Novembri algusest tegutseb Tallinnas aadressil Kopli 83 uus kunstigalerii Nancy Nakamura Ideederiiul, kus saab vaadata detsembri lõpuni Kadi Estlandi isikunäitust „Ruumi ehitamine”. Kadi, kes on ka galerii eestvedaja, vastas mõnele Müürilehe küsimusele.

Nancy Nakamura ideederiiul (NNI) oli üks osa sinu installatsioonist „Shabby Chic. Krooniline cool’i puudus” sügisel Tartus toimunud ART IST KUKU NU UTi näitusel „PRADA PRAVDA”. Kas uuel galeriil on installatsiooniga ideeliselt midagi ühist?

NNI oli tõesti üks piltaken ribikardinat kujutavast installatsioonist, millele olid kinnitatud kividega erinevate kiirlaenukontorite lepingud, mida laenaja rahahädas tõenäoliselt kunagi ei loe, ja mille kõrval seisis luukere supermarketi mütsi ja jooksubotastega. Siit võib leida mõttelise paralleeli NNI tegevusega.

Koht ise asub endise pankrotistunud juuksurisalongi ruumides Koplis, nimi peegeldab loodetavasti oma ja võõra keerulist vahekorda Eesti ühiskonnas. Guugeldada Nancy Nakamurat ei tasu, sest isegi kui veebis leidub samanimelisi isikuid, ei tähista ta kedagi konkreetset, kelle silmapaistvatest tegudest ruum inspireeritud oleks. Oma identiteet tuleb alles välja teenida. Naabrimehe jaoks seostus tootemark pigem massaažisalongiga, mitte feministliku ruumiga. Poliitiline massaažisalong ei kõla ka halvasti.

Novembris oli galeriis väljas minu teada Eesti esimene GIFidest koosnev näitus. Millest tekkis selline idee ja mida näitasite?

Tegu oli näitusega „Trammist näeb kammi”, kus kuvasime nädala jooksul galerii akendel GIF-vormingus graafikat – igal õhtul uut „kammi”, mille aktiivgrupp eelmisel päeval lõi. Teemadering ulatus päevapoliitikast luuleni. Kui muidu vaatasime meie trammi, siis nüüd sai tramm pilte nautida.

Millest räägib praegu galeriis avatud näitus „Ruumi ehitamine”?

See on kohaspetsiifiline projekt, näitus näituse ehitamisest, mille käigus püstitati galeriisse kümme väiksemat või suuremat abstraktset installatsiooni-skulptuuri („Театральная касса”, „Demokraatia valvurid”, slaidiesitlus „Haavatavad elanikkonnagrupid”, „Auto portree”, „Swedbank – Töötukassa juuksepikendused”, „Näritud ruum”, „Concrete chic”, „Cafe Melange”). Skulptuurid on valmistatud igapäevastest olmeesemetest ja ehitusmaterjalidest, nagu kipsplaadid, ventilatsioonitorud, autorehv, kontoripaber jne. Neid materjale kasutavad uued elanikud vanade korterite renoveerimisel kõige rohkem, et muuta kodu oma standarditele vastavalt elamiskõlblikuks, kõrvaldades eelmiste elanike elamisharjumused, olme ja sodi. Kui kasutada metafoorina õhupuhastustorusid (nagu installatsioonis „Demokraatia valvurid”), siis tõmmatakse need, kes elukallidusega kaasas ei käi, justkui toru ühest otsast sisse ja puhutakse teisest laiali mõnda muusse linnaossa. Endisesse jaamahoonesse tuleb supermarket ja kohalik pood hakkab müüma alkoholi ja kunstlilli. Andes materjalide argifunktsioonidele teised ühiskondlikult laetud sümboolsed tähendused, püüab näitus olla heaks alguseks kunsti ja selle lähema ümbruskonna suhte kommunikeerimisel, meenutades pigem mõnda stuudiofassaadi kui kohta, kus inimesed tahaksid päriselt viibida; olla loogiliseks sammuks uue ruumi tekitamisel justkui „vales” kohas.

Tulevikuplaanid?

Konkreetsematest plaanidest rääkides on praegu kavas veel üks näitus. Samuti jätkame vestlusringidega sarjas „Väljapoole vestlused seestpoolt”, mille esimesel üritusel osalesid Põhja-Tallinnas kohalikel valimistel kandideerinud naised ja arutati linnaosa rolli võrdõiguslikkuse arendamisel. Järgmisena tahaks käsitleda temaatikat „naised ja raha” – kuidas on kasinuspoliitika mõjutanud naisi, mida kujutavad endast sootundlik eelarvestamine, kiirlaenud. Samuti plaanime avada uuel aastal „rahvaste sõpruse osakonna”.

Näitused on avatud neljapäevast pühapäevani kell 12–18. Lisaks toimuvad galeriis kord kuus „Kopli kolmapäevadel” vestlusringid ja loengud.

Täpsemat infot leiab NNI Facebooki lehelt ja aadressilt kadiestlandismyreader.tumblr.com.