Kodutus on maailma suurlinnades üha levinum probleem ja aina rohkem on inimesi, kes ei leia ühiskonnas oma kohta ning on sunnitud elama tänavatel. Linnaruumis toimub olelusvõitlus, kus võideldakse õiguse eest eksisteerida.

Kunstiteadlase ning urbanistina (vähemalt hariduselt), kes tihti üle piiride kolib, mõtlen ma sageli, mida tähendab kodu või selle puudumine: arhitektuur kui kodu, linn kui kodu, kuid eelkõige, milline kodu on meie ühiskond. Kaua oli see küsimus vaid mõttemäng. Olen Manchesteri arhitektuurikooli doktorant, kuid sattusin suure juhuse ja Fulbrighti stipendiumi toel eelmisel aastal Texasesse Dallase külje all asuvasse Arlingtoni-nimelisse 300 000 inimesega „väikelinna”.

Texasele tüüpilised korduvad maastikud ja linnasiluetid, hiiglaslikud maanteeülesõitude rägastikud, drive-in ükskõik mis ja hirmsas kuumuses kõnniteedeta tänavatel ülikooli rühkimine tõid minusse palju selgust. Mõistsin, mis on tõeline autostumine, äärmuslik vaesus ja rikkus, eeslinnastumine, aga ka mis on rõõm, suurejoonelisus ja vabadus. Texases on kõik tõesti suurem, hoomamatum ja samas võimalikum (usutavam). Mõõdukate väärtuste ja vanade traditsioonidega Euroopas võivad nüüdisaja äärmused tunnetamata jääda (kahtlemata on need siiski olemas).

Ühel reisil Austinisse (Texase muusika- ja kultuuripealinna) leidsin linnas jalutades tagasihoidliku mälestusmärgi hukkunud kodututele. Colorado jõe kaldal südalinna lähedal seisis puu, mille küljes kõlisesid metallist ripatsid nimedega. Puu all asus plaat järgmise kirjaga: „Kodutus on depressiooni olemus. See on ebamoraalne. See on sotsiaalselt korrumpeerunud. Ja see on vägivallaakt! Nende mälestuseks, kes on kaotanud oma elu Austini tänavatel!” See mälestusmärk kinnistus minu mällu kui tõend mingisugusest vastutusest, mida ma ei olnud iseendale varem teadvustanud. Kriipima jäi mõte linnast kui lahinguväljast ja küsimus, et mille eest me võitleme ning kes on need tihti nähtamatud ohvrid.

Pool aastat hiljem uuesti Manchesteri jõudes tervitas mind – võib-olla ka muutunud teadlikkuse tõttu – hoopis teistsugune linn. Ülikoolilinnaku ees Oxford Roadil asus kodutute telkla ning mööda linna ringi liikudes võis neid leida mujaltki. Tundus, et kodutus on kasvanud linnas järsku mitme- kui mitte kümnekordselt. Seda tunnet kinnitasid ka ajaleheartiklite pealkirjad: KRIIS… KRIIS… KRIIS… Mõnes neis väidetakse, et kodutus on kerkinud Manchesteris alates 2010. aastast lausa kuuekordselt. Hinnanguliselt magab igal öösel tänavatel mõnisada inimest. Veel sel sügisel ümbritses telklaagreid Occupy atmosfäär. Aedadele kleebitud loosungid hüüdsid, et „we don’t feel safe here”, ning kritiseerisid nii Manchesteri Metropolitani ülikooli kui ka linnavalitsejate tegevust ning tegevusetust kodututele lahenduste pakkumisel. Vabatahtlike toel oli rajatud esmane infrastruktuur – nii söögitegemise kui ka tualeti kasutamise võimalused. Üliõpilased liitusid kodutute aktivismiga ning tegid mitmeid toetusvaldusi, kuid ühel hommikul märkasin ülikooli jõudes, et linnak on jäljetult kadunud. Selle asemel laiusid ühel linna peatänavatest sakiliselt paigutatud kõrged metallaiad.

Järjest enam tekkis tahtmine kahe linna, Austini ja Manchesteri vahel paralleeli tõmmata. Austinit nimetatakse tihti uueks Silicon Valleyks, mis koondab tehnoloogiavaldkonna start-up’e, ning Manchester on Londoni järel Inglismaa teine keskus. Mõlemad on üle maailma tuntud muusika- ning kultuuripealinnad, mis õhkavad Londoni ning Houstoni kõrval justkui teatavat vabaduse hõngu. Muusikafestivalid Austin City Limits ning South by Southwest toovad Texasesse kohale alternatiivse muusika koorekihi ning Manchester elab jätkuvalt 80ndate ja 90ndate muusikaskeene Madchesteri järellainetes. Omamoodi on mõlemad linnad edukad „teised”. Kehastavad ideed, et siin on võimalik eksperimenteerida, luua ja tõlgendada, elada vabalt. Manchester on uhke tööstusajalooga nüüdisaegne inimmõõtmeline metropol, mille linnatänavad ja ka siluett on järjest kiiremas muutuses. Kui 90ndatel iseloomustas Manchesteri veel postindustriaalne katkine maastik, siis nüüdseks on linn end ümber defineerinud. Kuid klaasfassaadide, tapas’e-baaride, kiirtrammiliinide ja palju muu särava kõrval on ilmnemas hoopis teised mõrad. Paralleelid kahe linna vahel on näha ka tänavatel ning järjest silmatorkavamas kriisis, mis sunnib inimesi peavarjuta jääma.

Ajutise lahenduse Manchesteris telklinnakutest välja tõstetud kodututele pakkusid kohalikud ärimehed, kes andsid kodutute käsutusse ühe tühjana seisva hoone. Küsimus, miks linnas, kus on jätkuvalt suurel hulgal kasutuseta hooneid, magavad inimesed järjest enam tänaval, on loomulik ja see algatus süvendas ideed, et olemas võiksid olla alternatiivsed lahendused. Kuid tihti on sellised alternatiivid ajutised. Manchesteris on ka mitmeid üsna edukaid heategevuslikke organisatsioone, nt Coffee 4 Craig, Mustard Tree jne. Organisatsioonid pakuvad programme, mis aitavad tänavatelt „tavaellu naasta”, pakuvad ligipääsu haridusele, ajutist elupaika hostelites, igapäevast abi riiete ja toiduga, psühholoogilist nõustamist jne. Sageli ei ole see aga piisav. Laiem on küsimus, kas kodutuse probleemi saab ja kas seda peaks lahendama heategevusega või on tegelikult vaja teadlikumat lähenemist, mingit süsteemsemat muutust. RSA kuulsas animeeritud loengus räägib Slavoj Žižek teatavast kahepalgelisusest, mis on heategevusse sisse kodeeritud – nii-öelda inimnäoga kapitalismist, mis ühe käega silub seda, mida teisega hävitab. Loomulikult on see parem kui mitte midagi. Tegemist on ühiskondliku probleemiga, milles meil kõigil on küll teatud roll, kuid mida ei saa kustutada vaid nende sentidega, mille me oleme nõus taskupõhjast ära andma. Ja pole ime, et see teadmine tekitab paljudes abitustunnet.

Kodutus tundub olevat eelkõige linlik fenomen, veelgi enam suurlinlik probleem. Tsükkel, millesse satub järjest rohkem inimesi, nägemata väljapääsu, ja millest me keegi tegelikult kunagi valgusaastate kaugusel pole. Vaja on vaid mitme halva juhuse kokkulangemist. Tihtipeale tuuakse argumendiks, et suur enamik kodutuid, keda tänavapildis näeb, on 20–40-aastased valged mehed, ja see vähendaks justkui probleemi tõsiseltvõetavust. Reaalsuses on kodutud väga mitmekesine grupp ning neid ühte patta paigutades pigistame silma kinni ja justkui õigustame teatud inimeste mitte inimesteks pidamist… Ja mis siis, kui vahel see on valik? Näiliselt on peamised põhjused selged – alates sõltuvushaigustest vaimse tervise probleemide ning isikliku ja tööelu muutusteni. Kuid järjest enam on põhjuseks ka kindluse kadumine, mille tingivad nüüdisaegsed töömudelid. Mida lähemale jõuab Manchesteri reaalsus Londoni reaalsusele, kus miinimumpalga eest elukoha üürimine on pea võimatuna näiv ülesanne, inimesed töötavad ajutiste lepingutega ning tööandjad tööd ei garanteeri (n-ö null-tunni-lepingud), seda enam tekib kodutuse uusi ja veel enam varjatud vorme. Järjest tüüpilisem on näiteks töötav ning terve noor, kes sohva-surfab korteri üürimise asemel nii sugulaste kui ka sõprade juures ning elab seljakotist. Kindla elukohata on aga töökoha leidmine, arstiabi saamine ning sõltuvustest vabanemine oluliselt keerulisem.

Üks kummalisimaid praktikaid, mis kodutusega seotud probleemiga tegelemisel on esile kerkinud, on nii-öelda kodutuse kriminaliseerimine ning linnapildist kõrvaldamine. Lisaks telgis magajate elupaikade hävitamisele on üha levinum nii-öelda kodututevastane disain: eraldavad käsipuud pargipinkidel, teravad orad ukseavades ning sillaaluste blokeerimine jne. (Sedasama praktikat otsustas ju rakendada ka minu koduülikool.) Mõni nädal tagasi ilmus ka näiteks artikkel, kus räägiti Londoni naisest, kes sai karistada maas istumise ning silmsideme loomise pärast, sest see tekitas möödujates ebamugavust, paljud omavalitsused kaaluvad trahvimäärasid tänaval magamise eest jne.

On üllatav, et näiteks Manchesteri linnatänavatel toimuva olelusvõitluse puhul surutakse maha eelkõige selle poliitilisust, kodutute püüdu enda olemasolu linnaruumis teadlikult kehtestada. Võib-olla oleks „nähtamatutele” hääle andmine just tee uute lahenduste sünnini? Kindel ja traagiline on see, et lahingud linnaruumis, nii Austinis kui ka Manchesteris või ükskõik millises teises meie nüüdisaegses linnas, mida peetakse elukoha, turvalisuse ja õiguse eest vabalt eksisteerida, ei ole ohvriteta.