1970. ja 1980. aastatel kerkis kohalikku kirjanduspilti kurikuulus olmekirjanduse žanr, üks neid, mida lugejad lugesid, kuid kriitikud põlgasid. Kas Andra Teede ja Kristiina Ehini 2024. aastal ilmunud romaanide puhul võiks olla kohane – või üldse sünnis – rääkida olmekirjanduse elementidest ja kui, siis kas õnnestub hoiduda kunagistest negatiivsetest konnotatsioonidest?

Eelmise aasta lõpus ilmusid peaaegu ühekorraga kahe viljaka ja hinnatud luuletaja debüütromaanid: Andra Teede „Kateriin ja kurjad onud” (Varrak) ning Kristiina Ehini „Südametammide taga” (Loomepuhkus). Lisaks samaaegsele romaanižanris debüteerimisele on huvitav seegi, et kui paari eelmist aastat võiks muu hulgas pidada kohalikele naisautoritele iseäranis vastuvõtlikuks ja viljakaks ajaloolise romaani sfääris (mis muidugi ei ole vaibunud nüüdki), siis nimetatud teosed sellele väljale ei pürgi – ehkki vähemasti Ehini peategelane tegeleb mingil tasandil ka „olnud aegadega”, tundub mulle, et fookus on mõlemas teoses nüüdisajal, täpsemalt naiste nüüdisajal, kusjuures kummaski pole peljatud liikuda eksplitsiitselt ka naiste privaatsfääri ehk lähisuhete (olme)tasandile – mis piisavalt tihti on küll olemas olnud ka naiste ajalooproosas, aga viimasel juhul on (kas teadlikuks või mitte, pole siinkohal isegi liiga oluline) kaitsvaks või õilistavaks asjaoluks olnud seesama ajalooline tasand ise[1]. Nii kummitas vähemasti mind mõlemat kõnealust romaani lugedes tihtigi „olmekirjanduse” märksõna.

Pruugib küll rõhutada, et ei Teede ega ka Ehini romaanis pole olmeline (siin: tänapäevane-abieluline) tasand ainuke, mõlemad autorid on tasakaalustanud selle omal moel: Teede näiteks pöörase ja pingelise kriminaalse ettevõtmisega ning Ehin kultuurilooliste rännak-ulmadega. Kahtlustan lausa, et selline tasakaalustamine on autoreil olnud teadlik – ainult olmega praegu(gi) ehk liiga kaugele ei sõuaks, liiati pole kumbki teos läbivalt tõsine.

Aga samavõrd tasub rõhutada, et mõlemad teosed võtavad sooteema – naise positsioneerumise tänapäevase tegelikkuse kontekstis – täiesti eksplitsiitselt jutuks juba kaanetekstis. Teede kaanel kõlab see nii: „Humoorikas, tempokas ja põnev „Kateriin ja kurjad onud” lahkab värskel moel emadust, sõprust, abielu, igapäevaseksismi ning naiste identiteeti.” Ehinil: „Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.” Niisiis ei saaks kuidagi öelda, et lugeja nõndapidi lähenedes teost vaesestab või selle intentsioonist kuidagi mööda loeb. Seetõttu ei pelga ka mina siinpuhul nimelt mõlema teose soolistele ja olmelistele (mis on ka omavahel seotud) aspektidele keskenduda.

Vähemasti osaliselt on nii Teede kui ka Ehini teos kaheldamatult feministlik – naiste probleemide esiletoojana esinevad needki.

Lubage selgitada!

Loomulikult ei kõla olme (ei siin kontekstis ega vist ka muidu) esimesel vaatlusel kuigi hästi, nagu „olmekirjandus” ega „olmeromaan” pole ajalooliselt olnud mõeldud üleliia positiivsete osutustena. Vähemasti osaliselt on aidanud seda viimastel aegadel rehabiliteerida Johanna Ross, kelle (teadus)artikleis ning doktoritööski[2] võime kohata vähemalt neutraalset teadlasepilku, aga paiguti pole kuigi keeruline kujutleda ka lausa poolehoidu. 70. ja 80. aastatest pärit nähtuse ja termini tähendusväli oli kaasajas paratamatult teistsugune, kaugemalt silmitsejatele võimaldab distants hinnanguiks usutavasti esiteks rohkem vabadust, aga tegelikult ju ka rohkem materjali, kui võis olla vahetute reageerijate käsutuses.

Omaaegses – ja hiljemgi ohtrasti osundatud – tüviartiklis kirjutas Rein Veidemann olmekirjandusest nõnda: „Jutustavais lugudes ei juhtu õieti midagi, kuigi nad on täis tegevust ja dünaamikat. […] Sebimine paigast paika, naiste ja meeste vahetamine, tühised kired ja intriigid, lapsesaamise- ja impotentsusmured, asjaajamised – ühtekokku väikeste inimeste väike maailm.”[3] Tõepoolest, päris seesuguste tühisustega ei Ehin ega ka Teede ju ei tegele! Abielulised suhted on neis siiski võrdlemisi kindlad, lihtsalt… noh, läbivalt varjutatud olmest. Seejuures ei pööra Veidemann olmekirjanduse kirjeldamisel otseselt tähelepanu sooküsimusele – mida on sel puhul teinud paljud teised omaaegsed kriitikud –, artiklis saavad lisaks ühevõrra nahutada nii Aino Pervik, Linda Ruud kui ka Teet Kallas ja Mats Traat.

Ross räägib doktoritöös aga eeskätt „abieluromaanist” – mille seast toob lihtsalt eraldi (ja põhjalikult) esile hiljem tekkinud olmekirjanduse kategooria –, sõnades näiteks: „[S]iin peatükis vaadeldavaid 1960.–1970. aastate nõukogude eesti kirjandusteoseid [ühendab] see, et naispeategelase elu- ja arenguloos on kesksel kohal kui mitte abielu või püüe selle lagunemist ära hoida, siis kas püüe abieluni jõuda või abielust pääseda.” (lk 178) Mulle näib, et 2024. aastal ilmunud Teede ja Ehini romaanideski on see abielu-elu justnimelt kesksel kohal, kindlasti mitte täpselt samamoodi kui pea 50 aastat tagasi, aga pole kahtlust, et ühisosi leidub ka varasemate teostega.

Eve Annuk on Nõukogude Eesti soodiskursusest kõneldes kirjutanud nõnda: „Kuna ka Eesti ajakirjandus oli neid teemasid käsitlenud, siis vaatenurgad, mis tulid esile nn. olmekirjanduses, ei olnud uued, sest olmekirjandus käsitleski naiste probleeme, emantsipatsiooni ja mehelikkuse kriisi teemat. […] Ka olmeromaanid kajastasid oma tagasihoidlikul moel seksuaalset temaatikat ja abieluprobleeme ning abielu kriisi teemat (nt. impotentsuseprobleemid). Olmekirjanduse rolli võibki vaadelda sooliste teemade võimendajana ja naiste probleemide esiletoojana.”[4] Vähemasti osaliselt (n-ö ühelt poolt) on nii Teede kui ka Ehini teos kaheldamatult feministlik – naiste probleemide esiletoojana esinevad needki. Ehkki omaaegne retseptsioon, nagu võib lugeda pikemalt Rossi doktoritööst[5], tegeles järjepidevalt olmekirjanduse pisendamisega – nagu Veidemann, ei andnud teisedki kriitikud autoritele erilist armu: argised teemad, „naiste asjad” ja tihti ka kaasaeg olid ikkagi asjatundjate silmis tühised, ka siis, kui lugejate huvi oli sellega pöördvõrdeline. Kindlasti oli konkreetsete teoste kriitilistel arvustustel paiguti ka piisavalt alust, kuid võimalik, et žanri läbival naeruvääristamisel tingimata mitte. Paistab, et alles hilisemad – nt needsamad Rossi ja Annuki – käsitlused on žanrile mingisugust arvestatavat väärtust omistanud.

50 aastat hiljem

21. sajandi esimese veerandi lõpuks on tegelikkus ise (võrreldes poole sajandi tagusega) mõistagi vähemalt mingil määral muutunud ja nõnda ka seda peegeldav kirjandus ning lugeja ootused sellele. Mis samas meile, selle tegelikkuse asukatele, paraku ei näita, et saabunud oleks sooline võrdsus. Mis omakorda tähendab ilmsesti seda, et „naiste asjadest” on endiselt põhjust kirjutada ja muid kunstivorme luua. Seda ilmestab ka mõlema parasjagu kõne all oleva romaani retseptsioon, mis samuti on (ilma sõna ennast tingimata kasutamata) olmele ja 21. sajandilgi lokkavale sugudevahelisele ebavõrdsusele tähelepanu juhtinud. Üksikud näited: „Sugudevaheline ebavõrdsus ajab vihale. Miks kuradi pärast peab Kateriin kõike üksi tegema? Miks naistele kipuvad endiselt jääma halvemad kaardid? Jah, kunagi küttisid mehed loomi, süütasid lõket ja hoolitsesid peavarju eest, kui naised tegid süüa ja kasvatasid lapsi – aga kui tihti mehed praegu jahil käivad, lõket teevad, maja ehitavad? Seevastu: kui tihti on vaja teha süüa, koristada, laste eest hoolitseda?”[6]; „Seda kõike raamib naiseks olemise kogemus – nüüd ja praegu, aga ka aastasadade jooksul. [Ehin] jälgib sümpaatse kullipilguga, kuidas naisi koheldakse ja kohustatakse – missugusele kohale neid ühiskonnas kamandada püütakse.”[7]

Nõnda näib, et lugejate ootused naise rollile on aja jooksul piisavalt muutunud, samal ajal kui olmeline tegelikkus peab tihti tegelema sarnaste või lausa samade muredega kui aastakümneid tagasi. Vähemasti naiskriitikud kõnealustest teemadest kõnelemist kirjandusele aga ette ei heida, pigem vastupidi.

Harjumuspärased olmekangelannad

„Kateriin ja kurjad onud” jutustab kolmandas isikus loo Kateriinist – vabakutselisest copywriter’ist, kel suur maja Pääskülas, mees ja laps, kõik on justkui hästi, kuni tabab inflatsioon ja euribor. Ülitänapäevane mure ühesõnaga! Kõige tipuks kaotab töö teatri majadramaturgina mees Riho ja olmemured jäävad sujuvalt tervenisti Kateriini õlule. Teise liini moodustavad mälestused ja kirjeldused sõbrannaga toimunud jõhkrast ja pikaajalisest lähisuhtevägivallast.

„Südametammide taga” on mõneti fragmentaarsem, aga laias laastus võib öelda, et jutustab ta esimeses isikus luuletajannast Kristiinast, kes rüseleb parajasti esimese romaaniga, kel maja Tartus, mees Silver ja lapsed ning kelle peamise olmemure moodustavad asjad, aga muidugi ka kõikvõimalikud tüütud argitoimingud. Paralleelselt toimub reaalsemaid ja ulmalisemaid kohtumisi Tartu öödes.

Ühendavaks asjaoluks on teostes muidugi see, et ka 2024. aastal ilmunud nüüdisajast rääkivad naiste teosed jutustavad sellest, et asiste asjadega tegelevad peresuhetes naised. Mulle tundub, et teoste käigus kooruv n-ö moraal ei seisa aga mitte lihtsalt tõdemuses – mida me pealegi niikuinii teame –, et naine olla on ebamugav ja tülikas ning naise kanda jäävad pereelus pea kõik olmetoimingud, vaid pigem paistab mõlemast teosest, et tegelased näevad seda asjaolu paratamatuna. Kas selleteemaliste raamatute kirjutamine ongi naisautorite viimane vastuhakk? Võib-olla.

Lugejate ootused naise rollile on aja jooksul piisavalt muutunud, samal ajal kui olmeline tegelikkus peab tihti tegelema sarnaste või lausa samade muredega kui aastakümneid tagasi.

Otseselt feministlikud mõttekäigud või tõdemused kerkivad mõlemas teoses eelkõige sisemonoloogidest, peategelase mõtetest n-ö otse publikule: „Riho ütleb: „Ma olen väsinud, ma lähen magama.” Siis tõuseb ta diivanilt, peseb hambad ja läheb magama. Kui Kateriin või lihtsalt naine, see abstraktne naine, kes elab igas majas, ütleb, et ta on väsinud ja läheb magama ning diivanilt tõuseb, siis ei lähe ta hambaid pesema. Naine läheb hoopis kööki ja vaatab, kas seal on midagi veel koristada või kappi panna, siis toidab kassi, vajadusel beebit või muid kodakondseid, sätib elutoas veel nipet-näpet, paneb roboti tööle, pühib ära liivakastist tossu sees esikupõrandale migreerunud liiva.” („Kateriin”, lk 50) Nii mõtleb lõpuks ka Ehini peategelane: „[K]ui kodu on segamini, vaadatakse naise poole. […] Tolm langeb kodus iga päev, küüned kasvavad iga päev, süüa peab tegema iga päev, nõusid ja pesu peab suures peres pesema iga päev. Kas peaks oma mehega võrdset tööjaotust taga ajama, kui meest need tegemata tööd üldse ei häiri? […] Tuhat pisiasja, mis neelavad mu vabad hetked, mu loometöö, mu elurõõmu, mu… mu vaba tahte.” („Südametammid”, lk 237)

Samas, esmalt on Ehinil olmetasand sootuks lootusrikkam kui Teedel, aga paistab, et sellega lükkab ta karika täitumist peaasjalikult lihtsalt edasi: „Olen tema Lõuna-Eesti ekspeditsioonile kaasa tulnud, sest kardan, et kodus ma ainult koristaksin.” („Südametammid”, lk 14) Järgmises peatükis võetakse appi SOS-koduabiline Eva, mis on tegelikult ju igati progressiivne samm, kui paralleelselt ei nähtuks, et naistegelase ülejäänud peatükki täidavad muretsemine ja piinlikkustunne ja kahetsus. Aga siit ilmneb ka asja tuum: „Meie vaikivas abielulepingus on üks punkt, mida ma väga kalliks pean. Õigupoolest on see mu endale antud lubadus: ära kunagi tülitse mehega maiste asjade pärast.” („Südametammid”, lk 27) See on kindlasti õilis lubadus, aga kas see ei näita mitte sedagi, et naise vajadustest ja mugavusest ning sugudevahelisest õiglusestki seatakse lihtsalt kõrgemale kodurahu?

Mees(tegelas)te mugav abitus

Mõlema peategelase probleemid on minu lugemiskogemuses aga tingimata üsnagi lähedalt seotud meestega, s.t nad ilmnevad ja võimenduvad võrreldes meestegelaste hoiakutega (või nende puudumisega), kuid lahendama on neid eri põhjustel jäetud ikkagi naine üksi.

„Kateriini” Riho on lausa häirivalt ebasümpaatseks kirjutatud tegelane, selleni välja, et isegi hetkedel, kui Kateriin sisemonoloogides ennast või lugejat veenda püüab, et „Rihol võib olla üks või teine viga küljes, aga ta on suurepärane isa” (lk 58) vms, tundub see üsna kistud ja lugejal pruugib olla võrdlemisi raske seda uskuma jääda (või vähemasti nõustuda, et sellest piisabki). Samas kui kasuisa Kateriinile südamele paneb, et „see Riho sul, ta on hea mees” (lk 248), kahtleb peategelane ise: „On ikka või?” Nii ei joonistu Riho välja mitte lihtsalt laisa ja saamatuna, vaid on vist siiski ka viletsa ja nõrga iseloomuga, kes küll vahel „vastu tuleb” ja „kannatajanäoga” nõudepesumasinat tühjendab (lk 20).

Ehini Silverit seevastu paistab olevat kujutatud mingisuguse (äärmiselt) sümpaatse ullikesena – pea grotesksetes mõõtmetes tuulepea ja olmepõlgur igatahes, aga sellest hoolimata (või just selle tõttu?) ikkagi tore ja nunnu: „„Esimene level on see,” õpetab Silver kiiruga telefonikõnet lõpetades ja ise rõõmust puksudes, „et ei tohi stressata! Teine on see, et ära põe, ja siis hakkabki kõik vaikselt laabuma. […]”” („Südametammid”, lk 26)

Kuna aga sedavõrd erinev on peategelaste häälestus meestegelaste suhtes, on vägagi erinev ka pea-/naistegelaste reaktsioon suhte- ja olmeprobleemidele. Kusjuures mõlemas teoses paistab meestegelane (s.t naistegelaste hoiak nende suhtes) kujundavat siiski kogu elu-/olmefooni – kui Ehinil on see enamasti optimistlik ja kohati pööraselt naljakas, siis Teede romaanis on see võrdlemisi trööstitu. Ühes oma artiklis viib Johanna Ross ka „praeguse jobudiskursuse” (kui sümpaatne väljend!) tagasi 1970. aastatesse: „Toonastes ja praegustes etteheidetes meessoole on palju ühist: mehed on teokatest ja võimekatest naistest maha jäänud, nad on vähem haritud, joovad liiga palju ja, mis kõige hullem, selle tulemusel ei ole võimelised täitma oma funktsiooni partneri ja pereisana.”[8]

Otseselt feministlikud mõttekäigud või tõdemused kerkivad mõlemas teoses eelkõige sisemonoloogidest, peategelase mõtetest n-ö otse publikule.

Elurõõm ja vaba tahe kõigile?

Nagu öeldud, otsivad kõnealuste teoste tegelased lahendusi end painavatele muredele – mis varieeruvad, nagu kirjeldatud, otsestest akuutsetest rahamuredest kuni elurõõmu ja vaba tahte kaoni – eri kohtadest. Teede Kateriin haarab tarmukalt ohjad ja asub euribori ja inflatsiooni tingimustes sissetuleku suurendamisele mõtlema, tehes samal ajal muidugi suurema (välise) nurisemiseta ära majapidamistööd. Kusjuures ka väga pingelises olukorras, kus väljapressimisega on võib-olla mindud juba liiale ja tegelane on päris mures, ei pöördu ta murega mehe poole. See, et ta ei eelda, et partnerist siin mingit abi või tuge võiks olla, näitab ilmselt mõndagi. Aga laenumaksed saavad tehtud, laps toidetud, maja köetud. Kas ka suhe päästetud – mis jääb samuti Kateriini õlule –, pole aga enam päris kindel.

Ehini peategelane tegeleb küll samuti ühelt poolt väikeste väliste lahenduste otsimise ja leidmisega – helistab koduabilisele, käib üksi reisil, olmemuredest eemal –, aga eksistentsiaalsemal määral pöördub ta lahenduste otsing siiski sissepoole. Kodurahu säilitamiseks otsib ta jõudu ja motivatsiooni endale „abielulepingus” antud lubadusest kinnipidamiseks: mitte käia peale, mitte kiskuda tüli! Kui mees toob viimaks majja sada plastist pesukaussi (mis on samal ajal ju ka omajagu naljakas, nagu „Südametammide taga” üldse tihti), murdub aga viimaks temagi, karjatab: „Kas tõesti on see asjade kuhi sulle tähtsam kui mina?” („Südametammid”, lk 234) ja põgeneb ajutiselt kodust.

Muidugi tasuks minulgi hoiduda siin fiktsionaalsete ohvrite süüdistamisest, aga paratamatult kummitab lugedes mõte, et nii üdini tarmukas kui ka üdini lootusrikas naistegelane ju vist ikka ka võimaldavad õndsas teadmatuses/hoolimatuses peesitavatele meestegelastele nende õpitud abitust, hoiavad neid tüüne vati sees, millesse olme ei puutu. Nõnda kardan ma, et siit siiski ei terenda liialt lootust, et olmevõrdsus saabuks ning et elurõõm ja vaba tahe oleksid ühevõrra kättesaadavad kõigile. Aga nagu kirjutas juba 1980. aastal Rein Veidemann: „Kirjutan olmekirjandusest ja ei saa lahti tundest, et sellega seoses kirjutan ju tegelikkusest endast.”

[1] Ehkki peab ütlema, et taaskord huvitava paralleelina on kumbki kõnealune autor (muu hulgas) ajaloolist-omaeluloolist tasandit rakendanud oma luules, Teede näiteks kogus „Pikad mehed, pikad elud” (2018) ning Ehin raamatus „Janu on kõikidel üks” (2020).
[2] Ross, J. 2018. Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude eesti naisarenguromaan ja selle lugemisviisid. Doktoritöö, Tartu Ülikool.
[3] Veidemann, R. 1980. Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 131.
[4] Annuk, E. 2015. Soodiskursustest Eestis nõukogude perioodil. – Ariadne Lõng, nr 1/2, lk 81.
[5] Ross, J. 2018. Peatükk „Vastuvõtt: karakter asendub naisega”, lk 232–236.
[6] Müürsepp, M.-L. 2025. Aga mis issi siis teeb? – Looming, nr 1.
[7] Ahi, E. 2025. Mis on südametammide taga? – Looming, nr 3.
[8] Ross, J. 2014. Mõttetud lunnid enne ja nüüd. Nõrgast mehest 1970. aastate eesti kirjanduses. – Vikerkaar, nr 4–5, lk 62.