Ulakass on 7.–12. klassi õpilastele mõeldud arvustuste võistlus, mis toimus tänavu 12ndat korda. Arvustamiseks pidi õpilane valima ühe eesti või välisautori ilukirjandusliku teose, mis ilmus esmakordselt eesti keeles ajavahemikus 2004–2014. Ulakassi võistlust korraldab Tartu Tamme gümnaasium.

Gümnaasiumiastme I koha saavutas Tallinna Reaalkooli õpilane Karl-Sander Erss, kes arvustas Sveta Grigorjeva luulekogu „kes kardab sveta grigorjevat?”.

Sveta Grigorjeva
„kes kardab sveta grigorjevat?”
Värske Rõhk, 2013
86 lk

Mina suhtun (noorte) naisluuletajate teostesse umbusuga – kardan, et teos mind kurnab, tekitab liiga palju seletamatut süütunnet, on tarbetult keeruline, nii naisekeskne, et jääb minust võimatult kaugeks või heidab liiga palju asju ette. Sveta Grigorjeva on samuti naisautor. Olin ta nime kuulnud ja Facebookis kogu esitlemise üritust näinud. Kuskil, vist Vikerkaares, paari teksti lugenud kah, aga mingit muljet meeles polnud. Raamatupoe müüja ütles, et „super hea raamat on”.

Sveta luuletused on kirjutatud nii, nagu praegu üks noor ja vihane autor (leheküljel 82 palub küll end nii mitte kutsuda) kirjutama peab: kepp, sitt, hitler, enter, joy divisioni tsitaat. See on kindla peale minek – keegi ei heida ette, et on keeruline ja mõte kuskil vormi taga peidus, kuid keegi klassikalise vormi elustamise eest ei kiida kah. Samas, kui päris mitut roppu sõna kasutada, küllalt sageli enter’it vajutada ja vahepeal mõned sõnad järjest kokku kirjutada või caps lock peal hoida (samas kirjutades tundub shift’i hoidmine palju sisendusjõulisem), näib tekst ikkagi huvitav. Ja pole viga! Selline vorm sobib luuletuste pihtimuslikkusega. Või on sellisesse vormi lugude pihtimuslikkus sisse kirjutatud? Ma ei tea.

Sveta isa on venelane ja ema eestlane. Ta kasvas Lasnamäel. Nagu raamatututvustus ka lubab, räägivad mõned luuletused sellest, et tema on veidi venelane. Teema käsitlemisel kõlab kogus selline „saage juba üle” toon: „ei ma ei räägi eesti keelt / aktsendiga” (lk 10) ja „üks protsent mu luulest / räägib eesti-vene identiteedist / aga millegipärast avaldatakse ainult / seda” (lk 20). Justkui oleks tema lõimunud ning viimane, ühiskonnapoolne samm, on astumata või astumisel. Tundub, nagu tuleks autori jaoks identiteediküsimus kuskilt väljastpoolt ja see on oluline tema jaoks vaid sellepärast, et too väljapoolne ootab mingisugust vastust. Integratsioonipoliitiline analüüs jääb vaid autorikeskseks.

Grigorjeva luuletuste kangelane on Sveta. Ta on tänapäeva noor naine, post-indigolaps, kes tunneb tundeid -273 ja 9000 vahel. Ei ole leemekulbiluuletaja, on naine, kes saab „ /-–|/ nii vihaseks / et tahan lasta esimesel / ettetuleval / endale lapse teha” (lk 51) ja kes ärkab „ /-–|/ üles et õppida jälle punase / huulepulgaga täiskirjutatud peeglist / keda ma nüüdseks vihkan vähem kui teisi ja seega varsti armastan” (lk 52). Ta vaimul on haigused küljes ja ta joob korraga palju alkoholi. Mulle meeldib, et see tegelane ei tundu väljamõeldud. Vastupidi, ma tunnen ta ära, veidi iseendas ja veidi rohkem mõnes teises. Äratundmisrõõm on hea. Küsimus, kuigi kirjanduslikult väheoluline, jääb siiski – kas Sveta lugusid peaks uskuma või on ta Lynchi I like to remember things my own way. How I remembered them, not necessarily the way they happened tüüpi tegelane?

Uskuda neid või mitte, tunduvad autori lood siiski üsna vahetud – vahel on vaid õhuke eneseiroonia kiht. See teeb maandumised pehmemaks. Kirjutada: „mina olengi see ideaalne tüdruk”(lk 47) on, pehme pilkevatita, nii autorile kui ka lugejale valus. Samas ei kirjuta Grigorjeva seda aluseta – räägib gümnaasiumi hõbemedalist ja magistri cum laude’st (lk 47). Ta teab, et ta on päris hea. Siin ongi see peamine – kirjutatu on häbitu.

Sveta tahab kirjutada nagu meesluuletaja, kes kepib „kõik ilusad tüdrukud kurvaks” (lk 29). Kirjanduslik peenisekadedus või mis? Paradoksaalselt: „küsis kes mu maha rahustada suutis / kes must lõpuks naise / tegi / vastasin / et / charles / bukowski” (lk 84). Grigorjeva (nagu mitme teisegi päris popi Eesti luuletaja) tekste võikski nimetada bukowskilikuks või pigem Bukowski järgi end seadvaks – enesesse suhtumine pole niivõrd alandlik, tunded pole niivõrd polaarsed ja lihtsad, kuid tunduvad ausad, väljendamise väärilised, pohmakamaigulised ning räägivad erinevatest hullustest. Samal ajal pole ju ühegi autori eesmärgiks kellegi matkimine, nii et võrdlus Bukowskiga on ainult autori kuhugi paigutamise tarvis.

„kes kardab sveta grigorjevat?” on viisakas debüüt (viisakas muidugi esimese luulekoguna, mitte sisu poolest). On huvitav, mis saab edasi? Milline on Grigorjeva järgmine kogu? Kas tunne ja stiil muutuvad naiselikumaks, peenemaks või jätkab ta sama pungilt? Kuhu niimoodi edasi minnakse?