Igal sammul üritatakse viia vaataja lähemale Yves Saint Laurent’i loomuse mõistmisele. Kui üldse kunagi on võimalik täielikult lahti harutada lugu mehest, kes varjas end ikoonilise moemaja taga. Antud juhul tuleb ka aduda linateose mängufilmilikkust. Tegu ei ole tõega. Ehk vaid tõe representatsiooniga. Paljude olukordade kattumisele vaatamata näib „Saint Laurent” siiski autentsem ja tasakaalustatum kui eelkäija. Glamuurile on toodud vastaspool, ehk lisatud ka veidi nostalgiat. Nii moodustubki „Saint Laurentist” nostalgilis-poeetiline tagasivaade ühe mehe elule, tema kirglikkusele, armumistele ja enesehävituslikule elustiilile, mis kõik kokku loob lummava terviku.