Eesti muusikatööstus on arenemas ja üha enam märgitakse ära taustal mänedžeridena tegutsevaid naisi, kes jagavad siin meiega oma töö kitsaskohti ja eduelamusi.

Kuigi mänedžeritööd võiks teha vabalt täiskohaga, on selle tee valinud vaid mõned meie loo peategelastest. Enamasti tegutsetakse ka muusikavaldkonna teistel ametikohtadel või hoopis valdkonnaväliselt. Nõustutakse, et töö artistidega on põnev ja annab palju energiat. Värsked koostööd ja ideedevahetus toidavad entusiasmi, kuid väsitavad on kauaaegsed partnerlused, mille puhul pole märgata edusamme. Oluline on artisti sisu ja tuum, samuti tema areng, nagu arvab eri žanrites tegutsevate artistide mänedžer Greten Lehtmaa (Curly Strings, INGER, Eesti Löökpillikvartett, Hans Christian Aavik & Karolina Aavik). „Teiseks on väga oluline analüüs – kui see on hästi tehtud, siis teame, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me soovime minna. Asjad tuleb läbi mõelda, sest päris niisama tegemise pärast pole mõtet midagi teha. Sisu, mõte/idee, teostus ja tulemuslikkus on äärmiselt olulised.”

Tähtsaks peetakse ka ülesannete jaotust, mis võib mänedžeri ja artisti koostöös varieeruda. Vahel tahab artist rohkem loomingulist iseseisvust, mõni teine soovib aga keskenduda enam analüüsile ja suuremale plaanile. Mänedžer võib olla see, kes hoiab silma peal finantsseisul, otsib uusi esinemisväljundeid, veab kommunikatsiooni, sotsiaalmeediat, survestab tähtaegadega või tegeleb meilindusega. Oleneb kokkulepetest. Maris Pihlapi mänedžer Hedi Armulik on näinud, kui palju loomingulist ruumi võib üks artist vajada: „Maised asjaolud kipuvad mõnikord piirama ja võivad mängida suurt rolli täielikus loomeblokeeringus või üldises arengus. Kui saan mänedžerina seda koormat kergendada, teostades ennast ja aidates teisi, võib see olla tohutult õpetlik ja edasiviiv jõud.”

Artisti loomine

Eestis on palju muusikuid, kes haldavad oma tegemisi täiesti ise ja saavad sellega väga edukalt hakkama. Samas on ka neid, kes püüavad ise alustada, kuid vajavad edasiminekuks koostööpartnerina mänedžeri või lihtsalt kaasamõtlejat. Üks võimalus on võtta endaga kohe algusest peale ühte paati inimene, kellega koos oma esinejaprofiili arendada. Selline artist development’i tüüpi koostöö on ka Britt Randma (An-Marlen, Kitty Florentine, Night Tapes, José Diogo Neves) ja tema artistide vahel: „Artisti karjääri loomine on pikaajaline protsess, mis hakkab vilja kandma üldiselt kolme kuni viie aasta lõikes. Seega on tähtis olla kannatlik ja järjepidev. See on miski, mida olen enda rollis õppinud. Minu jaoks on ilmselt suurim küsimus see, kuidas tagada nii enda kui ka artistide jätkusuutlik karjäär igast aspektist. Pööraseid ideid ja geniaalseid lahendusi leiab alati, nendest puudu ei tule, pigem jäävad ideed ressursipuuduse taha, olgu selleks ressursiks siis aeg või raha.” Eesti turg on väike ja võimalused piiratud, eriti kui artisti ja tema mänedžeri ambitsioon on jõuda rahvusvahelisele areenile. „Nende seinte purustamine ning kontaktide loomine ja hoidmine on ilmselt ka üks suurim väljakutse,” lisab Randma.

„Maised asjaolud kipuvad mõnikord piirama ja võivad mängida suurt rolli täielikus loomeblokeeringus või üldises arengus.”

Hedi Armulik

Töö artistiga on saanud paljude jaoks alguse näiteks olukorras, kus on ise muusikat õpitud ja muusikavaldkonda kõrvalt nähtud, või muusikakommunikatsiooniga tegeledes. Liisi Voolaid (Anett, Rahel) alustas oma teed kommunikatsiooni vallas ega kujutanud end alguses mänedžerina ettegi: „Meie teekond Anetiga on olnud täiesti DIY. Toimetangi enamjaolt instinktide ja sisetunde järgi. Mänedžeri rollis tunnen end eelkõige loovjuhina. Tegelen kõigega, mis puudutab visiooni, mida-millal-kuidas-kuhu artist enda muusikaga jõuda soovib/võiks, PRi ideede genereerimist, projektide käivitamist, muusikaliste partnerite leidmist, brändidega koostööde sõlmimist jne.” Kui ta end milleski pädevana ei tunne, otsib ta meeskonda juurde sobiva inimese. Merylin Poks (Mingo Rajandi, Maarja Aarma, Estonian Voices, Trio Maag & Isabel Bermejo, Ardo Ran Varres) alustas oma teekonda muusikuna, kuid jõudis peagi mänedžeritöö ja projektijuhtimiseni: „Kuna Eestis ei olnud võimalik mänedžeritööd kui sellist veel õppida ja tol ajal ei tahtnud ma välismaale minna, valisin praktiku tee. Küllap seepärast on ka rohkem ämbreid kolistatud.”

Käänuline teekond

Töö artistiga ei ole meelakkumine. Kuigi see on huvitav, võidakse mänedžeri aktiivseid esinemispakkumisi näha tüütuna („jälle tulevad oma artiste müüma”). Teekond eduni on käänuline ja ette tuleb madalseise, kus näiliselt ei liigu midagi ja keegi ei tule ideedega kaasa. Need on nähtamatud tahud, mida tavakuulaja ei taju. Lisaks on ainult mänedžeritööst Eestis keeruline ära elada, sest sissetulek varieerub kuust kuusse ja on ebastabiilne. See tekitab sobiva pinnase motivatsioonipuuduseks ning väljakutseks saab nii enda kui ka artisti vaimse ja füüsilise tervise hoidmine. Oma aja jagamine eri tööde, isikliku elu ja projektide vahel on kurnav.

Elephants From Neptune’i mänedžer Johanna Kollom selgitab: „Kui teed mitut tööd ja mänedžeriroll on kiiretel hetkedel kui 24/7 hustle, peab endale konkreetselt puhkust andma, mis ei ole alati kerge.” Marii Reimann (Daniel Levi, Egert Milder, Sanna) lisab, et kui töötada oma sõpradega, tunduvad töö piirid klassikalises mõttes hägused ja võib juhtuda, et teed kogu aeg midagi. Pead harjuma sellega, et ette tuleb ka päris palju pettumusi, näiteks artistile parimaid võimalusi otsides. „Mis puudutab rahvusvahelisust, siis pead proovima rohkelt uksi, millest paljud jäävad suletuks. Selle võrra on aga ka võidud magusamad,” ütleb Reimann. Energiakulukas võib olla ka muusikatööstusesse sisseelamine. „Näen, kui kinnine see maailm tegelikult on. Mingid nimed vallutavad ja on alati vallutanud. Mingite mänedžmentide legendaarsete nimede poolehoiu, julgustuse või teatava staatuse järjepidev tagaajamine on muutunud minu jaoks absoluutselt tähendusetuks,” kinnitab Hedi Armulik. Marili Jõgi (Duo Ruut, Mari Kalkun, Kadri Voorand) nõustub, et sageli tuleb ette suuremaid ja väiksemaid väljakutseid: „Samas on see lahe, hoiab noorena ja tagab pideva arengu. Mulle meeldib näiteks koostöid algatada. Aga ka suure infohulga haldamine võib olla väljakutse.” Pikaaegse muusikatööstuse kogemusega mänedžer ja agent Juliana Volož (Puuluup) toob enda kogemuse põhjal välja, et ebameeldivaid asju tuleb arutada kohe ja positiivses võtmes, et koos lahendusi otsida. See tuleb kasuks nii töös artistiga kui ka eri partneritega suheldes.

„Artisti karjääri loomine on pikaajaline protsess, mis hakkab vilja kandma üldiselt kolme kuni viie aasta lõikes. Seega on tähtis olla kannatlik ja järjepidev.”

Britt Randma

Mõnikord on vaja artisti ka inspireerida ja sütitada, et aidata tal oma unistuste poole edasi liikuda. Tier Musicu mänedžmendi poolel töötav Grettel Killing (NOËP, ALIKA, Sander Mölder ja Mick Pedaja) lisab: „Vaja on mingit erilist intuitsiooni ja natuke emalikku või vanemlikku instinkti ka, et alati kümne küünega oma artisti eest seista, kui vaja on.”

Iga artist ja koostöö on eriline, tähtsad on usaldus ja ausus. Artisti karjääri planeerides on vaja kindlasti austada ka tema omanäolisust. „Ükski inimene ei pea mahtuma kõikidesse raamidesse. Väga lihtne näide: jah, sotsiaalmeedia on oluline, aga kõigile ei sobi seal intensiivselt figureerimine. Sellises olukorras saab mõelda alternatiividele, kuidas ja mis „koguses” see kohalolu võiks toimida – minu töö ongi leida kanaleid, mille kaudu artist saaks kuulajaga kontakti luua,” märgib Liisi Voolaid. 

Marii Reimanni jaoks on oluline, et ka artist saaks kõigist koos tehtud strateegilistest otsusest aru. „Ei ole lihtsalt nii, et sina teed muusikat ja mina tegelen äriasjadega. Ma tahan, et artistid võtaksid osa koolitustest, loeksid jne. Või ma ise seletan. Ma tahan, et nad oleksid asjadest teadlikud ja saaksid aru, kuidas raha liigub, kuidas kokkuleppeid tehakse, milline on strateegia selle kõige taga. See on igas mõttes partnerlus,” lisab Reimann.

Üks võimalus on palgata meeskonda abilisi, kuid ootustele vastavate inimeste leidmine võib olla keeruline, eriti kui varem on olnud probleeme liigse usaldamise ja seetõttu põrumisega. Suur privileeg on neil mänedžeridel, kes on suutnud enda ümber meeskonna luua. Hea näide on Thea Zaitsev (NOËP, Sander Mölder, Mick Pedaja, ALIKA, Raul Ojamaa), kes on pere- ja tööelu tasakaalus hoidmiseks kahe lapse kõrvalt aastate jooksul oma tiimi abikäsi palganud. „Ilma nendeta poleks me Tier Musicus nii palju edasi arenenud ja laienenud. Väljakutseks on kindlasti erinevate iseloomudega arvestamine ja suhete hoidmine ning ka konkurentsis püsimine, et kõik oleksid õnnelikud, töö laual ja arved makstud,” sõnab Zaitsev. Samas toob ta välja, et oskab pere- ja tööelu tasakaalustamiseks tööaega konkreetsena hoida, palkab vajaduse korral lapsehoidja, suudab öelda ei ning hoolitseb oma meeskonna eest. 

Edu silme ees

Säravad auhinnad, nominatsioonid, edetabelite esikohad, ülesastumised telepildis – seda kõike märkab kuulaja, kuid mänedžeride edusammude nimekirjas paiknevad need allpool. Pigem peetakse oluliseks artisti heaolu, koostöö sujuvust, põnevate koostööde algatamist, uue loomingu väljaandmist ja potentsiaali realiseerimist. Grettel Killingu jaoks tähendab edu seda, et nad on suutnud luua oma artistide ümber toimiva infrastruktuuri, et loovisikud saaksid tegeleda sellega, milles nad on kõige tugevamad. Zaitsev lisab, et nominatsioonid ja auhinnad on alati toredad, kuid nende nimel ta seda tööd ei tee: „Pigem on tähtsam rõõm sellest, kui lava ees oma artisti kuulates külmavärinad tekivad ja mõtled, et oh, minu oma. Alati peab edasi arenema ja on muidugi tore, kui keegi teine su tööd ja firma tegemisi väärtustab. Samas on kõige olulisem siiski, et mu artistid ja kolleegid oleksid õnnelikud, kuna nendeta poleks mind ega Tier Musicut.”

Edu ja rõõmu allikaks võib olla ka inspireerivate ja õpihimuliste inimestega töötamine. Britt Randma jaoks peitub omaette jõud ühises loomises. Tema sõnul võib edusammude tähendus olla individuaalne ja ta arvab, et vastus võib sõltuda päevast, kui seda küsitakse: „Isiklikult näen neid eelkõige pisikeste võitudena ehk kui mingi idee tekib, realiseerub ning oled ise tehtud ülesannete ja tulemiga rahul. Muidugi toovad rõõmu ka head sõnad, märkamine ja auhinnad, aga need on lisaväärtus, mitte miski, mille nimel eraldi töötada ja pingutada.”

„Kui on uue muusika väljalaskepäev, siis on alati elev sünnipäevatunne. Ja kui see muusika veel lavale jõuab, on see täispakett. Külmavärinad ja pisarad ja kaif. Muidugi on imeline, kui artist saab nominatsioone ja auhindu, sest tunnustus on alati ilus ja tänuväärne, kuid see töö on tegelikult üks pikk ja äge road trip. Kui publiku arv selle sõidu käigus kasvab ja inimesed laulavad kontsertidel lava ees kaasa, on see fantastiline kogemus ja hoiab konstantselt hammast verel,” lisab Liisi Voolaid. Johanna Kollom mäletab, kui 2022. aasta sügisel ilmus Elephants From Neptune’i album „Boogieland” ja üks bändiliige kirjutas meeskonnale tänusõnad. Ta pole muusikaga seoses ammu midagi sellist tundnud. „Ilus hetk, selle nimel me seda tööd teemegi. Edusamme saab tõlgendada erinevalt, aga lähiajast on kõige konkreetsem näide Eesti Muusikaauhindadelt, kus kutid võitsid aasta rokkalbumi auhinna. Kui seda poleks tulnud, oleks meie ikka teadnud, kui hea on loodud muusika ja kui palju on vaeva nähtud, aga tunnustus on alati tore. Tõstab moraali ja annab motivatsiooni,” kommenteerib Kollom. 

Ainult mänedžeritööst on keeruline Eestis ära elada, sest sissetulek varieerub kuust kuusse ja on ebastabiilne. See tekitab sobiva pinnase motivatsioonipuuduseks.

Inimene on iseenda kõige suurem kriitik ja kuigi mänedžeride suurim eesmärk on artistide edu, võidakse ka tunda, et selles on läbi kukutud. Muusikud võivad olla suurepärased ja luua suurepärast muusikat, kuid nad ei ole rahvusvaheliselt kuhugi jõudnud, neil ei ole plaadifirmat, agentuuri, välispartnereid. Hedi Armulik toob välja, et erialaselt on talle kaua õpetatud, et igal eesmärgil on konkreetsed mõõdikud: „Ma usun, et olen seda absoluutselt valesti mõistnud. Mul oli pikalt arusaam, et konkreetseks mõõdikuks on ainult auhinnad ja võidud. Mul ei oleks saanud vähem õigus olla. Edusammuks ei pea olema triumf Eesti Muusikaauhindade ükskõik millises kategoorias, ajakirja esikaas või Eesti Laulu konkursile pääsemine. Ka need on muidugi omaette kordaminekud, aga üks ei välista teist. Suurimad edusammud on alati personaalsed. Loomulikult on suur samm edasi see, et teatud valdkondades pööratakse tähelepanu ka soovähemustele – sellega tulebki kindlasti tööd teha. Aga minu jaoks ei olene see kellegi soost, kui eriline, professionaalne või edukas ta on. Eesti muusikamaastikul on minu meelest 100% julged naised, kes ei löö ühegi eesmärgi (või mehe) ees risti ette.”

Edu oleneb ka eesmärkidest, mille artist ja mänedžer on enda jaoks seadnud. Marii Reimann lisab: „Meie jaoks on kindlasti oluline see, mis tuleb Eestist väljastpoolt, sest seal on meie fookus. Kui tuleb kutse mõnele välisfestivalile või mõni plaadifirma/agentuur on huvitatud koostööst. Need on kindlasti suuremad võidud. Ilmselgelt ka see, kui lugudel läheb hästi ja kuulajanumbrid on head. See on igatpidi julgustav ja Eesti kontekstis on muidugi ka auhindadel oma roll. See on valdkonna enda tunnustus.” Häid suhteid plaadifirmade ja agentuuridega mainib ka Marili Jõgi: „Mitmesugused verstapostid artisti karjääris pakuvad suurt rõõmu. Näiteks lepingud plaadifirmade või agentuuridega, koostööd mainekate festivalidega. Loomulikult on liigutav, kui tehtud tööd märgatakse. Artistid, kellega töötan, on saanud mitmeid auhindu ja nominatsioone. See teeb alati südame soojaks ja mõjub ka tunnustusena iseendale.”

Naised muusikamaastiku taustajõuna

Naisi on korralduslikke ülesandeid täitmas palju, kuid neid võiks näha rohkem ka tehnilisel, helitehnika, stuudiote, produtsentide poolel. Leitakse, et naised teevad kultuuri- ja muusikavaldkonnas justkui sotsiaaltööd – oma vabast ajast, teiste tööde kõrvalt. Samuti tuuakse välja, et tihtipeale peavad naised end rohkem tõestama, et saada oma töö eest väärilist tunnustust. 

Thea Zaitsev oma töös ebavõrdsust pigem tundnud ei ole: „Olen kohanud kerget diskrimineerimist paarilt „vana kooli tegijalt” vaid korra, kuid üldjoontes pigem mitte. Ja tegelikult ei ole ju vahet ega tohikski olla vahet, kas asju ajab mees või naine, kuna mõlemad on paljudes eri rollides head. Minu ideaal on koostöö kõigi vahel, eelistamata üht teisele.” Merylin Poks toob aga välja, et kitsaskohti on mõjuvõimsate isikute suhtumises nii meeste kui ka naiste seas. „Kui mõelda diskrimineerimisele, siis minu hinnangul toimub see soost eraldiseisvatel, näiteks kultuurilistel tasanditel. Välismaal on muidugi päris palju soost tingitud naljakaid lugusid juhtunud,” lisab ta. Näiteks oli tal kentsakas olukord Dubai Expol, kus kohalik tehniline meeskond ei suutnud uskuda, et naisterahvas võiks täita produktsioonijuhi positsiooni. 

Ükski inimene ei pea mahtuma kõikidesse raamidesse. Jah, sotsiaalmeedia on oluline, aga kõigile ei sobi seal intensiivselt figureerimine.”

Liisi Voolaid

Muusikatööstuses edasiliikumiseks on vaja sihikindlust, mida Juliana Voložil kindlasti on: „Mul endal ei ole kunagi olnud mingeid takistusi ega probleeme selle tõttu, et olen naine. Ma ei ole selle peale ka kunagi mõelnud, olen lihtsalt edasi liikunud ja tegutsenud enda plaani järgi.” 

Rahvusvahelise soolise võrdõiguslikkuse koostööprogrammi Keychange võrgustiku tegevusest on võtnud aastate jooksul osa mitmed mänedžerid, näiteks Merylin Poks, Britt Randma, Liisi Voolaid, Martiina Putnik, Thea Zaitsev ja ka selle artikli autor. Rahvusvaheliselt on tuntud ka liikumine Shesaid.so, mis ühendab muusikatööstuses nii naisi kui ka eri seksuaalse orientatsiooniga ja vähemusi esindavaid inimesi. Nii Keychange kui ka Shesaid.so on head võrgustiku loomiseks, kogemuste jagamiseks ja koostööprojektideks. Kui vaadata statistikat ja valdkonna toimimist, on Britt Randma sõnul naiste ja vähemuste teel jätkuvalt barjääre, kuid ta on veendunud, et need on langemas ning oleme liikumas parema, teadlikuma ja võrdsema maailma poole. „Usun, et see, et näeme Eestis selles valdkonnas naisjuhtide ja -produtsentide arvu hüppelist kasvu, rohkem naisi festivalide lineup’is ning naiste suuremat esindatust raadio- ja voogedastuskeskkondade edetabelites, on vaid lähiaastate küsimus,” lisab ta. 

Eeskuju

Eestis on palju tugevaid naisi, keda kultuuri- ja eriti muusikavaldkonnas eeskujuks võtta. See on ühelt poolt väga hea märk, sest eeskujud on olulised ka järelkasvu sünniks. Pean tähtsaks seda, et me ka ise mänedžeridena teistele noortele naistele teed näitaksime; et kannustaksime, kiidaksime ja tõstaksime. „Mida rohkem näeb noor maailmas toimetamas enda moodi inimesi, kellega samastuda, seda tõenäolisem on, et ta adub, et „mina saan ka”. Seetõttu on hea, et meil toimub juba mitmendat aastat MUBA muusikaettevõtluse kursus,” toob välja Liisi Voolaid. 

Suure naismänedžerist eeskujuna tõstetakse esile Thea Zaitsevit, seda peamiselt tema oskuse tõttu ühildada pere- ja tööelu ning inspireerida enda ümber olevat meeskonda. Hedi Armulik sõnab: „Mäletan, kuidas meile kultuurikorralduse erialal õppides ikka korrati, et kui oled naine, pead valima alati isikliku elu, õnne ja professionaalse edu vahel. Nagu naistel poleks muud varianti. Thea teeb puust ja punaseks ette, et kõik on võimalik.” „Olen valmis investeerima inimestesse ja neile maksma, et nad aitaksid teha ära asju, mida ma ise ei jõua. Nii on töö tehtud ja teisalt toob see firmasse tulu. Väga oluline on inimesi usaldada. Samuti olen õppinud iseendaga rahu tegema, et on vastamata e-kirju ja kõnesid. Olen otsustanud, et alates kindlast kellaajast ma ei võta võõrastelt numbritelt kõnesid vastu, ei vasta nädalavahetusel. Ma ei leia, et peaksin olema kättesaadav igal ajahetkel. Inimesed on harjunud, et muusikavaldkonnas töötatakse kogu aeg, kuid see ei pea nii olema,” kommenteerib Zaitsev.

Britt Randma meelest on maailmas näha, et naised on lõpuks esile tõusmas ja pälvivad enda tehtud töö eest tunnustust. „Ma ise usun, et meil on vaja eeskujusid. Sellega seoses meenub, kui nägin esimest korda, et Eestist pärit naised võivad olla edukad rokkstaarid – see oli Vanilla Ninja ja Kerli edulugu. See pani mind tundma, et ka minul on võimalik selles valdkonnas toimetada,” lisab Randma. 

„Inimesed on harjunud, et muusikavaldkonnas töötatakse kogu aeg, kuid see ei pea nii olema.”

Thea Zaitsev 

Muudatused muusikavaldkonnas

Eesti muusikavaldkond kasvab ja areneb. Mitmed olulised pusletükid on hakanud õigetesse kohtadesse liikuma, aidates valdkonda siseneda uutel inimestel, sh mänedžeridel. Tänu festivalidele, kus on motiveerivad kõnelejad (näiteks TMW), organisatsioonidele, mis pakuvad arendusprogramme (ME Intro jms), koolidele, kus pannakse rõhku muusikavaldkonna arengule (TÜ VKA, MUBA muusikaettevõtlus), ja liikumistele, mis on võrgustiku loomise suunaga (Keychange, Shesaid.so), leiavad oma tee ka paljud naised. Mitme nimetatud organisatsiooni eesotsas ongi just inspireerivad naised (Helen Sildna, Anne Erm, Ave Tölpt), Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel on saanud aasta mänedžeri nominatsiooni nt Sandra Sersant, Britt Randma, Liisi Voolaid, Marili Jõgi, Marii Reimann, Juliana Volož ja Martiina Putnik ning selle on pälvinud Thea Zaitsev. Marii Reimanni sõnul on tulnud juurde palju muusikaettevõtteid, kes teavad, kuidas asjad käivad, ja suudavad rahvusvaheliselt dialoogi pidada. „Isegi kui nad ei ekspordi, on nad piisavalt professionaalsed, et seda teha, kui selleks peaks soov tekkima. Äge, et on tekkinud koduturg,” lisab ta.

Samuti on peale tulemas noori tegijaid ja toimumas on põlvkondlik muutus, mis väljendub ka muusikatarbimises ja mõjutab muusikaettevõtjate igapäevatööd. Greten Lehtmaa tunnetab, et kuigi inimesed on teadlikumad, on mänedžeritöö Eestis alles lapsekingades, kuid on tunda, et tasapisi siiski toimub areng. 

Keda täpsemalt on muusikatööstusesse juurde vaja ja mis kujul? Liisi Voolaid toob välja, et mõned seni toiminud valemid on ehk veidi iganenud või nende puhul on ruumi värskendusteks. „Pead tõstavad uued ärimudelid ja lahendused, näiteks nn 360-kraadised agentuurid, mis tegelevad muu hulgas mänedžmendi, leibeli, live’ide, PRi ja kirjastamisega, et olla alustavatele artistidele toeks,” ütleb Voolaid. See tähendab, et vaja oleks mitmesuguse kompetentsiga agentuure ning suurt eri oskustega inimeste võrgustikku. See on omakorda hea võimalus naistele muusikatööstuses säramiseks. 

Oluline on, et inimesed aastakümneid tööd rügades ja süsteemiga võideldes ära ei väsiks. Viimasel ajal on kuulda ja näha kultuurivaldkonnas töötavate inimeste frustratsiooni seoses pidevalt projektide jaoks raha taotlemise ja kellegi eest võitlemisega ning tihti ei näe tulemusi ka aasta pärast, vaid hiljem, kuid kuskilt peaks laekuma ka sissetulek. Oluline on õppida ennast hoidma ja esile tõsteti vaimse tervise olulisust – kuidas hoida seda keerulistel aegadel nii endal kui ka artistil. Tulevikule mõeldes loodame, et Eesti naismänedžeridel jätkub energiat ja indu veel pikaks ajaks. 

Merli Vajakas on suur kultuurifänn. Ta on kultuurikorralduse taustaga, töötanud pikalt festivali Jazzkaar meeskonnas, omab mänedžerikogemust ja on oma firmaga Open Room Agency Music Estonia võrgustiku liige. Lisaks pakub ta kommunikatsiooni- ja turundusteenust nii muusika- kui ka filmivaldkonnas. 

Davide Mazzuchin on illustraator ja graafiline disainer, kes elab vaheldumisi Itaalias ja Eestis. Ta armastab geomeetriat ja täpsust, kuid peaksite nägema, kuidas ta suvikõrvitsat lõikab.