Põhja-Ameerika profikorvpalliliigat võib pidada spordiliigade kuningaks, sest see on segu kõrgtehnoloogiast ja kammitsemata eneseväljendusest ning ühendatud tihke nabanööri kaudu popkultuuriga.

Millenniumijärgse NBA üks värvikaim ja ettearvamatuim kangelane Metta World Peace[1] (jah, see on kodanikunimi) teatas oma viimaseks jäänud, sportlikus mõttes täiesti ebaolulisele hooajale eelnenud rutiinsel meediapäeval, et asub pärast karjääri lõppu erootilist ulmeromaani kirjutama. Pole teada, mis sellest plaanist sai, ent nii totter kui see ka ei tundu, meenutab NBA kui suurejooneline igikestev korporatiivne vaatemäng oma parimatel momentidel ehk tõepoolest erootilist ulmeromaani, mida ei saa tõenäoliselt väita ühegi teise spordiliiga kohta.

1983. aastal Los Angeleses toimunud tähtede mängul esitas vahetult Belgiast eksiilist naasnud sügavsinises rüüs Marvin Gaye oma tõlgenduse Ühendriikide hümnist. See oli esimene kord, kui keegi julges avalikul suurüritusel hümni teistmoodi laulda. Tema selja taga kõrgunud Julius „Dr. J” Erving, Magic Johnson, Kareem Abdul-Jabbar, Larry Bird, Pat Riley jpt vaatasid pealt, kuidas Gaye hurmavalt kirglik, ent siidjalt jahe hääl kogu areeni armujoovastust esilekutsuva fluidumiga uimaseks piserdas. Nimetatud korvpalligeeniused on ka hiljem seda momenti suure heldimusega meenutanud. Alates järgmisest hooajast sisenesid liigasse Zamunda prints[2] Hakeem Olajuwon, ööklubide moolok Charles Barkley ja korvpalli panteoni peajumal Michael Jordan – kangelased, kes defineerisid terve järgmise kümnendi, mil NBAst sai globaalne superjõud ja ameerika popkultuuri Zeitgeist.

Kus kulda, seal leeki ja tähesära

Võrreldes teiste spordialadega pakub korvpall mängijatele täielikumat eneseväljendust alates riietusest kuni mängusiseste signatuuride ja žestideni välja. NBA vormidel ei laiuta kohustuslikud sponsorite logod ning probleemi ei teki ka sellest, kui mängija kannab piraatlikku bandana’t või enda loodud kujundusega 3D-prinditud tosse[3]. Tegu on tänavateadliku, avatud ja edumeelse liigaga, kus atleet saab olla ka artist, popstaar või kunstnik. See on üks põhjus, miks sajad NBA pallurid on olnud osa üldisemast ameerika popkultuuri kõrgseltskonnast. Dennis Rodmani sugune drag’ist spordikarakter sai olla võimalik ainult NBAs. See liiga on üks viimaseid areaale, kus eksisteerib selgelt eristatav globaalse haardega staariseisus, mille võim ja sära on sotsiaalmeediast võrdlemisi sõltumatu. Mitte ühelgi muusikul pole Ameerika ühiskonnas sellist vara ja mõjuvõimu kui näiteks LeBron Jamesil, kes on muuhulgas kulutanud üle 40 miljoni dollari, et tagada rohkem kui tuhandele oma kodulinna Akroni noorele tasuta ülikooliharidus. Nike ei sõlminud LeBroniga ühemiljardilist eluaegset lepingut mitte seetõttu, et ta on sportlane, vaid põhjusel, et ta on globaalne ikoon ja jääb selleks tõenäoliselt ka pärast tema sportlaskarjääri lõppu.

Kobe Bryant on muu hulgas lausunud: „Tunnen iga kord väljakule astudes, et tapan nad kõik ära.”

Sellises vääringus lepinguid ei tehta näiteks Beyoncé’ või Kanyega, sest nende sära on lokaalsem ning ühiskonnasiseselt fragmentaarsem. Hiphopikultuuriga alati ühte jalga käinud stiilis „I wish I was a little bit taller, I wish I was a baller”[4] soovunelmad on omandanud müütilised mõõtmed. Valdava osa nooremate räpi- ja RnB-artistide tekstidest sähvivad Marveli supermutantidena läbi nii möödaniku kui ka tänapäeva NBA tegelased, kelle võimete omandamisest unistatakse lapsest saati. Atlanta räpitriost Migos tuntud Quavo on lausunud ajakirjale Sports Illustrated: „Korvpall on hiphop. Hiphop on korvpall, seda poleks ilma korvpallita olemas.” Eelmisel aastal oma animafilmi eest Oscari saanud Kobe Bryantile on püstitatud Guangzhou kunstiakadeemia ette elusuuruses skulptuur. Teda koheldakse Hiinas nii, nagu Elvist koheldi kunagi tolle kodumaal. Seejuures pole Kobe klassikalises mõttes hea eeskuju, vaid arrogantne veidrik, kes on muu hulgas lausunud: „Tunnen iga kord väljakule astudes, et tapan nad kõik ära.”

Seoses telereitingute pideva tõusuga on ka liiga ise aastatega järjest kasumlikumaks muutunud: eelmise hooaja jooksul teenisid tiimid tervikuna 7,4 miljardit dollarit puhaskasu. Selle elujõud meenutab digitaalajastueelset popmuusikatööstust, kus hilisteismelistest talentidele kirjutati samuti välja garanteeritud multimiljonilepinguid ja peeti edetabelisõdu ning kus Grammyde vaatajanumbrid polnud NBA finaalidega võrreldes viis korda kasinamad. Samas võib täheldada, kuidas NBA kirjutab möödunud aja popstaaridele omal moel armastuskirju. Selle hooaja alguses võttis Minnesota Timberwolves kasutusele varalahkunud Prince’ist inspireeritud purpursed mänguvormid ja spetsiaalse väljakukujunduse. Meeskonna noort jõuvankrit Karl-Anthony Townsi võis näha Paisley Parkis filmist „Purple Rain” (1984) tuntud, spetsiaalselt tema kõrgeaususele kohandatud madala istmeosa ja automaatkäigukastiga violetse Honda mootorratta selga ronimas. Umbkaudu samal ajal otsustas järjekordse tiitli võitnud Golden State Warriors keelduda traditsioonilisest külaskäigust Valgesse Majja ning kogu liiga protestis ühiselt USA relvaseaduse vastu.

Mutantide küberneetika

Tänapäeva NBA on moodsa spordina läbinisti andmetest kannustatud ehk küberneetiline: iga aastaga järjest targem, strateegilisem, arenedes justkui tehislik närvivõrgustik. Võrreldes jalgpalliga on korvpall tunduvalt kergemini statistikale allutatav. Seda lihtsustavad muu hulgas miniatuursem väljak ja väiksem mängijate arv ning see, et ühest indiviidist sõltub platsil palju rohkem. Iga mängu seisukohast tähtsust omav liigutus või võte registreeritakse reaalajas statistikaprotokolli, mida ka mängijad ise hoolega jälgivad, sest väljakul sooritatu efektiivsusest sõltuvad paratamatult nii nende rahaline väärtus, maine kui osaliselt ka pärand ja mõju. Viimase kümnendi jooksul on jõutud ka kaitsemängu tulemuslikkuse mõõdikuteni, millele analüütikud usinalt peale passivad. Teoreetiliselt võib mängude vaatamise asemel ka üksnes numbreid lugeda. Seoses sedalaadi infovooga võib pidada loogiliseks asjaolu, et korvpall on võrreldes teiste spordialadega ehk kõige edukamalt virtuaalmaailma üle kandunud ning eksisteerib alates eelmisest aastast ka rahastatud e-spordina (NBA 2K League), mille hooaega samuti üle kantakse[5]. Irooniline on ka fakt, et viimase viie aasta ülekaalukalt edukaim frantsiis Golden State Warriors paikneb Ränioru piirkonnas ja mitmed Warriorsi mängijad on ka sealsete ettevõtete suurinvestorid. Korvpallurid ise meenutavad aga musklis küborge, kes end isiklikus hapnikukambris mänguks täis laevad. Balenciaga moemaja disainerhilpudes ninja-kilpkonna meenutavat Russell Westbrooki kujutati tema MVP hooaja vältel levinud internetimeemides kui tulevikust lähetatud androidi filmist „Terminaator II”. Kanada ainsa meeskonna Toronto Raptorsi omapäine tähtmängija Kawhi Leonard on kui sentimentideta malerobot, kelle harvadest sunnitud muljega naeruturtsatustest YouTube’i mikse treitakse. On ka kreeklasest superstaar Giannis Antetokounmpo, kelle kämmalde proportsioonid passiksid füsioloogide sõnul üle kolme meetri pikkusele inimesele ning kes meenutab väljakul vangerdades pigem Egeuse meres jahti pidavat hiidkalmaari kui inimest. Ebaloomulikku vaistu on näidanud Balkani piirkonna imelapsed sloveen Luka Dončić ja serblane Nikola Jokić, kelle söödumustrite põhjal võiks CERNi uue osakestefüüsika uurimiseks vajaliku taristu luua.

Hiljutise otsustava playoff-mängu lõpusekunditel tabas Portland Trail Blazersi mängujuht Damian Lillard kolmepunktijoonest lausa neli meetrit kaugemalt viigiseisust võidu toonud viske. Lillardi katnud Oklahoma City Thunderi Paul George sõnas ajakirjanikele nõutult justkui iseendale lohutuseks, et see oli antud olukorras bad shot (s.t andmetele tuginedes ebaefektiivne otsus). Paraku George ei teadnud, et seda absurdset viskepositsiooni oli Lillard oma abitreeneriga hooaja jooksul järjepidevalt läbi mänginud ja tavatult kõrge protsendimääraga tabanud. Lillardi jaoks ei olnud see bad shot, vaid oma võimetest teadlikuna otsustas ta viimastel sekunditel korvi alla triblamise asemel hoopis vastasmeeskonna distantsilt giljotineerida. Sellest sai Lillardi karjääri kõrghetk, mida mäletatakse ka 20 aasta pärast – täpselt nii, nagu mina mäletan seda, kuidas Allen Iverson 2001. aasta finaalis 50 punkti kõmmutas ja ühest Lakersi rollimängijast[6] lihtsalt üle astus.

[1] Metta karjääri parimatel aastatel oli tema nimi Ron Artest, ent millalgi pärast Detroit Pistonsi ja Indiana Pacersi mängus toimunud liiga ajaloo suurimat kurikuulsat massikaklust, mille üks põhisüüdlane ta paratamatult oli, otsustas mees, et asub teadlikult oma vihaprobleemiga tegelema. See tipnes nimemuutusega. Oluline on siinkohal märkida, et kodanik Ilmarahu on annetanud miljoneid mitmesugustele vaimse tervisega seotud fondidele ning olnud PETA kampaanianägu. Artest kandis numbrit 37 – enda sõnul seetõttu, et Jacksoni „Thriller” püsis 37 nädalat edetabelite tipus.
[2] Eddie Murphy on nimetanud teda antud tegelaskuju prototüübiks. Sarnaselt Muhammad Ali ja Kareemiga sai Akeemist pärast koraaniga tutvumist Hakeem.
[3] Seda harrastab näiteks Brooklyn Netsi tagamängija Spencer Dinwiddie, kes on loonud isikliku brändi nimega K8IROS.
[4] Mõtteliselt eelnes sellele juba 90ndatel populaarseks muutunud „NBA Fantasy Basketball” ehk andmeanalüüsil ja juhusel põhinev tugitoolisportlaste „Koopad ja lohed”.
[5] Ühehitiimest Skee-Lo 1995. aasta videosingli „I Wish” refrään, mis sämplib muu hulgas Malcolm McLareni „Buffalo Galsi”.
[6] See oli Tyronn Lue, Cleveland Cavaliersi tulevane peatreener.

Mart Avi kinganumber on sama mis Michael Jordanil.