Aega ja ruumi eirav lugu ühest nädalavahetusest, kui kogunevad ööloomad, toimuvad lemmikpeod ning kuhjuvad mälestused. Mida nad sealt otsivad, leiavad ja argiellu kaasa võtavad?

Reede õhtupoolik. Nagu Travolta filmis „Laupäevaõhtune palavik” – soeng korda, vunts maha, kostüümi sättimine, kerge tantsusamm… Aga nüüd kata see kõik tumedate toonidega ja pane taustale mängima tumeelektroonika saate „Röntgen” kordus. Niimoodi valmistub ühes Tallinna korteris peoks Klaus*. Mees, kes töötab igapäevaelus IT-vallas, tegeleb oma tuleviku kindlustamisega ja üritab asjalik olla. Ringkondades, kus fookuses on peamiselt industrial, techno ja psytrance, on ta aga tuntud igiliikur, kes teistele eeskuju näidates enne varajasi hommikutunde tantsupõrandalt ei lahku – mõnikord lausa kolm ööd järjest. Ilmselt ei tunneks enamik peoskeenest teda tavaelus äragi. Perekond ega töökaaslased ei suudaks eales midagi kahtlustada, välja arvatud need üksikud, kellel on samasugune saladus, mainib Klaus kerge iroonianoodiga. 

20ndates Hannese* jaoks on peoks valmistumine puhkus – käiku läheb näomask ning peale tujuga sobituv muusika. Kuna tema igapäevanegi stiil kaldub territooriumile, mida ta ise kirjeldab sõnaga „extra”, siis nädalavahetus on juba tase kõrgemal – ühekordsed tätoveeringud, läbimõeldud aksessuaarid ja näkku laotud kivikesed, rääkimata riietusest. Välimusega katsetamine on saatnud Hannest ajast, kui ta teenis kaitseväes, kus subkultuuriline kuulumine vähemalt väljanägemise mõttes maha kooritakse. Nädalavahetusel linnaloale saades asus noormees seega ööellu sukelduma poole värvilisemalt ja nüüd on see saanud innustuseks ta tuttavatelegi. 

Ühes kõrtsis istub õlleks maha Mihkel*. Ta on suundumas tumeelektroonika peole Beats From The Vault, mille püsikülastaja ta on olnud juba 2000ndate keskpaigast. Kui sõpradega trehvab ta peamiselt metal’i-kontsertidel, siis Vaultil käib ta enamasti üksinda, just muusika pärast. „Imestatakse küll, et keegi läheb üksi peole, aga seda ma teen. Sõbrad on kahjuks kõik vanad ja laisad, lastega ja ei viitsi. Kui õnnestub mõnikord keegi kaasa vedada, on väga hea,” sõnab ta.

Samal ajal kogunevad korteriolengule Villem* ja ta sõbrad. Kui varem eelistas Villem pigem niisama kulgeda ja peole kohale minna ning leidis end juba õige pea mõnest seltskonnast, siis nüüd tehakse üheskoos sooja ja mängitakse plaate. Villem kolis Tallinnasse 2017. aastal. Kõik oli uus ja värske ning silmiavavaks osutus üks Telliskivi Punases Majas toimunud techno-pidu MÜRK. „Sealt edasi muutusid pidudel käimised sagedasemaks ning tekkis üldisem arusaam sellest, kes mida korraldab ning millist muusikat mängib. Välja kujunesid eelistused ning seda üsna kiiresti,” meenutab Villem, kel on nüüd endalgi tekkinud „poolkõva” huvi plaadikeerutamise vastu – peamiselt seetõttu, et lõbus on. 

Linna teises otsas sätib Marta* end alles peoeelsele uinakule, et hiljem hommikuni tantsupõrandal tiksuda. Kuigi ajal, mil ta alles hakkas peomaailma avastama, kuulus asja juurde ka vägijook, siis hiljem sai Marta aru, et ta naudib muusikat kordades rohkem, kui ta on kaine või minimaalselt alkoholi tarbinud. 

Ootusärevus, soojendusele saabunud sõprade jalanõude kuhi koridoris, peokaaslaste otsimine või üksinda välja minemine lootuses, et kellegagi ikka trehvab – need momendid peaksid olema tuttavad kõigile, kes on kunagi pidude ja klubikultuuriga suhestunud. Ent maailm, kus nädalavahetuse saabumine tähendas varem unetuid tänavaid, ühe peokoha ukse eest teiseni vihisevaid taksosid ning kohtumisi uute ja vanade sõpradega, on nüüd palju vaiksem. Peamised võimalused praegu midagi peosarnast kogeda on läbi seina kostev jõmin ja muusika naaberkorterist, YouTube’i videod, live stream’id, telefoni salvestatud meenutused ja ehk ka mõned salareivid (aga ärge, palun, praegu neile minge). Ajal, mil klubide saalidest kajab bassi asemel vastu vaikus, hõljub vaid mälestus olnust ning lootus, et varsti saame naasta tavapärase juurde. Tasub meelde tuletada, mida me üldse öösse otsima läheme ja mida sealt leiame. Meelelahutust, muusikat, sõprust, armastust, mõistmist, vabadust, oma kohta, iseend või neid kõiki?

Mida me üldse öösse otsima läheme ja mida sealt leiame? Meelelahutust, muusikat, sõprust, armastust, mõistmist, vabadust, oma kohta, iseend või neid kõiki?

Vabadus, võrdsus, vendlus

Linna kohale on laskunud suvine sumedus. Plastik, Sveta Baar, Kauplus Aasia, Uus Laine, 9/11, Ülase, Telliskivi, Botik, HALL on nimistu kohtadest, kuhu loo peategelased oma sammud seavad. 

Marek*, kes liigitab end klubikultuuri mõistes techno– ning Berliinis pidutsemas käies ka gay techno skeenesse, on valinud oma nädalavahetusse sisenemise portaaliks klubi HALL, kus kõlab just selline muusika, mis talle meeldib, ning ei pea kartma, et keegi tuleks korrale kutsuma või tüütama. Talle meenub küll seik, kui üks turvamees talle kaela hüppas, sest tal polnud särki seljas. „Paraku oli see tema, kes asju ei tundnud, mitte mina,” ütleb Marek ning peab HALLi õhkkonda siiski vabaks ja turvaliseks. Reegel on lihtsalt see, et kellegagi ei tohi ebameeldivalt käituda. Siis võid teha, mida tahad.

Mareki esimesed peokogemused seostuvad kohaliku LGBT-kogukonna meeliskoha X-baari ja Eesti esimese geiklubi Nightmaniga, kus ta hakkas käima 1999. aastal, olles 16–17-aastane. Viimaste aastate klubikultuuri märksõnaks peab Marek just techno’t ning rõhutab eriti sellega kaasas käivat õhkkonda: „Ma ei ole näinud sellises keskkonnas kunagi mingit agressiivsuse tõusu või konflikti, rääkimata kaklustest. Inimesed on sõbralikud, jutukad, saavad kergesti tuttavaks, sest üksteisega hakatakse lihtsalt rääkima. Teistele ei käida närvidele, vaid inimesed on tolerantsed ja peavad oma pidu,” arvab Marek.

Klubikultuuri puhul peabki ta oluliseks vabadust, tolerantsust, aktsepteerimist, eneseväljenduse väärtustamist, sõbralikkust ning vaimsuse ja loomingu esikohale seadmist, mis kandub tihti ka klubikeskkonnast väljapoole. „Oled teistega koos, aga samas vaba, ilma sotsiaalse surveta näidata ennast kuidagiviisi välistele ootustele vastavalt.” Samas nendib Marek, et kuigi Tallinna techno-skeenel on palju sarnasusi Berliini omaga, peab ta viimase geiskeene vibe’i palju tugevamaks ning arvab, et seksuaalselt ja füüsiliselt ollakse seal palju vabameelsemad kui Tallinnas. 

Sarnaselt Marekiga veab võrdusmärgi elektroonilise muusika kogukonna ning austuse ja käitumisnormide vahele Rasmus*. Ta arvab, et inimestele, kes neid reegleid alguses ei tunne, õpetab nn kari need õige pea selgeks ja mõistad, kuidas käituda: ei räuska, austad DJd ning ei tekita teistele ebamugavaid olukordi. 

„See kõlab nüüd liiga läilalt, aga miks jalgratast leiutada, kui on olemas PLURR – Peace, Love, Unity, Respect & Responsibility,” pistab vahele Klaus, kes on vahepeal suundunud suitsuruumi jalga puhkama.

„Reegel on see, et kellegagi ei tohi ebameeldivalt käituda. Siis võid teha, mida tahad.”

Klubikultuur kui Nokia

Kes teab, kui palju on selles ruumis vahetatud pilke ja sõnu, pandud idanema uusi ideid või lastud lendu mõtteid, mida järgmisel hommikul enam ei mäleta või ei tahaks mäletada. Inimesed tulevad ja lähevad, muudavad kohti nagu nupud malelaual, suruvad end sõpradele ruumi tegemiseks diivanil kokku. Õhk on suitsust paks, aga jutud on piisavalt huvitavad, et sellest mitte välja teha. 

„Kreisid suhted, toredad elukaaslased, imelikud sõbrad, avastatud supervõimed, fantastilised eneseületused, uued universumid, avatud dimensioonid, üldine eneseleidmine jne,” jätkab Klaus nimekirjaga asjadest, mida ta klubikultuuri loosirattast välja on tõmmanud. 

Rasmus sekundeerib, et pidudel käimine on omamoodi networking, kus liigub ringi palju inspireerivaid inimesi, kellega hiljem kas või töötasandil suhelda. Ise on ta pidudelt leidnud ka päris oma „karja” ehk sõbrad, kellega on nüüdseks kasvatud väga lähedaseks: „Inimesed võtavad endal mingisugused barjäärid maha ja näitavad sulle oma tõelist olemust. On lihtsam aru saada, kes on sinu inimene ja kes mitte.” Sõprus ja tutvused pole siiski Rasmuse jaoks ainus, mille ta klubikultuurist kaasa on võtnud – see teekond on kujunenud talle oluliseks ka eneseavastuslikus mõttes, olles omamoodi väljatulemise koht: „Kaine peaga ma ei tahtnud, et keegi teaks, et ma olen gei, aga kui ma tantsimas käisin, oli sellest suva.” Nüüd, pärast väljatulemist ta enam sellist vahet ei tunneta. „Aga ma olen tähele pannud, et paljudel inimestel on sellised erinevad pooled.”

Ka Villemi jaoks, kes on täna küll peol külastaja rollis, ei piirdu kultuuri ja klubikultuuri väärtus ainult lõbu ja pidutsemisega – temale on see ühtaegu nii huviala, töö kui ka kutsumus, avaldudes plaadikeerutamises, ürituste korraldamises ja muusika produtseerimises. „Teisalt on see ühendav ja loob minu jaoks kogukonnatunnet. Lahe on korraldada üritusi, näha inimeste koosviibimist ja emotsioone. Käia ise klubis, baaris ning inimestega näost näkku maast ja ilmast rääkida. Selline üldisem ühendav väärtus, mis just klubiseinte vahel kuidagi eriti hästi välja tuleb,” lausub ta.

Täna on peole tulnud ka Fred*, kes enam tihti välja ei satu, kuid kui juba, siis ta eelistab Burning Mani vaimus pidusid, kus on olulisel kohal eneseväljendus, elektrooniline muusika ja kogukond. Ise ta küll emaüritusel käinud pole, ent on nautinud näiteks Eestis toimunud Reisiva Siili pidusid, mis pakuvad sama atmosfääri. 

Fred on sirgunud noorest 90ndate eesti underground’ist ning võlgneb enda sõnul muusikale nii mõndagi. Koolis ja oma garaažis korraldas ta sõpradega pidusid juba 13–14-aastaselt, ent esimesed professionaalsed ülesastumised tegi ta Tartus 16-aastaselt, publikuks kõiksugu karvased ja sulelised Tallinna intelligentidest Annelinna kommimeesteni välja. Kui alguses tõmbas teda stiililiselt rohkem hiphopi poole ning kassettidelt sai omavahel kokku miksitud näiteks Cool Dd ja Kukerpille, siis hiljem kiskus fookus trummile ja bassile. 

„Inimesed võtavad endal mingisugused barjäärid maha ja näitavad sulle oma tõelist olemust. On lihtsam aru saada, kes on sinu inimene ja kes mitte.”

Ta meenutab, kuidas ta leidis mõni aeg tagasi üles oma 11. klassi kirjandi, mille pealkiri oli „Muusika on muutnud minu elu” ning mis rääkis sellest, kuidas muusika on mõjutanud tema väärtushinnanguid, avardanud mõtlemist ja käinud käsikäes sellega, mis eluetapp tal parasjagu on. „Nüüd kui asi on kaldunud viimasel ajal kergelt techno ja progressive’i poole, tajun ma seal palju inimesi, kes on endaga hea kontakti saavutanud ja ennast rohkem avastanud. Kes ei anna teistele nii kergesti hinnanguid ja hoolivad iseendast teadlikumaks saamisest.” Fredi sõnul on tal arvutis ka kümneid kui mitte sadu playlist’e eri olukordades enda häälestamiseks – olgu selleks siis töötegemine, inspiratsiooni kogumine või mõni tööalane üritus, et teisi motiveerida: „Kui ma lugesin tagantjärele enda kirjandit, hakkasin üha rohkem märkama, et muusika on mu jaoks tööriist ja teisest küljest inspiratsioon samal ajal.”

Vaadates tagasi aastatetagustele pidudele, kus Fred ise plaate keerutas, märgib ta, et DJ ja publiku vahel toimub alati tugev energiavahetus. Kuid alati ei ole tantsuplatsilt saadav energia see, mida tahad rahvalt tagasi saada – tihti oleneb see tema sõnul muusikast, mida sa parasjagu mängid, ning ta viitab 2000ndate DnB segunemisele trance’iga: „Mõnikord oli selline ebameeldivam tunnetus, et iga pidu ei ole päris minu teema. Näiteks lähed öösel kell 3–4 peale ja vaatad, et esimeses reas on täiesti laksu all tüübid, kes ei saa üldse aru, mis toimub. Siis on endal ka tunne, nagu oleksid vales kohas. Hea on sellised piirid enda jaoks ära tunnetada, sest hoopis parem on mängida südamest nautivale publikule ja tõsta nende meeleolu.”

Üks asi, mis pidutsejate jutust kõlama jääb ja Eesti skeene puhul häirima võib hakata, on selle väiksus, mistõttu tekib kergesti korduvuse tunne: „DJd on samad, inimesed on samad. Vahepeal on tüütu, aga vahepeal on ka hästi tore. Lähedki peole ja tead, et seal võivad olla kindlad inimesed. Nendega on tore jutustada, aga mulle tundub see mõnikord igav, sest uute inimestega kohtumisel ja nende keskel tantsimisel on teistsugune võlu,” arvab Rasmus.

Teresa* jaoks, kes on elanud pikalt nii Kopenhaagenis kui ka Berliinis, on kaalukauss umbes sarnane. Talle meeldib suuremate kohtade anonüümsus, kuid samas hindab ka siinse skeene kodust tunnet. „Mul oli alati teema, et kui me sõpradega Berghaini läksime, siis ma lihtsalt kadusin ära. Tihti meelega. Ma lihtsalt tahtsin kaduda ja hullult omaette olla. Ja siis kõik olid pahased, et meie tulime sinuga peole ja sind ei olnudki. Aga siis ma ilmusin jälle välja või keegi leidis mu üles kuskilt. Siin meeldib mulle samas see, et kõik tulevad kallistama ja on tore. Mõnikord näed peol mõnd vana tuttavat, keda pole kümme aastat kohanud, ja jääd juttu rääkima. Välismaal ei näe eriti vanu koolikaaslasi… Või isegi õppejõude,” naerab ta. 

Läbitantsitud tallad

Leian DJ-puldi eest vahepeal peole jõudnud Marta. Kuigi elektroonilist muusikat kuulas ta juba teismelisena, ei tekkinud tal 18-aastaseks saades veel harjumust pidudel käia. „Ilmselt seetõttu, et olin sel ajal üsna introvertne ja suured rahvahulgad ei tõmmanud mind eriti. Lisaks sellele ei sümpatiseerinud mulle absoluutselt see muusika, mida Pärnus mainstream-kohtades kuulsin, ja tihti pidin peol olles kulutama suure osa oma energiast sellele, et ebameeldivaid ja rõvedalt käituvaid mehi eemale ajada,” sõnab ta. Suurem vaimustus tekkis tal 2018. aasta paiku, kui ta paar korda Tallinnas klubis 9/11 peol käis ja nägi, kuidas nii muusika kui ka inimesed erinesid täielikult sellest, mida ta varem pidudel kogenud oli. Sealt tekkis huvi kogu skeenet edasi avastada ning peagi said tema lemmikkohtadeks Sveta Baar ja Kauplus Aasia, kuna just neis kuulis kõige rohkem meeldivat elektroonilist muusikat. „Lisaks meeldis mulle nende lokaalide üleüldine õhustik ja seltskond, mis seal liikus. Üsna pea olin sealt juba päris palju tuttavaid leidnud ja nendega väga häid vestlusi pidanud,” meenutab ta. 

Pärast seda, kui Marta oli umbes aasta aega peaaegu iga nädal peol käinud, sattus ta klubisse HALL, mis sai samuti tema suureks lemmikuks, ning seeläbi hakkas ta ka techno-muusikat nautima, kuna see pakkus võimalust ennast täiesti ära unustada. 

Nüüd ongi Marta pidudel see, kelle leiab suurema osa ajast puldi eest, ning just selle järgi paljud teda tunnevadki. Võib küll juhtuda, et ühele sigaretile minnes võib ta end tundideks suitsuruumi jutustama unustada, kuid just julgus tantsida ja mitte karta, et keegi vaatab imelikult, on see, mille ta on peokultuuriga kaasa saanud: „Tantsimine on mu jaoks nii oluline, et tunnen ennast füüsiliselt halvasti, kui ma seda teha ei saa, sest tegu on mu jaoks kõige parema stressileevendajaga üldse.”

Ka üks eredaim peomälestus seostub talle pika tantsumaratoniga 2019. aasta aprillikuus, kui Kauplus Aasias käis esinemas üks tema lemmikartist Florian Kupfer, kelle live’is nägemisest oli ta juba pikka aega unistanud. „Läksin täiesti kainena juba keskööl peole ja tantsisin seitse tundi järjest ainult mõne suitsupausiga. Muusika oli uskumatult hea ja peo lõppedes paistis õues juba hommikupäike, mis muutis selle kogemuse kuidagi eriti ilusaks. Sain sellel peol vist kõige tugevamalt aru, kui väga mulle meeldib muusika sees olla ja seda kogemust inimestega jagada.”

„Uute inimestega kohtumisel ja nende keskel tantsimisel on teistsugune võlu.”

Rasmus tunnistab, et talle hakkas elektrooniline muusika meeldima pärast seda, kui ta välismaal puhkusel olles esimest korda ecstasy’t proovis. Kui veel paar tundi varem oli ta palunud sõpradel elektroonika asemel pigem muud muusikat lasta, sest see tundus talle pigem mürana, mida ta üldse ei vibe’inud, siis pärast tabletti kadus ka võõrastus. „Hakkasin kuulatama rütmi ja sain aru, et see on väga meloodiline, selle järgi saab hästi tantsida.” Pärast koju naasmist tegi Rasmuse muusikamaitse 180-kraadise pöörde, ta hakkas rohkem avastama ja palus sõpradel endale playlist’e saata. Klubikultuuri juures toobki ta ühe olulise aspektina välja värske muusika pealevoolu: „Kui hakkasin alguses kuulama hullult palju house’i või deep house’i, siis hiljem läks see üle techno’ks, dark techno’ks ja acid’iks. Nüüd ma olen üldse kuskil… ma ei oska isegi neid žanre nimetada.”

Teresa, kes on ka ise plaate keerutanud ning mõnda aega VJna töötanud, lisab, et tema jaoks on hea muusika ja hea sound eriti olulised ning kui halba muusikat lastakse, siis kaua ta peol ei püsi. „Kui sa juba mussi mängid, siis olgu ka sound tipp-topp,” teatab ta. Teismeeas on ta läbi teinud ka „pubeka gootiperioodi” ning metal’i-faasi, kuid siiamaani jääb ta üheks eredaimaks mälestuseks ning elektroonilisse helimaailma sukeldumiseks 2006. aastal Tartus Eclectica festivalil toimunud pidu EPA HAPE. „See oli minu jaoks üks esimesi elektroonilise muusika pidusid. Techno’t mängiti ka ja siis ma mõtlesin, et issand, misasi see on. See on nii hea. Ma mäletan, et tantsida oli väga lahe, ma olin ise nii noor, kõik inimesed tundusid nii suured, kõik olid hästi sõbralikud ja nii äge koht oli. Seal sai palju inimestega tutvutud, oli vanu tuttavaid ja äge muss. Eufooria noh. Siis ma hakkasin ise ka natuke kuulama midagi,” meenutab ta. 

Võidab see, kes suudab kõige kauem ärkvel olla

Eufooriast rääkides jõuab meie vestlus hetkeks ühe põhjuseni, miks ööelule siiamaani ka viltu vaadatakse. Vahel võetakse selle kõrgendatud seisundi saavutamiseks appi mitmesugused keemilised ühendid ning, nagu ütleb Klaus, seetõttu kaasnevad peokultuuriga ka sõltuvused selle igas tähenduses ja varjundis. Ta on näinud palju inimesi, sealhulgas ta ise, kellel pole parasjagu kodus, tööl või enese sees kõik hästi ning kes otsivad lohutust just pidudest, meelemürkidest ning peotuttavatest. „Ma ei taha väita, et mõni tore pidu ei saaks abiks olla, aga alati tuleb arvestada, et peonädalavahetusele järgneb ka suicide Tuesday,” ütleb ta ning tõdeb, et kui selline välise lohutuse otsimine muutub mustriks, siis on suur oht kurva lõpuga surnud ringi sattuda. „Ennast ravida saab lõpuks siiski ainult iseendaga stabiilselt tööd tehes.”

Selle probleemiga oskab end samastada ka Marta, kelle elus on olnud perioode, kus ta vaimne tervis on väga halvas seisus, kuid selle asemel et proovida end ravida, on ta lihtsalt väga ekstreemselt pidutsemisele keskendunud. Nii on ta olnud hädas liigse alkoholitarbimisega, mille tõttu ta ei suutnud enam peol tantsida ega ka inimestega normaalselt suhelda. „Vahepeal elasingi ainult ühest peost teise, nädalavahetused sulasid kokku üheks päevaks, millest ma ise eriti midagi ei mäletanudki, kuna olin kas pidevalt täiesti purjus või muid mõnuaineid tarbinud. Samas ei suutnud ma ka lõpetada, kuna pidutsemine oli ainus viis päriselust põgeneda, nii et olingi mingis suures loop’is, millest väljumiseks kulus ikka meeletult kaua aega.”

Ka vahepeal vestlusega liitunud Anna* sõnab, et on olnud tunnistajaks, kuidas inimesed kammivad oma psüühika või keha nii sodiks, et nad ei tulegi kunagi tagasi. „Võisteldakse selles, mitu päeva keegi suudab üleval olla – kahjuks inimesed ei oska väärtustada une vajalikkust.”

Marta usub siiski, et tegelikult hõlmab klubikultuur endas palju rohkemat kui ainult pidupanevad inimesed. „Kindlasti ei sobi selline öine ja unetu eluviis kõigile, aga ma loodan, et üha rohkem inimesi saab peagi aru, et klubikultuur on väga lai mõiste ja pidutsemine ei tähenda ainult purjus peaga lärmamist, vaid et inimesed naudivad ka teistsugustel viisidel muusikat ja head seltskonda,” sedastab ta.

„Kui selline välise lohutuse otsimine muutub mustriks, siis on suur oht kurva lõpuga surnud ringi sattuda. Ennast ravida saab lõpuks siiski ainult iseendaga stabiilselt tööd tehes.”

On lahe atmosfäär

Kui klubis käimise kogemusse panustab hulk tegureid, ei saa mööda vaadata ka sellest, kus ja millises keskkonnas pidu toimub. Mis alternatiivkultuuri puutub, siis kellelegi ei tohiks tulla üllatusena fakt, et steriilse keskkonna asemel eelistab see teha endale pesa vanadesse tööstuspiirkondadesse või muudesse ajahambast puretud kohtadesse, kust haistab omapära ning kus ei pea end tundma nagu elevant portselanipoes. Ööellu sisenedes otsibki indiviid ju kerget reaalsusnihet, pisut teistsugust maailma kui see, millega ta tavaliselt harjunud on, ronides selle nimel kas või sõna otseses mõttes maa alla.

Sellisest kogemusest pajatab mulle Teresa, kes sattus Kopenhaagenis elades tihti pidutsema ühte kesklinna pargis asunud „muhku” ehk teise maailmasõja aegsesse punkrisse, kus pidu läks edasi siis, kui teised kohad kinni pandi, ning kuhu mahtus korraga umbes 20–30 inimest. Ka Berliinis on ta enda sõnul sattunud pidutsema igasugu urgastesse, aga meeldejäävaimana toob ta välja mahajäetud jõusaali, kus lisaks DJ-puldile ja baarile olid kõik kohad täis krohvi ja tolmuga kaetud trenažööre ning muud sporditavaari. „Said mingid koordinaadid ja läksid,” meenutab Teresa ja ütleb, et kahtles küll, et ega talle seal krohvi pähe ei saja. Peo lõpetas krohvi asemel siiski peagi kohale saabunud politsei, mis olevat Teresa sõnul sellistel pidudel tavaline – siis tuli lihtsalt kuhugi edasi minna.

Suviti eelistab Teresa aga pigem klubisid, kus on mitu ala ning võimalik olla nii väljas kui ka sees, et niisama tšillida või juttu rääkida. Seetõttu kiidab ta ka paar viimast suve Volta peatuse juures asuvas lopsakas võsas tegutsenud klubi Plastikut. Samuti meenub talle üks Taani festivali Distortion järelpidu, mis toimus väikses võsas keset linna. „Lavadel lõpetati pidu ära, tuli buss ja öeldi, et lähme nüüd äftekale. Järsku olime kuskil täielikus võsas, seal olid kõik asjad üles pandud, baar ja peokoht, päevasel ajal. Michael Mayer mängis seal põõõõsas,” rõhutab Teresa naerdes. 

Ööellu sisenedes otsibki indiviid kerget reaalsusnihet, pisut teistsugust maailma kui see, millega ta tavaliselt harjunud on, ronides selle nimel kas või sõna otseses mõttes maa alla.

„Põõsas” pidutsemise kogemusi on teistelgi meie loo tegelastel. Fred on seda teinud näiteks suisa pesuehtsas tundras, kus ta 2000ndatel mängimas käis. „Lendasime Novosibirski, lennuki pealt viidi Lasnamäe tüüpi korterisse. Seal olid tervitusraundiks pelmeenid ja absint ning siis öeldi, et davai, nüüd lähme busside peale,” meenutab ta. Sealt startis seitse kahekordset bussi Altai Vabariiki Hiina piiri äärde, kuhu oli ehitatud korralik festivalitaristu. „Ma mäletan, et pool liitrit õlut maksis üks kroon, baaris müüdi viina ainult pudelikaupa ja see maksis äkki 30 krooni. Stiilne vene värk. Aga muidu oli kõik viisakas.” 

Alati ei pea koht ise aga nii palju ütlemagi – piisab ka sellest, kui tuua ühte ruumi kokku pühendunud hulk värvikat subkultuuri. Klausi jaoks, kes on kolistanud läbi enamiku Tallinna baaridest ja klubidest alates Dekolteest kuni Rock Cafeni, koitis selline ilmutus 20ndate alguses – pärast seda, kui töökaaslane tutvustas talle toona veel Rockstar’sis toimunud tumeelektroonika pidu Beats From The Vault, millesarnast Klaus ei osanud loota Eestist leidagi. „Pidu nagu kuskil kreisimas muusikavideos – platvormsaapad, lateks, nahk, needid, korsetid, ketid, korralik saksa industriaal, metal’i-poolsem elektrooniline muusika jne. Ise olin vähemalt esialgu ja kohati tahtlikult nagu võõrkeha, viisaka triiksärgi ja läikivate kingadega, aga kedagi ei huvitanud, rahvas oli seal kurjale väljanägemisele vaatamata alati tore,” meenutab ta.

Mihkel, kes on kogenud metal’i-kontsertide kontekstis nii lendavaid seapäid kui ka mosh pit’is karates maksahaake, nõustub samuti, et metal’i-skeenet ning Beatsi iseloomustab see, et inimesed on alati sõbralikud, kõik elatakse pigem muusikasse välja. Ta meenutab sarnaselt Klausiga, kuidas skeene põhilised fännid tegid endale Beats From The Vaultiks näkku korraliku sõjamaalingu: juustesse lõng, ette lenduriprillid, jalga platvormsaapad ning selga nahk, korsetid, sukad, seelikud ja muud imeasjad. Samas nendib ta, et praegu on seda vähemaks jäänud, ilmselt seetõttu, et vanad enam nii väga ei käi ja uusi pole peale kasvanud.

Operatsioon „Järelpidu”

Vaikselt koidab hommik. Mihkel hakkab kodu poole sättima. Lemmik-DJde setid on truult nähtud, pidu on küll tore, aga kuna nädalavahetused on nii üürikesed, ei taha ta neid tervenisti maha magada. Seoses koroonaajaga sobis talle isegi see, kui üritused algasid varem – seitsmeks õhtul peole, normaalsel ajal koju. Ta toob võrdluseks metal’i-skeene, kus kontserdid algavad tema jaoks palju mõistlikumal ajal, mitte nii, et esimene soojendaja läheb lavale kell 1 öösel. 

Teresa raputab selle mõtte peale pead ning nendib, et tema jaoks on ikkagi öösel kõik parem. „Ma olen käinud enne tööd kella kuuest kümneni kainetel hommikureividel. Tegelikult oli lõbus, aga ma väsisin ära ja läksin koju magama. Ma ei saa sellest hommikusest sportimisest ka aru, see on üsna sama. Mulle meeldib ikka öösel peole minna. Kahe aegu, ühe aegu. See on ikka õige värk.” Järelpidudele Teresat aga enam ei tõmba. „Ma olen sellest mitmepäevasest asjast välja kasvanud. Ma ei talu sellist pohmelli enam ja väsin ära ka.” Ta meenutab Berliinist mitmepäevaseid trippe ühest klubist teise, kuid nendib, et esmaspäeva hommikul enam nii lahe ei olnud, kui teised inimesed läksid tööle ja ise nägid seal kõrval välja nagu zombi. „Ma mäletan, kuidas ma sõitsin rongiga Berghainist koju ja mõtlesin, et ma ei jõua enam istuda selles rongis, inimesed vaatavad. Kõik niikuinii teavad, kust sa tuled. Ja siis mul istus vastas üks tüüp, kes oli täpselt samasugune,” naerab ta tagantjärele. Ta lisab, et kui ta parasjagu ise peol ei olnud käinud ning ühistranspordis näiteks mõnd magavat inimest nägi, kes tundus peolt tulevat, äratas ta neid vahepeal üles. „Ma ise tean, et kui sa peatuse maha magad, siis see on kõige vastikum asi üldse.” 

„Äftekad on elustiil – kui pidu on nii hea, et ei oska koju üksi lage passima minna, siis on tore heade inimestega koos puhata ja rahuneda.”

Teised meie peolised aga veel pille kokku ei paki. Neid, kes pole parasjagu sulgunud akendeta klubiruumi, kus kellaaega ei tunta, tervitavad viimaste lugude ajal esimesed päikesekiired. Nüüd kogunevad vahepeal klubi peale killustunud sõbrad jälle ühte punti, mõni on haaranud kaasa uue tuttava ning toimub operatsiooni „Järelpidu” ettevalmistamine. Üksteise järel hakkavad peokohtade ette rivistuma taksod, inimesed jaotatakse laiali, keegi otsustab minna jala. „Poed pole ju veel lahti,” kõlab kuskilt. „Ma tellin siis ise takso, pärast arveldame,” teatab teine, teades sisimas, et seda raha ei näe ta enam niikuinii. 

„Kahju on inimestest lahkuda, sest seltskonnaga kipub tekkima mingi eriline side,” ütleb Marek. Ka Villem teatab, et lõpuks on tihti juba peohasart sees, et läheks vaataks, mis saab. „Kohati fomo, et jään millestki ilma äkki. Äftekatel ja vabas vormis pidudel sünnivadki eredaimad mälestused.” 

„Kui koos on liiga tore seltskond, siis on ju võimatu kohe pidama saada ja mõnusam koos maanduda,” ütleb Klaus, kes tuttavatega just enda poole sätibki.

Kuskilt on vahepeal välja ilmunud Anna, kes sõnab vahele: „Äftekad on elustiil – kui pidu on nii hea, et ei oska koju üksi lage passima minna, siis on tore heade inimestega koos puhata ja rahuneda.”

„Ilmselt võib seda nimetada fomo’ks, mis meil kõigil sisimas tegelikult peale tuleb, ja lisaks sellele ei ole peo lõppedes kunagi keegi nii väsinud, et oleks üldse põhjust sellega mitte jätkata,” lisab Marta ning kaob hommikusse. 

„Tantsuplatsil saad kogeda seda, et sa kas või üks tunnike ei muretse selle pärast, mida sa pead järgmisel nädalal tegema.”

Tiks ja naasmine argipäeva

Järelpeole on kogunenud nii tuttavaid kui ka võõraid. Suuremad entusiastid on jõudnud juba koha sisse võtta vinüülimängijate taga ning kaevavad agaralt võõrustaja plaadiriiuli obskuurias. Need, kes lootsid YouTube’i diskole, jäetakse pika ninaga. Mis seal ikka, äkki hiljem. Keegi jaksab veel teha mõned tantsusammud, aga enamik on end kuskile tiksuma seadnud. Mõned õnnelikud diivanil kobaras, teised põrandal, kelleski tekitab elevust omaniku unest ärganud kass, kes asub paitajatele käpalööke jagama. 

Uurides Hanneselt, kui tihti ta järelpidudele satub, tuleb vastuseks, et peaaegu iga nädal, ning mõnikord on juhtunud, et peolt on mindud ka otse kooli. Samas kinnitab ta, et seni pole pidutsemine tööle ega koolile ette jäänud. 

Marek peojärgsele perioodile aga nii entusiastlikult otsa ei vaata. Tema jaoks on äftekalt tulema saamine omamoodi katsumus. Isegi kui energia on otsas, raha on otsas ja kõht on tühi, siis kojuminekuks end püsti ajada ei jaksa. Pärast mitut päeva sellises fluidumis viibimist on ta sõnul ikkagi raske end kodusesse argipäevadimensiooni tagasi kujutleda. „Ja no sellised pikad mitmepäevased peod on ikka väga väsitavad ka. Kui on vaja tööle minna, siis paar päeva nõuab veidi eneseületust. Ja kass kipub ka vahel ründama, sellega toimetulemine nõuab samuti energiat,” räägib ta.

Vahepeal on kell jõudnud keskpäeva. Rasmus otsib toa peale kaduma läinud jakki ning sätib vaikselt minekule. Kuna ta käib lisaks tööle ka veel koolis, on ta saanud mitmel korral tunda, kuidas omad vitsad peksavad, sest õppetöö on intensiivne ning tihti kuluvad ka mitmed nädalavahetused koolitöödele. Samas ei ole ta inimene, kes peolt 4–5 aegu hommikul koju magama läheb. „Sa pead andma endale aega, et reivimisest taastuda. Ei jaksa lihtsalt hakata kohe mõttetööd tegema. See on pidutsemise juures kindlasti negatiivne, aga see on selline enesekontroll – ära luba siis endale neid asju, kui sa tead, et sul ei ole selle jaoks aega,” tuletab ta endale õpetlikult meelde, kuid ütleb kokkuvõtvalt: „Meid ümbritsevad iga päev mõttetu infoküllus, stressi tekitavad asjad ja ülestimulatsioon, ent klubikultuur aitab kõike seda hetkeks unustada. Ma arvan, et just tantsuplatsil saad kogeda seda, et sa kas või üks tunnike ei muretse selle pärast, mida sa pead järgmisel nädalal tegema.” Viimased tsaud, jalga tossud, mis on kogunud õues tantsimisest peale kerge mullatolmu, ning läinud ta ongi.

Aeg-ajalt heliseb fonolukk, et anda teada järgmistest saabujatest. Inimesed käivad siingi vahetustega nagu varasemal marsruudil tantsuplats-suitsuruum-baarilett. On ka neid, kes on eelmisel õhtul üldse koju jäänud ning saabuvad nüüd värske ja puhanuna seltsiks, et peomuljeid kuulata. Keegi suundub edasi järgmisele äftekale, avastades alles hiljem ühest jalast enda saapa ja teisest kellegi võõra oma, mõni jõuab koju alles uue nädala alguseks, kuid üks on kindel – midagi võttis sellest ööst kaasa igaüks.

*Nimed muudetud