Sooline esindatus ühiskonna- ja poliitikasaadetes on Eestis tugevalt meeste poole kreenis. Näited maailmast tõestavad, et võrdsem jaotus on võimalik, kuid selleks läheb vaja juhtkonna tasandi otsust.

Sooline võrdsus, sh võrdsem esindatus ja nähtavus, on kasulik kõigile. Sugude lahknevad elukaared toovad endaga tihti kaasa ka erinevaid kogemusi ja teadmisi, vajadusi ning eelistusi. Võrdsem ühiskond võimaldab vabamalt üksteist täiendada, juhatades mitmekülgsema paletini võimalikest ideedest ja lahendustest mis tahes valdkonnas. Suurem võrdsus võimaldab lisaks tunda end rohkem kogukonda ja otsustesse kaasatuna, parandades sellega ühiskonna sidusust ja nii majanduslikku kui ka sotsiaalset heaolu.

Ometi hääbuvad stereotüübid ja neist johtuvad ootused-lootused visalt. Seetõttu räägime endiselt palga- ja pensionilõhest, tööturu soolisest segregatsioonist, ebavõrdselt jaotuvast koduste tööde koormusest, üksikemadusega seotud sagedasemast laste vaesusest, aga ka naiste vähesusest tippjuhtide ja otsustajate hulgas.

Kui naissoost tegijaid on valdkonnas näha vähe või neid polegi, on tüdrukutel juba haridus- ja ühiskondliku tee alguses end selle Esimese või Haruldase rollis keerulisem ette kujutada.

Võrdsuse kasvatamiseks on käidud välja arvukalt abinõusid, õigusakte ja strateegiaid palkade avalikustamisest diskrimineerimise keelustamiseni, kvootidest ja triibulistest nimekirjadest võrdõiguslikkuse peavoolustamise põhimõteteni. Eestis kipub aga domineerima konsensuslik arvamus, et erilisi tööriistu ja meetmeid pole vaja. Küll probleem – kui see ikka on päris probleem – end ise ära lahendab. Soolise võrdõiguslikkuse seadus võeti 2004. aastal vastu n-ö viimasel minutil, sest seaduse puudumine oleks takistanud euroliiduga ühinemist. Toonastest stenogrammidest ja artiklitest leiab ironiseerimist mantli-selga-aitamise-ja-ukse-avamise-keelustamise tasemel.

Sarnane konsensus kipub leidma, et naised peavad ise oma ebavõrdsusprobleemi ära lahendama, küsides lihtsalt rohkem palka, tehes lihtsalt teisi karjäärivalikuid, nõudes lihtsalt paremaid positsioone, pürgides lihtsalt ise rohkem ekraanidele ja veergudele. Lihtsalt! Ent kõrvale heidetakse asjaolu, et kui naised soovitatut lihtsalt tõesti ka teevad, on väljakutsed sageli keerulisemad, kui võiks oodata meeste kogemuse põhjal, ja tulemused vastupidised.

Veelgi enam, kui naissoost tegijaid on valdkonnas näha vähe või neid polegi, on tüdrukutel juba haridus- ja ühiskondliku tee alguses end selle Esimese või Haruldase rollis keerulisem ette kujutada. Seetõttu on eriti tähtis muuta paremaks naiste nähtavust ja kujutamist meedias, sh teleekraanidel – poliitikutena, ekspertidena, otsustajatena.

Poliitikasaadete naistevaesus numbrites

Maailmas tervikuna on naised nähtavad, kuuldavad või loetavad allikad igal neljandal juhul, kusjuures naistelt küsitakse eelkõige n-ö arvamust tänavalt, uuritakse nende isiklikku kogemust, eriti lapsevanema või tarbijana. Eksperdi või kõneisikuna saavad naised sõna veelgi harvem ja sedagi teemadel, mis pälvivad vähem tähelepanu. Sügavam lõhe paistab aga silma poliitika ja valitsemise vallas, mis moodustab omakorda suure osa meediakanalite eetriajast ja -ruumist.

Kui vaba on naise sõna poliitikas ja ühiskondlikes debattides kaasarääkimisel, kui see süsteemsete ja ühiskondlike pidurite tõttu meestest harvem eetrisse jõuab? Eestis on ju asjalood teistmoodi, eks? Nii ja naa. Vaatlen lähemalt valikut rahvusringhäälingu poliitika- ja debatisaadetest televisioonis.

Just ERRi tegevust rahastavad ju Eesti maksumaksjad, kellest pooled on mõistagi naised, ja ERRil on ka seadusest tulenevaid ülesandeid (ERHS §4–5), mille edukas täitmine võiks eeldada teadlikku soolise võrdsuse edendamist, sh tele-eetris. Ehk teisisõnu võiks eeldada avalik-õiguslikult meediamajalt ning eriti otsustamist ja ühiskonda käsitlevatelt saadetelt tunnetatud vastutust seoses ühiskonnagruppide võrdsema esindatuse tagamisega.

Naistelt küsitakse meedias eelkõige n-ö arvamust tänavalt, uuritakse nende isiklikku kogemust, eriti lapsevanema või tarbijana.

Mis on 2021. aastal „Esimese stuudio”, ETV valimisstuudiote, saadete „Suud puhtaks” ja „UV faktor” senised sootasakaalu näitajad (seisuga 23.11.2021)? „Esimese stuudio” külalistest on naised moodustanud lõppeval aastal napilt kolmandiku. ETV valimisstuudiotes (nii presidendi- kui ka KOV valimisi käsitlenud saadetes) oli 2021. aastal naisi 19%, mehi 81%. Kusjuures Pärnu saates arutles üheksa meest (neist kaks saatejuhti) ühegi naiseta.

Varem on nurisejatele viidatud, et toimetus ei saa erakondadele ja valimisliitudele stuudiosse tulijaid ette kirjutada – parandagu poliitilised ühendused oma soolist seisu ja naised pääsevadki rohkem eetrisse! See lähenemine taasloob aga olukorda, kus parteidel napib motivatsiooni naiskõneisikute pingi pikendamiseks ja toimetus leiab, et neil pole erakondade meesterohke reaalsusega jätkuvalt midagi ette võtta. Ometi on kodumaalgi näiteid, et saab teisiti. Kui põigata erakanalitele, siis näiteks Mihkel Raud korraldas TV3 eetris valimisdebati, mille kõik osalised olid naised. Tõsi, see oligi mõeldud naispoliitikute debatina, aga ka see on üks võimalus.

Kestlik näide naiste paremast kaasatusest on aga ka ERRil endal ette näidata. Urmas Vaino saate „Suud puhtaks” stuudiosse pääses lõppeval aastal (jaanuarist aprillini) naisi meestest rohkem. Külalistest 56% olid naised ja 44% mehed, kusjuures rohkem kui pool saadetest – kuueteistkümnest üheksa – olid sellised, kus naised olid ülekaalus. Vaino värske saade „UV faktor” pole küll suutnud päris sarnast suhet korrata, ent 23.11.2021 seisuga on tasakaal siiski paljulubav: 42% naisi ja 58% mehi.

Seega on poliitikute ja ekspertidega vestlussaadetes parem sooline tasakaal täitsa võimalik. Mis on Vaino ja tema tiimi(de) saladus? Või kuidas on näiteks BBC Suurbritannias, ABC Austraalias või Bloomberg Ameerika Ühendriikides teadlikumalt seda tasakaalu püüdma asunud, saavutades selles aegamööda ka edu?

Keeruliste muutuste juhtimisest

Iga muutus, eriti kompleksne, saab alguse juhist. Mitte tingimata (esiti) kogu kanali või meediagrupi juhtkonnast, vaid kas või mõne saatetiimi julgest vedajast, kes näeb potentsiaalses tulemuses väärtust ja on ise valmis muut(u)misse panustama.

Nii algas ka BBC teekond tasakaalustatuma eetriaja suunas. Nimelt võttis ajakirjanik Ros Atkins saate „Outside Source” tiimiga sihi kasvatada eetrisse jõudvate naiste osakaal 50 protsendile ja eesmärk saavutati nelja kuuga. See oli ühe liidri ja tema tiimi valik. Kokku lepiti ka selles, et ajakirjanduslikus kvaliteedis mingeid järeleandmisi ei tehta. Kolleegidega jagati oma kogemusi alles siis, kui 50:50 näitaja oli õnnestunud kätte saada.

Lõppeva aasta kevadeks oli BBCs tulnud nn 50:50 põhimõttega kaasa juba 670 saatetiimi, kellest enamik on selles ka õnnestunud. Eesmärgiga on liitunud lisaks 100 BBC partnerorganisatsiooni 26 riigis ning lähenemine on jõudnud Austraalia ABC ja Ameerika Bloombergi meediamajadesse. Sel kevadel ühines algatusega ka Euroopa Ringhäälingute Liit. Liidri olemasolu korral saavad väikestest sammudest suured muutused!

BBC kogemus viitab, et parem sooline eetritasakaal tekitab noortes, eriti aga noortes naistes, suuremat huvi ringhäälingu pakutava sisu ja võimaluste vastu.

Nüüd seisab lausa BBC peadirektor Tim Davie selle eest, et muutust vedada ja kolleege pingutama innustada, ning juba üle 200 tiimi on asunud tööle täiendava eesmärgi nimel, et tagada ka etniliste gruppide ja puudega inimeste parem nähtavus-kuuldavus.

Ma ei tea, mis on näiteks Vaino tiimi saladus – kas parem tasakaal on juhuslik või taotluslik –, aga midagi teeb ta teisiti ning ehk tasub teistelgi rahvusringhäälingu poliitika- ja debatisaadete juhtidel alustada eeskuju võtmist n-ö kodust, et astuda seejärel järgmised sammud. Leiad need (koos mõningate näidetega) kõrvalloost paigutatuna ühte võimalikku muutuse juhtimise valemisse, mida tuntakse Lippitt-Knosteri või (tema algses variandis) ka VIRSA-mudelina.

Nooremate vaatajate kaotamise oht

Süsteemsed probleemid – olgu tegemist kliimamuutuste, kiusamise või soolise ebavõrdsusega – vajavad süsteemseid lahendusi. Seda ei võimalda lihtsalt ootamine ja muutuse lootmine. Nii kodu- kui ka välismaise kogemuse põhjal nähtub, et parem sooline eetritasakaal on võimalik, ohverdamata sealjuures kvaliteeti. Kuni aga ekraanidelt – eriti ekspertide ja kõneisikute ridades – tasakaalu ei paista, on peamisteks takistusteks teised prioriteedid ja tahtmise puudus, olgu siis saatetiimides või muul tasandil.

Kui arvestada noorema põlvkonna järk-järgulist irdumist traditsioonilistest teleformaatidest, rahvusvahelise (video)meedia head kättesaadavust, aga ka üha nüüdisaegsemat väärtusbaasi, võib muutumatuna püsiv rahvusmeedia ühel hetkel avastada, et on oma vaatajaist-kuulajaist ilma jäämas. Samas BBC kogemus viitab, et parem sooline eetritasakaal tekitab noortes, eriti aga noortes naistes, suuremat huvi ringhäälingu pakutava sisu ja võimaluste vastu – ja seda ka nauditakse rohkem.

Ma ei taha kinkida vaataja- või kuulajanumbreid mõjuvõimsatele saadetele, mis ei arvesta poolega ühiskonnast.

Mina olen praeguseks – kuigi olen isukas poliitikavaatleja – loobunud pea kõigist ERRi poliitikasaadetest nii tele- kui ka raadioeetris. Kõlavad arvamused ja analüüsid ning teemavalikudki on ühesugused. Mugavad. Meestekesksed. Ja ma ei taha kinkida vaataja- või kuulajanumbreid mõjuvõimsatele saadetele, mis ei arvesta poolega ühiskonnast.

Või kas me kujutame järgmiste valimiste eel ette debatti, kus meessaatejuhid vestlevad meeskandidaatidega veenvalt, huviga ja argumenteeritult nn tampoonimaksust ja abordiõigusest? Noh, kujutaks ilmselt küll, aga… see mõjuks kentsakalt. Tõenäolisem on see, et tampoonide kättesaadavus jääks käsitlemata, abordiõigusest marsitaks EKRE taktikepi all üle, et maanduda ühisosale selles, et rohkem lapsi tuleks naistelt küll kuidagi saada, sest iive. Ehh!

Triin Toomesaar on politoloog ja haridusaktivist. Juhtinud haridusvaldkonna vabaühendust, nõustanud presidenti vabakondlikes küsimustes, aga seisnud ka õpetaja, lektori ja koolitajana eri sihtrühmade ees(t). Arvab asju.