Oma esimesel eluaastal vanemate hõlma all Keeniast Suurbritanniasse rännanud Warsan Shire’i keel lõikab kui žilett kõige õrnematesse kohtadesse. Noor autor jutustab teekondadest ja traumast nii naisena Aafrikas kui immigrandina Euroopas. Taasavaldame tema eesti keelde tõlgitud luuletused.

Kes ei tea, siis just tema on Beyoncé uusima albumi „Lemonade” muusikavideote vahele loetud luuletekstide autor, küsides popdiiva häälega, et where do you go when you go quiet?

Shire kõneleb petmisest ja igatsusest, kaduvatest meestest ja naisest, keda on raske armastada, sest ta on nagu hobune, kes jookseb üksinda.

Shire kirjutab paikadest, kuhu Beyoncé fännid mitte kunagi ei satu, kirjeldab luuletajat The Guardian, jätkates, et lõpuks ometi on siin üks migrant, kes ütleb midagi vastu, seab küsitavuse alla lääneliku vastuvõtu ja väljajätu piiride arhitektuuri.

Kui viimastel aastatel hakkas sõja eest Euroopasse üha enam inimesi pagema, said populaarseks Shire’i sõnad: „No one leaves home unless home is the mouth of a shark. / I hope the journey meant more than miles because all my children are in the water. I thought the sea was safer than the land. I want to make love, but my hair smells of war and running and running. I want to lay down, but these countries are like uncles who touch you when you’re young and asleep.” (Warsan Shire 2011. „Teaching My Mother How To Give Birth”. London: flipped eye, lk 24, 25)

Kuigi 1989. aastal sündinud Shire on avaldanud ainult ühe täispika, ülal tsiteeritud luulekogu, on tema sõnad viimase viie aasta jooksul levinud üle maailma. Shire on luulet lugenud Euroopas, Aafrikas ja USAs ning töötab praegu oma järgmise kogu kallal, mis peaks ilmuma käesoleval aastal. Eesti keelde jõudis Shire’i luule juba 2013. aastal Carolina Pihelgase tõlkes. Samal aastal pärjati autor aafrika luuleauhinnaga Brunei ülikoolist ning nimetati noore luuletaja laureaadiks Londonis.

Shire’i tähelepanelik silm libiseb üle naiste kehade ja meeste tegude, küsides võimatuid küsimusi ning jättes mitte midagi märkamata.

Warsan Shire
inglise keelest tõlkinud Carolina Pihelgas
avaldatud Värskes Rõhus 34 / suvi 2013

Miks me armastuses läbi kukkusime

Ma olen üksik, nii et tegelen üksildaste asjadega.
Sinu armastamine oli justkui sõjas käimine, tagasi tulles polnud ma enam endine.
Sa vihkad naisi justnagu su isa ja tema isa, nii et see on sul veres.
Uitasin sinu südame mahajäetud parklas, otsides küüti koju.
Sa oled kummituslinn, millest ma ei suuda lahkuda, sest olen liiga patriootlik.
Jään siia, sest sa oled unenäo algus, mille tahan meelde jätta.
Ma ei hüüdnud, et ta tagasi tuleks, sest talle meeldivad hääletud tüdrukud.
Mitte et ta valetada tahaks, ta lihtsalt ei tea tõde.
Ma ei suutnud sind armastada, olid väike sõda.
Hajutasime kaotuse lõhna naljadega.
Ma ei tahtnud armastuses läbi kukkuda nagu meie vanemad.
Sa sundisid minus elava nomaadi maja ehitama ja paigale jääma.
Ma ei ole koer.
Püüdsime tõestada, et meie veri eksib.
Olin ikka veel üksildane, nii et tegelesin veelgi üksildasemate asjadega.
Jah, ma olen ebakindel, aga sellised olid ka mu ema ja tema ema.
Ei, ta armastab mind küll, ta lihtsalt paneb mind palju nutma.
Ta teab kõiki mu saladusi ja ikkagi tahab mind suudelda.
Kaua olid sa liiga julm, et armastada.
Sellest ei tulnud lihtsalt midagi välja.
Minu isa läks ühel pärastlõunal välja ega tulnud enam kunagi tagasi.
Ma ei saa magada, sest tunnen suus ikka veel tema maitset.
Raiusin ta juured läbi, ta oli mu lemmikpuu, kõdunev, minu kodu alustalasid ähvardav.
Meie pere naised surevad oodates.
Sest mina ei tahtnud sind oodates surra.
Pidin ära minema, kui ta mind hoidis, tundsin end üksikuna.
Sina oled see laul, mida tagasi kerin, kuni tean kõiki sõnu peast ja mul hakkab halb.
Ta saatis sõnumi: „Armastan sind hullupööra.“
Tema süda polnud nii ilus kui ta naeratus.
Mängisime teineteise tunnetega, kuni hakkasime arvama, et see ongi armastus.
Anna andeks, ma olin üksik, sellepärast valisingi sinu.
Olen armastaja ilma armastatuta.
Olen armastusväärne ja üksik.
Kuulun üdini iseendale.

Kole

Sinu tütar on kole.
Ta teab hästi, mis on lein,
kannab terveid linnu oma kõhus.

Lapsena ei tahtnud sugulased teda sülle võtta.
Ta oli pinnuline puu ja merevesi.
Nad ütlesid, et ta meenutab neile sõda.

Viieteistkümnendal sünnipäeval õpetasid talle,
kuidas punuda juuksed köieks
ja suitsutada neid viirukipuu vaiguga.

Sundisid teda roosiveega kuristama
ja kui ta köhis, ütlesid:
„Macaanto tüdrukud ei tohi lõhnata
üksinduse ega tühjuse järele.“

Sina oled tema ema.
Oleksid pidanud teda hoiatama,
hoidma teda nagu kõdunevat laeva
ja rääkima, et mehed ei hakka teda armastama,
kui ta on kaetud mandritega,
kui tema hambad on väikesed kolooniad,
kui tema kõht on saar,
kui tema reied on piirid.

Ükski mees ei taha ju pikali heita
ja näha, kuidas maailm põleb
tema enda magamistoas?

Sinu tütre nägu on väikene mäss,
tema käed on kodusõda,
kummagi kõrva taga põgenikelaager,
keha õudustega risustatud,

aga jumal küll,
kui hästi maailm
talle sobib.

mida eile pärastlõunal tehti

mu tädi maja pandi põlema
ma nutsin nii nagu naised telekas nutavad
nagu kokkumurtud
viienaelane
helistasin poisile kes mind kunagi armastas
proovisin rahulikult rääkida
ütlesin tere
tema ütles: „warsan, mis lahti on, mis juhtus?“

mõnikord palvetan
ja minu palved on sellised:
„armas jumal
olen pärit kahest riigist
üks on janune
teine põleb
mõlemal on vett vaja“

hiljem tol õhtul
võtsin kätte atlase
libistasin sõrmedega üle kogu maailma
ja sosistasin:
„kust sul valus on?“

ta vastas:
„igalt poolt
igalt poolt
igalt poolt“

naistele keda on raske armastada

sa oled hobune kes jookseb üksinda
ja tema üritab sind taltsutada
võrdleb sind võimatu kiirteega
põleva majaga
ütleb et sa pimestad teda
et ta ei suudaks sind kunagi jätta
unustada
midagi muud tahta
sa ajad tal pea ringi käima, oled talumatu
kõik naised enne või pärast sind
on sinu nimest läbi imbunud
tema suu on sind täis
maitse meenutamine paneb tal hambad valutama
tema keha on ainult üks pikk vari mis otsib sind
aga sina oled alati liiga jõuline
ja see, kuidas teda ihaldad, on hirmutav
häbematu ja ohvrilik
ta ütleb et ükski mees ei küüni selleni
kes elab su peas
ja sa püüdsid ju muutuda eks ole?
hoidsid oma suud rohkem kinni
püüdsid olla pehmem
ilusam
mitte nii õhuline, mitte nii erk
aga isegi magades tundsid sa
kuidas ta oma unenägudes sinust eemale rändab
armastus mida sa õieti tahtsid teha
ta pea lõhki lüüa?
inimeste sisse ei saa endale kodu luua
kas keegi pole siis seda sulle öelnud
ja kui ta tahab ära minna
las ta läheb
sa oled hirmuäratav
ja kummaline ja ilus
miski mida kõik ei oskagi armastada

Sinu ema esimene suudlus

See poiss, kes kunagi su ema esimest korda suudles, vägistas
hiljem sõja ajal naisi. Su ema mäletab, kuidas ta
seda su onult kuulis, magamistuppa läks ja
põrandale maha heitis. Sina ise olid siis koolis.

Su ema oli kuusteist, kui nad suudlesid.
Ta hoidis hinge nii kaua kinni, et minestas.
Üles ärgates leidis ta, et kleit on märg ja kleepub
vastu kõhtu, reitel hambajälgede poolkuud.

Selsamal õhtul läks ta sõbranna juurde,
kes kääritas oma magamistoas salaja veini.
Kui ema pihtis, et „keegi ei ole mind niimoodi
varem puudutanud“, hakkas sõbranna naerma, suu viinamarjadest verine
ja pistis käe ta jalge vahele.

Möödund nädalal nägi ta, et see mees juhib 18 bussi,
põsk paistes nagu küngas, väädiarm looklemas
üle suu. Sina olid emaga kaasas, hoidsid datlikotti
kõvasti vastu rinda, kuulsid, kuidas ema sügavalt oigab,
nähes, kui sarnased te olete.

Kõnelused kodust (väljasaatmiskeskuses)

Noh, ma arvan, et kodu sülitas mind välja, elektrikatkestused ja keelutunnid nagu keeleots vastu logisevat hammast. Jumal küll, kas sa tead, kui raske on rääkida sellest päevast, mil su oma linn tiris sind juukseid pidi mööda vanast vanglast, mööda kooliväravatest, mööda põlevatest torsodest, mis olid masti tõmmatud nagu lipud? Kui ma kohtan teisi endasuguseid, tunnen ära igatsuse, mälestuse tuhast nende näol. Kodust minnakse ära ainult siis, kui sellest on saanud hai hambad. Olen seda vana hümni nii kaua suus hoidnud, et seal ei ole enam ruumi ühegi teise laulu ega keele jaoks. Tunnen häbi, mis mässib mu sisse, neelab alla. Rebisin lennujaama hotellis oma passi ribadeks ja sõin selle ära. Olen pundunud keelest, mida ma ei saa unustada.

*

Nad küsivad minult: „Kuidas sa siia sattusid?“ Mu ihu peal on see ju näha. Liibüa kõrb, immigrantide kehadest punane, Adeni laht, pundunud, Rooma, ilma jakita. Loodan, et teekond tähendas rohkem kui kilomeetrid, sest kõik mu lapsed on vees. Arvasin, et meri on ohutum kui maa. Tahaksin armatseda, aga mu juuksed lõhnavad sõjast ja lakkamatust jooksmisest. Tahaksin pikali heita, aga need riigid on nagu onud, kes sind puudutavad, kui sa oled noor ja magad. Vaata kõiki neid riigipiire, suu katkistest kehadest vahul, meeleheitel. Olen kuuma päikese värv minu näol, mu ema põrmu ei maetudki kunagi maha. Olin päevi ja öid veoauto kõhus, välja tulles polnud ma enam sama. Mõnikord tundub, et minu keha kannab keegi teine.

*

Ma tean üht-​teist, mis tõsi on. Ma ei tea, kuhu ma lähen, see, kust ma tulen, on kadumas, ma pole teretulnud ja minu ilu ei ole siin ilus. Võõraksjäämise häbi põletab mu keha, mis igatseb. Olen mälu patt ja mälu puudumine. Vaatan uudiseid ja mu suust saab verd täis kraanikauss. Jooned, kujud, inimesed laua taga, visiitkaardid, immigratsiooniametnik, pilgud tänaval, külmus, mis imbub sügavale kontidesse, inglise keele tunnid õhtuti, kodu on kaugel. Aga alhamdulilah, jumal tänatud, kõik see on parem kui leekides naise lõhn või veoautotäis mehi, kes näevad välja nagu mu isa, kes tõmbavad välja mu hambaid ja naelu, või neliteist meest mu jalge vahel või püss või lubadus või ta nimi või tema meheuhkus minu suus.

*

Kuulen neid ütlemas: „Minge koju“, kuulen neid ütlemas: „Kuradi immigrandid, kuradi põgenikud.“ On nad tõesti nii ülbed? Kas nad ei tea, et stabiilsus on nagu armuke, kes praegu su keha magusalt suudleb, aga hetk hiljem lamad värisedes põrandal, peal kivipuru ja vana valuuta kiht, oodates, et ta naaseks. Ma ei saa öelda muud kui seda, et kunagi olin ma nagu sina, apaatia, kaastunne, tänamatu ümberasustamine ja nüüd on mu kodu haihambad, nüüd on mu kodu püssitoru. Kohtume teisel pool.

Mis meil on

Meie mehed pole meie omad. Isegi mu enda isa, kes ühel pärastlõunal minema läks, pole minu oma. Minu vend, kes on vanglas, pole minu oma. Minu onud, kes lähevad tagasi koju ja kellele lastakse kuul pähe, pole minu omad. Minu nõod, keda tänaval pussitatakse, sest nad on liiga palju – või liiga vähe –, pole minu omad.

Mehed, keda püüame armastada, ütlevad, et meie sees on liiga palju valu, me kanname liiga tihti musta, meiega olevat raske koos olla, me olevat liiga kurvad, et meid saaks armastada. Siis nad lähevad ära ja me leiname ka neid. Kas selleks me siia sündisimegi? Et istuda köögilaua ääres, lugeda sõrmedel kokku neid, kes on surnud, neid, kes on ära läinud, ja neid teisi, kelle võttis politsei, narkootikumid, haigused või teised naised. See on jabur. Vaata oma nahka, tema suud, neid huuli ja silmi, jumal küll, kuula seda naeru. Öö on ainus pimedus, mida oma ellu lasta, ja isegi siis on meil olemas kuu.