Laupäeval, 2. märtsil kell 18 algaval „Kohanemise kunsti” finissage’il Kadrioru Kunstimuuseumis tutvustavad näitust kuraatorid Madli Ehasalu ja Triin Metsla. Oma suhet keskkonnaga, lähenemisviise looduse väärtustamisel ja näitusel eksponeeritud teoste loomislugusid jagavad kunstnikud Paco Ulman, Kristina Õllek, Kärt Ojavee ja Sandra Kosorotova.

Viimast korda jõuab publiku ette Johhan Rosenbergi skulpturaalne performance „Kohanemine 360°le”, mis juurdub otse müüdi südamest. Kehastades Ovidiuse „Metamorfooside” legendi Kadrioru kunstimuuseumi laemaalilt, kutsutakse see ellu läbi publiku ja vaatlejate pilgu.

Inimkultuuri ja kunsti ajalugu uurides ilmneb, et tuhandeid aastaid oli loom olla kõigist kõrgeim au. Mis siis, kui jumalanna, kes muudab Aktaioni hirveks, ei nea teda, vaid õnnistab? Mis siis, kui see on ülim armastuse žest? Püha liit loodusega, abielu. Sarvede kandmine tähendas abiellumist maailmaga. Mis siis, kui sarved oleksid kroon? Aktaion ei ole traagiline kuju. Ta on unustatud kuningas. Aktaion õpetab meessoost isikut tähelepanelikult ja uudishimulikult vaatama paiku, rahvaid ja kujusid, mis hirmu tekitavad. Mis siis, kui see hirm ei lase meil end siduda lahke, õrnema looga? Mis on koerad meie elus? Mis on hirmutavad jumalad? Võib-olla üritavad nad meile lihtsalt kingitust teha. Avaram vaatenurk. Metsik meel. Andkem Aktaionile tagasi tema kui metsaliste isanda ja metsakuninga kroon.

Näitus „Kohanemise kunst” uurib, kuidas me harjumispäraselt tajume, tõlgendame ja väärtustame looduskeskkondi ja kaasliike. Näitus vaatleb kaasaegsete kunstnike lähenemisviise looduse väärtustamisel ning ökoesteetikast ja ökofeminismist tärganud looduse de-estetiseerimist. Astudes dialoogi Eesti Kunstimuuseumi teostega, pakuvad nii kaasaegsed kunstnikud kui ka vanad meistrid vaatajale mõtteainet: milline looduskeskkond ümbritses inimest erinevatel sajanditel, kuidas kunstnikud on suhtunud keskkonda ning kuidas on see suhe teisenenud muutuvates keskkonnatingimustes.

Üritus Facebookis