Nõusoleku küsimine võib tekitada ebamugavust ja häbi, sest see eeldab haavatavust, milleks kõik ei pruugi valmis olla. Jagame nõuandeid nõusolekuhirmude ületamiseks.

„Nõusolek on lihtne, nagu tass teed – lihtsalt küsi, kas teine tahab, ja kui ta ei taha, ära lihtsalt kalla!” ütleb üks populaarne animatsioon, mida ma isegi aastaid koolitajana kasutasin. Animatsioon on tore ja mõte selle taga kantud heast tahtest, aga mida enam nõusolekust mõelda, seda selgemaks saab, et elu pole nii mustvalge. Selleks et nõusolek oleks lihtne, peaks olema pingevaba selle eeldus – suutlikkus rääkida seksist. Viimane on aga sageli hoopis ebamugav. 

Nõusolek on ka minu kui seksuoloogi jaoks üha keerulisem nähtus, sest mida rohkem seda käsitleda, seda enam tekib küsimusi, märkad vastuolusid ja selgineb teadmine, et ükski vastus ei ole absoluutne ega sobitu igasse olukorda. Nõusolekus segunevad kultuurinormid, peres ja haridussüsteemis kogetu, isiklike piiride ja haavatavuse aspektid, millest räägime igapäevavestlustes harva. 

Vastuolud tekitavad ebamugavust

Nõusolekut sõnastama hakates saab lähtuda eri kihtidest: inimese seesmine nõusolek, selle teisele inimesele sõnades väljendamine, kehakeeles väljendatud nõusolek, entusiasm selle kõige juures. Kuidas iganes me seda aga ka ei sõnastaks või ei avaks, kaasnevad iga kihiga oma vastuolud ja agad. Inimene ongi vastuoluline ja agaline olend, kes võib kogeda ühe nähtusega seoses samal ajal eri mõtteid ja tundeid. Ja see, kui tehakse midagi, mis tekitab vastandlikke mõtteid ja tundeid, on inimeste jaoks sageli ebamugav. Nii on ka seksiga. Näiteks kui teame, kuidas oleks õige mingis olukorras käituda (küsida teiselt inimeselt nõusolekut), kuid samal ajal on meis juurdunud ka arusaam, et seda oleks piinlik teha (sest seksist rääkimine on olnud piinlik). Need mõtted on üksteisega vastuolus ja tekitavad ebamugavat pinget – kognitiivset dissonantsi. See on loomulik tunne, mida kogeme igapäevaelus väga erinevates situatsioonides.

Sotsiaalpsühholoog Leon Festingeri loodud kognitiivse dissonantsi teooria kohaselt motiveerib tekkinud pinge meid otsima viise, kuidas seda maandada, sest see ei ole soovitud kogemus. Nii õigustavad suitsetamise kahjulikkusest teadlikud suitsetajad oma teguviisi kahjude mõju teadlikult vähendades või võimalikele riskidele lihtsalt vilistades.[1] Psühholoog Eddie Harmon-Jones arendas aga Festingeri käsitlust omakorda edasi ja väidab, et vastuolude intensiivsus sõltub ka sellest, kui palju need segavad konkreetse eesmärgi saavutamist. Ta rõhutab, et dissonants ei ole pelgalt mõtete vastuolu, vaid ka võimas emotsionaalne signaal, mis sunnib meid oma käitumist muutma, et mitte kogeda ebamugavust ja liikuda sisemisest ebakõlast kooskõla poole.[2] 

Keeldumine on loomulik ja vajalik enesekehtestamise ja suhtluse osa ning see ei märgi küsija isiklikku läbikukkumist.

Kuidas see seostub nõusolekuga? Väga otseselt, kui mõtiskleme nõusoleku algatamisel tekkiva ebamugavuse üle. Näiteks võime soovida seksuaalset kogemust teise inimesega, kuid samal ajal mõtleme, et mis saab siis, kui ta ära ütleb. Tunneme hirmu tagasilükkamise ja sellega kaasneda võiva häbi ees. Sellest tulenevalt võime aga vältida ausat suhtlust, mis võib omakorda viia selleni, et oma soovide väljendamine asendatakse mitteverbaalse sõnumi (näiteks puudutus) või mitmeti mõistetavate vihjetega (näiteks mingi nali) või algatusest hoidutakse üldse. See aga ei võimalda meil liikuda positiivsema kogemuse poole, vaid kinnitab veelgi uskumusi, mis meid tegutsemast tagasi hoiavad.

Oma haavatavuse aktsepteerimine

Tagasilükkamine, millena „ei” sageli tundub, eriti intiimsetes situatsioonides, võib tekitada pettumust. Siin võiks aga mõelda ka sellele, millise häälestatuse ja meelestatusega küsimust esitatakse. Kuna selles hetkes ja kogemuses on mitu inimest, ei olegi ootuspärane, et soovid, mõtted ja seisundid alati kokku langevad. Nõusoleku loomine on partnerite võrdväärsuse ja inimliku austuse küsimus. Ei ütlemine on aga inimese autonoomia küsimus, mille puhul on väga oluline turvaline suhtluspartner. Keeldumine on loomulik ja vajalik enesekehtestamise ja suhtluse osa ning see ei märgi küsija isiklikku läbikukkumist. Nõusolekut võikski vaadata pigem kui arutelu ja koos kogemuse loomist, milles igal poolel on oma motiiv ja nägemus. Tasub pöörata tähelepanu ka sellele, mis uskumusi endas kantakse ja mis tähendust saadud vastusele omistatakse. Mida usutakse seksi kohta? Mida sellest rääkimise kohta? Mida enese väärtuslikkuse kohta? Kust need arusaamad tulevad? Kas need on toetanud või takistanud tähenduslike suhete loomist?

Seksuaalsete lugude jagamist saab käsitleda võimestava tööriistana häbiga toimetulekul.

Tagasilükkamise tõttu võib tunda lisaks pettumusele ka häbi ja ebapiisavust, mille kartuses ei pruugi inimene end teisele avada. Nõusoleku algatamine eeldab haavatavust ja see võib olla hirmutav, ometi ei saa selleta inimeste vahel sügavat sidet luua. Häbist rääkimine on samuti märk haavatavusest. Raskete tunnete jagamine aitab nende emotsioonidega toime tulla ja häbi vähendada. Üksteise toetav kuulamine ja kuulatud olemine on väga jõustav kogemus. Sotsioloog Ken Plummer käsitleb seksuaalsete lugude jagamist võimestava tööriistana häbiga toimetulekul. Ta näeb ühendava ja võimestava tegevusena just intiimsete lugude sõnastamist ja väljendamist, seda ka siis, kui inimeste valmisolek selleks on erinev.[3][4] Ehkki Plummer puudutab pigem kollektiivset tasandit, sobib see lähenemine ka paarisuhetele. Ka siis, kui enda lugu räägib vaid üks partneritest – see, kellel on selleks parasjagu rohkem ressursse ja valmidust –, saab see teist inimest jõustada. Ka siis, kui kuulaja tunneb häbi, vastikust või muid enda avamist takistavaid tundeid, saab ta kogeda seotust inimesega, kes on valmis oma looga välja tulema. Kuulates ja tundes end toetatuna, kui ta ise ei soovi veel jagada. 

Ole iseenda vastu lahke

Raskete tunnetega toimetulekul on kandev roll ka eneselahkusel. Kaastundekeskse teraapia rajaja psühholoog Paul Gilbert näeb enesekaastunnet häbiga toimetuleku vältimatu osana. Eneselahkuse läbiv põhimõte on kohelda end sama mõistvalt ja toetavalt, nagu kohtleme enamasti oma lähedasi, kui nad on silmitsi keeruliste oludega – süüdistamata, hinnanguid andmata, kinnitades, et nad on kõigest hoolimata piisavad ja väärt. Samuti aitab raskete tunnete ja olukordadega hakkama saada teadmine, et need on olemuslikult universaalsed. Ehkki selles konkreetses hetkes siin ja praegu olen mina, kogevad oma elus midagi sarnast pea kõik inimesed. See vähendab eraldatus- ja üksildustunnet. Gilbert soovitab ebameeldivate tunnetega toimetulekuks ka kohalolupraktikaid – pingete vabastamiseks näiteks hingamisharjutusi ja keha lõdvestamist.[5] Tundub banaalne soovitus, aga sügav hingamine aktiveerib parasümpaatilise närvisüsteemi, mis saadab aju ärevale osale signaali, et kõik on korras, sa ei võitle praegu oma elu eest. 

Selleks et seksist rääkimine muutuks mugavamaks, peab muutuma mugavamaks arusaam, et ebamugavus on inimkogemuse ja inimestevahelise suhtluse osa.

Mõtisklen üha enam filosoof Ellie Andersoni pakutud nõusoleku fenomenoloogilise käsitluse üle. Täpsemalt, kas see võiks olla miski, mis toetaks nõusoleku vastuolulisuse ja sellega seotud ebamugavusega toimetulekut? Anderson mängib mõiste consent ladinakeelse vastega consentire, mis tähendab üksteise tunnetest arusaamist. Kui nõusoleku üldine käsitlus keskendub millegi tegemise kokkuleppele, siis Anderson näeb nõusolekus kesksena üksteise tunnetega arvestamist. Ta kirjeldab nõusolekut kui ihadega inimeste vahelist kehalist kogemust, mis on dünaamiline ja milles ihal on kolm dimensiooni: erootilist kogemust jagavad partnerid ihaldavad üksteist, ihaldavad olla teise ihaldatud ning soovivad jagada seksuaalset kogemust, mis võib olla muutuv, lahtirulluv.[6] Ehk lihtsustatult: ma tahan sind ja tahan, et sa tahaksid mind ja et teeksime koos midagi seksuaalset, mille täpset kulgu me ei tea, kuid mille käigus suhtleme üksteisega, pakume ja võtame vastu naudingut ja peame oluliseks üksteise heaolu. 

Selleks et nõusolek muutuks mugavamaks, peab muutuma mugavamaks seksist rääkimine. Selleks et seksist rääkimine muutuks mugavamaks, peab muutuma mugavamaks arusaam, et ebamugavus on inimkogemuse ja inimestevahelise suhtluse osa. Me ei saa minna sellest üle ega ümber, vaid saame sellega toime tulla. Alustuseks tunnistades, et kuule, jube ebamugav on, ja mõistes, et teistel on ehk ka. See on jagatud kogemus. 

[1] Festinger, L. 1957. A theory of cognitive dissonance.
[2] Harmon-Jones, E.; Harmon-Jones, C. 2019. Understanding the motivation underlying dissonance effects: The action-based model. – Cognitive dissonance: Reexamining a pivotal theory in psychology (toim. Harmon-Jones, E.), lk 63–89.
[3] Plummer, K. 1994. Telling Sexual Stories. Power, Change and Social Worlds.
[4] Plummer, K. 2016. Narrative power, sexual stories and the politics of story telling. – The Routledge international handbook on narrative and life history (toim. Goodson, I.; Antikainen, A.; Sikes, P.; Andrews, M.).
[5] Gilbert, P. 2009. The Compassionate Mind: A New Approach to Life Challenges.
[6] Anderson, E. 2020. A phenomenological approach to consent. – Contemporary Perspectives on Sexuality, nr 5 (2), lk 100–115.